Olin veidi solvunud, et Meelis ei viitsinud Ted2-e vaatama minna vaid eelistas niisama diivanil poosetamist. Ma saan aru kui ta oleks reaalselt täna kodus vehkinud tööd teha aga noh, nii ei olnud.
Tunnen ka tegelikult, et vajan aega omaette olemiseks. Mitte isegi kahekesi vaid täiesti omaette olemiseks. Mina üksinda.
Tunnen puudust sellest ajast, kui elasin Tartus üürikorteris ja pidin muretsema, mida lõunaks teha, kuidas hommikul kooli jõuda, kuidas rahaliselt välja tulla..Kuidas elada oma elu (hoolimata sellest, et mul oli ka poiss-sõber).
Praegu on aga ausalt öeldes selline ümberpiiratud tunne. Majas on kohati liiga palju inimesi - mina, Meelis, tema vend ja vanemad, venna pruut ja vahepeal ka Meelise õde ja tema mees, laps ja vahepeal isegi tema ämm ja äi.. Ja nii edasi, Kui minu suguvõsas oleks nii palju inimesi ühe katuse all, on sellele ühisnimetus - suguvõsa kokkutulek.
Hommikul ärkad üles - kohe on kuskil keegi.
Õhtul tuled koju - ikka on kuskil keegi.
Tahaks olla ise vastutav kõige eest. Oma elamise, aia ja rahalise seisu eest. Ma ei tea, kindlasti tundub see paljudele absurdne ja mõttetu kuid jah.. See on miski, millest ma puudust tunnen.
Ma saan aru, et Meelis seda ei mõista. Talle meeldib kodus olla. Meeldib see, et ema käib küsimas: "Mida me täna süüa teeme?" ja nii edasi..Mul on hommikul ausalt öeldes jumala pohhhuii!, mida süüa tehakse. Ausalt ja sügavalt..pohhui.
Ma tahaks ise mõelda ja teha ja olla..Nädalate ja kuude lõikes. Nõme jah, ma tean.. Aga vahest on selline tunne küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar