Ma ei teagi mida teha ja kuidas edasi minna.
Tundub, et olen jõudnud oma elus ja suhtes sellisesse faasi, kus ..ei oska edasi minna.
Minu jaoks nii palju olulisi asju on "teise poole" jaoks nii tühised, et mul pole vahepeal vist mõtet eksisteeridagi.
Ma ei tea, millal tundsin end siiralt ülevoolavalt õnneliku, vajaliku ja armastatuna. Kas üldse?
Tunnistan, et viimasel ajal nutan tükkmaad rohkem kui naeran..
Ma ei jaksa olla õnnelik ja rõõmus, sest see on mingi üldine standard. Ma tahaks reaalselt ka olla see inimene..
Mehed on ignorantsed sead, kes ei tee kunagi midagi valesti.
Nad ei tunnistakski seda.
Samamoodi nagu nad ei ütle, et nad sind armastavad..
Ja siis oledki õnnetu..
Ja üksi.
teisipäev, 25. august 2015
teisipäev, 18. august 2015
353/ post about random stuff
Pean tunnistama, et kui ma oleks täna ka rattaga sõitma läinud, ei viitsiks ma siin hetkel midagi kirjutada. Täna aga mõtlesin võtta puhkepäeva. Käisin eelmisel nädalal rattaga sõitmas vist 4 korda. Või oli viis? Natuke võib ikka puhata ka.
..jap. Vajusingi puhkama ära - hea kirjatükk oli.
..jap. Vajusingi puhkama ära - hea kirjatükk oli.
neljapäev, 13. august 2015
352/ How to make breakfast? Kuidas valmistada hommikusööki?
Üldiselt ei ole ju hommikusöögi valmistamine mitte mingi kunst. Mõtled, mida teha ja teed seda. Praeumuna, omlett, puder, salat..mida iganes - sul on vabadus valida.
No, nii minulgi. Kuid kui sa ei ela majas üksinda, võib tekkida teatud probleeme.
Valasin endale hommikukohvi ja hakkasin kaaluma variante.
Alguses kaldusin eilsete Aasia nuudlite suunas..Siis aga mõtlesin, et jätan need nämmad asjad lõunasöögiks.
Otsustasin teha omletti. Praadisin enne peekoni panni peal krõbedaks (sain mitu korda rasvaga pihta - esimesel puhkusepäeval põletushaavad, juhhei). Samal ajal vispeldasin munad, jahu, piima ja maitseained. Võtsin peekoni pannilt ja segasin selle munasegu hulka ja valasin pannile.
Ps: ma tean, et jube tüütu kirjeldus aga bare with me!
Omlett sai valmis ja tahtsin seda tõsta taldrikule, mille ma lauale olin valmis pannud. Tean, et see kõlab lamedalt, aga ei viitsi koguaeg nõusid pesta ja kasutasin sedasama taldrikut, kust ma õhtul nuudleid sõin. See selleks. See taldrik oli kadunud. Ämm oli enda arvates koristama hakanud köögis ja tõstnud minu taldriku nõudepesumasinasse.
Okei. Võtsin uue. Tõstsin omleti ja kurgi taldrikusse. Mõtlesin, et võtan oma kohvitassi ja lähen teleka ette.
Kohvitass kadunud. Mõtlesin, et tõstsin selle kuskile veidrasse kohta. Jap...see oli nõudepesumasinas!
Vaat, kui tore..mul oli seal pool tassi kohvi sees.
Võtsin riiulist uue tassi. Valasin endale termoskannust viimase tassi - sain kahe lonksu jagu.
Valasin kraanikausist alla ja tegin teed.
God damn, hommikusöögi valmistamine ei tohiks nii keeruline olla. Kui aga kaikaid kodaratesse loobitakse, on! Ma ei saa sellest nõudepesumasina obsessioonist aru. Ajuvaba.
....
See oli esimene kord üle pika aja, kui kodus nädala sees hommikkohvi tahtsin juua. Koguaeg on külalised olnud ja ma ei taha hommikul mingeid inimmasse.. Olen kohvi joonud tööl. Kohe, kui üritan seda kodus teha..Oeh.
No, nii minulgi. Kuid kui sa ei ela majas üksinda, võib tekkida teatud probleeme.
Valasin endale hommikukohvi ja hakkasin kaaluma variante.
Alguses kaldusin eilsete Aasia nuudlite suunas..Siis aga mõtlesin, et jätan need nämmad asjad lõunasöögiks.
Otsustasin teha omletti. Praadisin enne peekoni panni peal krõbedaks (sain mitu korda rasvaga pihta - esimesel puhkusepäeval põletushaavad, juhhei). Samal ajal vispeldasin munad, jahu, piima ja maitseained. Võtsin peekoni pannilt ja segasin selle munasegu hulka ja valasin pannile.
Ps: ma tean, et jube tüütu kirjeldus aga bare with me!
Omlett sai valmis ja tahtsin seda tõsta taldrikule, mille ma lauale olin valmis pannud. Tean, et see kõlab lamedalt, aga ei viitsi koguaeg nõusid pesta ja kasutasin sedasama taldrikut, kust ma õhtul nuudleid sõin. See selleks. See taldrik oli kadunud. Ämm oli enda arvates koristama hakanud köögis ja tõstnud minu taldriku nõudepesumasinasse.
Okei. Võtsin uue. Tõstsin omleti ja kurgi taldrikusse. Mõtlesin, et võtan oma kohvitassi ja lähen teleka ette.
Kohvitass kadunud. Mõtlesin, et tõstsin selle kuskile veidrasse kohta. Jap...see oli nõudepesumasinas!
Vaat, kui tore..mul oli seal pool tassi kohvi sees.
Võtsin riiulist uue tassi. Valasin endale termoskannust viimase tassi - sain kahe lonksu jagu.
Valasin kraanikausist alla ja tegin teed.
God damn, hommikusöögi valmistamine ei tohiks nii keeruline olla. Kui aga kaikaid kodaratesse loobitakse, on! Ma ei saa sellest nõudepesumasina obsessioonist aru. Ajuvaba.
....
See oli esimene kord üle pika aja, kui kodus nädala sees hommikkohvi tahtsin juua. Koguaeg on külalised olnud ja ma ei taha hommikul mingeid inimmasse.. Olen kohvi joonud tööl. Kohe, kui üritan seda kodus teha..Oeh.
pühapäev, 9. august 2015
351/ Postitus asjadest, mis mulle ei meeldi...
Eile tegin Facebooki postituse asjadest, mis mulle üldse ei meeldi. Võiksin selliseid liste teha iga päev.
Asjad, mis mulle üldse ei meeldi:
1) rde.ee reklaam, mida Sky Plus laseb iga viie minuti tagant
2) Curly Strings "Kaugel külas" - kaua võib?
3) aeglased bussijuhid..
4) kõik ülejäänud autojuhid mu ees ja taga
5) see tappev kuumus, mis kontori iga nurga enda alla võtab
6) telekast ei näita uusi Castle´i osasid
Rääkidest aeglastest bussijuhtidest (mõtlen eriti meie maakonnaliine ja Atkot) - nad ikka ei tunne vist üldse seadusi ja ei oska lugeda.
Sky Plusi koha pealt eksisin, tegemist oli hoopis Star FMiga..Aga ega kumbki suurem asi pole.
Ülejäänud asjad võiks samuti iga normaalse inimese jaoks mõistetavad olla.
Asjad, mis mulle üldse ei meeldi:
1) rde.ee reklaam, mida Sky Plus laseb iga viie minuti tagant
2) Curly Strings "Kaugel külas" - kaua võib?
3) aeglased bussijuhid..
4) kõik ülejäänud autojuhid mu ees ja taga
5) see tappev kuumus, mis kontori iga nurga enda alla võtab
6) telekast ei näita uusi Castle´i osasid
Rääkidest aeglastest bussijuhtidest (mõtlen eriti meie maakonnaliine ja Atkot) - nad ikka ei tunne vist üldse seadusi ja ei oska lugeda.
Sky Plusi koha pealt eksisin, tegemist oli hoopis Star FMiga..Aga ega kumbki suurem asi pole.
Ülejäänud asjad võiks samuti iga normaalse inimese jaoks mõistetavad olla.
neljapäev, 6. august 2015
350/ meeldivad asjad..:)
Huurrraa! Üks positiivne postitus asjadest, mis mulle meeldivad.
Okei. Valetasin. Seda ma lausa ARMASTAN. Praetud suvikõrvits. Ei tea miks ..aga ma armastan seda. Praadisin täna suure hunniku ja samal ajal sõin. Tegelikult ei teagi, kui suur see hunnik algselt oli. Munast ja riisijahust lasin läbi ja panni. Nii nii head..ise ka ei mõista.
Teiste asjade suhtes ma pole nii vaimustuses aga kardan, et postitus tuleks lamedalt lühike. Päris imelik, kui ainuke asi, mis mulle üldse meeldib, on suvikõrvits..
Helen tõi tähistamiseks Werneri kräsupead. Päris hea. Ei ole liiga magus. Ma pole eriline magusafänn aga see sobis tee kõrvale küll.
Ise tehtud "kirju koera" maius. Meeldib sellepärast, et mulle meeldib marmelaad. No ja lisaks oli seal veel kondenspiima..mmmm..kondens.
Teiste asjade suhtes ma pole nii vaimustuses aga kardan, et postitus tuleks lamedalt lühike. Päris imelik, kui ainuke asi, mis mulle üldse meeldib, on suvikõrvits..
349/ things I hate
Asjad, mis mulle üldse ei meeldi:
1) rde.ee reklaam, mida Sky Plus laseb iga viie minuti tagant
2) Curly Strings "Kaugel külas" - kaua võib?
3) aeglased bussijuhid..
4) kõik ülejäänud autojuhid mu ees ja taga
5) see tappev kuumus, mis kontori iga nurga enda alla võtab
6) telekast ei näita uusi Castle´i osasid
...need olid põhilised, mis meelde tulid.
Aga see nimekiri võiks olla lausa lõputu. Aga parem ei hakka siin öösel oma tuju ära rikkuma..
1) rde.ee reklaam, mida Sky Plus laseb iga viie minuti tagant
2) Curly Strings "Kaugel külas" - kaua võib?
3) aeglased bussijuhid..
4) kõik ülejäänud autojuhid mu ees ja taga
5) see tappev kuumus, mis kontori iga nurga enda alla võtab
6) telekast ei näita uusi Castle´i osasid
...need olid põhilised, mis meelde tulid.
Aga see nimekiri võiks olla lausa lõputu. Aga parem ei hakka siin öösel oma tuju ära rikkuma..
348/ andke mulle ratas ja kõrvaklapid ja ongi elu ilus..
Eile jõudsin töölt koju enne kuut ja vegeteerisin umbes kella seitsmeni. Sest ma ausalt ei suutnud otsustada, mida teha. Kas peaks tegema midagi asjalikku? Näiteks pesema pesu, tegema süüa ja koristama. Või mitte nii asjalikku - minema randa, lugema raamatut, võtma päikest või ..jooma veini?
Mõte ei liikunud üldse ja polnud kelleltki nõu ka küsida. Tegelikult oli eilne plaan randa minna. Kuna aga Helenit ega Taavit polnud kodus, võtsin enne hoopis rattasõidu. Ma enne vist sõidan rattaga, kui passin kodus aheldatult nelja seina vahel - eriti suvel. Ma tunnen lihtsalt, et ma ei taha kodus olla..Tunnen, et lausa raske on seda koduks nimetatagi, sest ma ei lõõgastu seal eriti. See on üks staap, kus magada, pesta pesu, käia duši all ja kuulata ämma kriitikat kõige kohta - kuidas kõik on halvasti ja valesti ja liiga palju jne. Ja mul ei teki kaastunne ja kohene tunne, et ma vist peaks rämedalt aitama ja ringi jooksma - rohima, korjama marju ja tõmblema.
Jah, ma tõenäoliselt peaks aga sel aastal on kadunud igasugune tahtmine ja viitsimine. Eriti just seetõttu, et ma pean nagunii koguaeg tööl olema, et polegi aega suve nautida. Ja millal veel puhkan, kui mitte suvel. Sügisest algab mul kool, töö, praktika ja kindlasti veel sada muud asja. Ära peaks tegema lõpp-astme libedakoolituse ja ökonoomsussõidu - sinna läheb jälle omajagu aega ja raha. Lisaks sellele on juba paigas üks lähetus Tallinnas, mis KINDLASTI kattub minu koolinädalaga.
Ma ei näe, mul oleks mingit rõõmustavat puhkust ees ootamas, mistõttu peangi kasutama nüüd igat võimalust. Meelis seda aga ei näe. Tema arvates ongi õige puhkus kodus teleka ees nelja seina vahel lebomine. Ei aitäh, mina sellega ei nõustu. Minu jaoks ei ole puhkus lebomine majas, mida peaks ilmselt koristama ja kraamima - minu puhkus on pigem aktiivne puhkus kodust väljas. Tahaks avastada uusi ilusaid kohti Eestimaal, telkida kuskil rannas ja männimetsas, korjata ja marju ja seeni. Ja nii edasi...saate ju aru küll.
Kurb kui oma kaaslase näol, kelle te optimistlikult ju valite kogu eluks, pole teie jaoks selline kaaslane, nagu te soovite.. Sooviks ju koos käia reisimas, matkamas..Koos soetada asju ühiseks eluks. Koos teha ühiseid plaane. Kurb, kui igas oma plaanis eksisteerin mina üksinda, sest teine pool peab seda kõike jampsiks. Ka tema plaanides kindlasti figureerib ta üksinda - põhilised plaanid koosnevad jäärajasõidust ja kõigest, mis sellega seondub. Kui mehed ei pea oma elukaaslasega konsulteerima, kas tasuks endale hobi korras soetada mitme tuhande eurone raibe, miks peaks mina üldse kommenteerima, mida ma OMA aja OMA rahaga teen? Tekitab küsimusi, eks?
Mõtlesin, et ma siis sel suvel elan endale. Mul pole lapsi, ma pole abielus. Mul pole Meelisega ühist varagi - ehk siis..mul pole mitte mingit vajadust ja vastutust passida 24/7 kodus ja kedagi/midagi valvata. Mitte mingil juhul.
Mind ajab lausa närvi ja tunnen end alaväärsena, kui mulle öeldakse, et :"Jah, nädalavahetusel kodus..nii hea ju puhata!" No, kurat..kelle jaoks. Pese ise oma tööriideid, tee ise omale süüa, anna oma lemmikloomale süüa ja vaheta voodipesu. Tee kõiki asju, mida mina sinu jaoks teen ja siis vaatame. Lase mul jalad lauale visata ja NAUTIDA nädalavahetust. Nahhui ma pean passima kuuma pliidi ääres süüa tehes. Suvel? Miks kuradi pärast. Vabandust, aga nii on. Ma ei jõua neid kordi kokku lugeda, kui palju ma olen üritanud selgeks teha, et mina ju tahan ka poputamist ja head kohtlemist. Kas ma pole siis seda ära teeninud? Samamoodi nagu pole ma ära teeninud meelespidamist sünnipäeval, jõuludel ..? Nojah..
Ma täiega driftisin nüüd teemast kõrvale ja mul on sellepärast äärmiselt kahju, või siis mitte. Pingeid on vaja kuidagi maandada. Läks juba isegi meelest, mis selle postituse mõte oli..
Ahjaa. Võtsin siis eile kella seitsme aeg oma ustava suksu ja telefoni kõrvaklappidega (kui kõrvaklappe poleks, siis rattaga vist sõitmas ei käiks kah).
Hakkasin Mustvee poole sõitma ja mõtlesin, et keeran seal otsa ringi ja tulen tagasi. Kõnnus tegin väikese peatuse ja chekkisin navi. Et äkki teeks pikema ringi.. Keerasingi siis Mustvee ringilt vasakule Tartu peale, sõitsin nii kaua (ILGELT KAUA!), kuni jõudsin Voore/Palamuse sildini ja hakkasin sealt Voore poole kulgema. Kulgesin ja kulgesin, puhkasin ja nautisin loodust..vahepeal põgenesin ühe üliusina koerapeni eest. Voore ristis helistas mulle Meelis ja tuli umbes 10 minutiline "tööseisak". Vaikselt hakkas juba jahedaks ka minema. Lõpuks, läbi suure surma, jõudsin koju. Olin päris päris väsinud. Käisin tiiru duši all, sõin kõhu täis ja olin nõus kohe sealsamas diivani peal otsi andma.
Keda huvitab, siis marsruut tuli selline:
MARSRUUT
Kokku 45 km. Eile kahjuks sisestasin midagi valesti ja vaatasin ennatlikult, et olen 47 km sõitnud. Aga noh, paar kilomeetrit siia sinna..
Rattaga sõita on nii mõnus, eriti üksinda. Mulle ei meeldi sõidu ajal rääkida. Mulle meeldib kuulata head muusikat (õnneks olen teinud endale meeldiva playlisti) ja nautida loodust ja niisama OLLA.
Seetõttu nautisin nii eilset kui esmaspäevast rattasõitu väga:)
Mõte ei liikunud üldse ja polnud kelleltki nõu ka küsida. Tegelikult oli eilne plaan randa minna. Kuna aga Helenit ega Taavit polnud kodus, võtsin enne hoopis rattasõidu. Ma enne vist sõidan rattaga, kui passin kodus aheldatult nelja seina vahel - eriti suvel. Ma tunnen lihtsalt, et ma ei taha kodus olla..Tunnen, et lausa raske on seda koduks nimetatagi, sest ma ei lõõgastu seal eriti. See on üks staap, kus magada, pesta pesu, käia duši all ja kuulata ämma kriitikat kõige kohta - kuidas kõik on halvasti ja valesti ja liiga palju jne. Ja mul ei teki kaastunne ja kohene tunne, et ma vist peaks rämedalt aitama ja ringi jooksma - rohima, korjama marju ja tõmblema.
Jah, ma tõenäoliselt peaks aga sel aastal on kadunud igasugune tahtmine ja viitsimine. Eriti just seetõttu, et ma pean nagunii koguaeg tööl olema, et polegi aega suve nautida. Ja millal veel puhkan, kui mitte suvel. Sügisest algab mul kool, töö, praktika ja kindlasti veel sada muud asja. Ära peaks tegema lõpp-astme libedakoolituse ja ökonoomsussõidu - sinna läheb jälle omajagu aega ja raha. Lisaks sellele on juba paigas üks lähetus Tallinnas, mis KINDLASTI kattub minu koolinädalaga.
Ma ei näe, mul oleks mingit rõõmustavat puhkust ees ootamas, mistõttu peangi kasutama nüüd igat võimalust. Meelis seda aga ei näe. Tema arvates ongi õige puhkus kodus teleka ees nelja seina vahel lebomine. Ei aitäh, mina sellega ei nõustu. Minu jaoks ei ole puhkus lebomine majas, mida peaks ilmselt koristama ja kraamima - minu puhkus on pigem aktiivne puhkus kodust väljas. Tahaks avastada uusi ilusaid kohti Eestimaal, telkida kuskil rannas ja männimetsas, korjata ja marju ja seeni. Ja nii edasi...saate ju aru küll.
Kurb kui oma kaaslase näol, kelle te optimistlikult ju valite kogu eluks, pole teie jaoks selline kaaslane, nagu te soovite.. Sooviks ju koos käia reisimas, matkamas..Koos soetada asju ühiseks eluks. Koos teha ühiseid plaane. Kurb, kui igas oma plaanis eksisteerin mina üksinda, sest teine pool peab seda kõike jampsiks. Ka tema plaanides kindlasti figureerib ta üksinda - põhilised plaanid koosnevad jäärajasõidust ja kõigest, mis sellega seondub. Kui mehed ei pea oma elukaaslasega konsulteerima, kas tasuks endale hobi korras soetada mitme tuhande eurone raibe, miks peaks mina üldse kommenteerima, mida ma OMA aja OMA rahaga teen? Tekitab küsimusi, eks?
Mõtlesin, et ma siis sel suvel elan endale. Mul pole lapsi, ma pole abielus. Mul pole Meelisega ühist varagi - ehk siis..mul pole mitte mingit vajadust ja vastutust passida 24/7 kodus ja kedagi/midagi valvata. Mitte mingil juhul.
Mind ajab lausa närvi ja tunnen end alaväärsena, kui mulle öeldakse, et :"Jah, nädalavahetusel kodus..nii hea ju puhata!" No, kurat..kelle jaoks. Pese ise oma tööriideid, tee ise omale süüa, anna oma lemmikloomale süüa ja vaheta voodipesu. Tee kõiki asju, mida mina sinu jaoks teen ja siis vaatame. Lase mul jalad lauale visata ja NAUTIDA nädalavahetust. Nahhui ma pean passima kuuma pliidi ääres süüa tehes. Suvel? Miks kuradi pärast. Vabandust, aga nii on. Ma ei jõua neid kordi kokku lugeda, kui palju ma olen üritanud selgeks teha, et mina ju tahan ka poputamist ja head kohtlemist. Kas ma pole siis seda ära teeninud? Samamoodi nagu pole ma ära teeninud meelespidamist sünnipäeval, jõuludel ..? Nojah..
Ma täiega driftisin nüüd teemast kõrvale ja mul on sellepärast äärmiselt kahju, või siis mitte. Pingeid on vaja kuidagi maandada. Läks juba isegi meelest, mis selle postituse mõte oli..
Ahjaa. Võtsin siis eile kella seitsme aeg oma ustava suksu ja telefoni kõrvaklappidega (kui kõrvaklappe poleks, siis rattaga vist sõitmas ei käiks kah).
Hakkasin Mustvee poole sõitma ja mõtlesin, et keeran seal otsa ringi ja tulen tagasi. Kõnnus tegin väikese peatuse ja chekkisin navi. Et äkki teeks pikema ringi.. Keerasingi siis Mustvee ringilt vasakule Tartu peale, sõitsin nii kaua (ILGELT KAUA!), kuni jõudsin Voore/Palamuse sildini ja hakkasin sealt Voore poole kulgema. Kulgesin ja kulgesin, puhkasin ja nautisin loodust..vahepeal põgenesin ühe üliusina koerapeni eest. Voore ristis helistas mulle Meelis ja tuli umbes 10 minutiline "tööseisak". Vaikselt hakkas juba jahedaks ka minema. Lõpuks, läbi suure surma, jõudsin koju. Olin päris päris väsinud. Käisin tiiru duši all, sõin kõhu täis ja olin nõus kohe sealsamas diivani peal otsi andma.
Keda huvitab, siis marsruut tuli selline:
MARSRUUT
Kokku 45 km. Eile kahjuks sisestasin midagi valesti ja vaatasin ennatlikult, et olen 47 km sõitnud. Aga noh, paar kilomeetrit siia sinna..
Rattaga sõita on nii mõnus, eriti üksinda. Mulle ei meeldi sõidu ajal rääkida. Mulle meeldib kuulata head muusikat (õnneks olen teinud endale meeldiva playlisti) ja nautida loodust ja niisama OLLA.
Seetõttu nautisin nii eilset kui esmaspäevast rattasõitu väga:)
347/ masendav suvi ja üldse
Ohjah. Totaalne depressioon tahab ikka suvel peale tulla..
Tavaliselt olen ikka saanud suve nautida, kasvõi mingil määral. See suvi on aga kahtlane. Kui käid täiskohaga tööl, on suvel aega sama vähe, kui muul ajal. Eriti kui puhkust ei saa ka vahepeal võtta, sest kõik teised puhkavad.. Ei tea, kas tasub loota, et augusti lõpp on puhkuseks ilus või ei tasu seda üldse loota?
Üleeile võtsin end peale tööd kokku ja võtsin pärast tööd oma vastava suksu ja läksime sõitma. Suksu all ma mõtlen siis oma ratast, kui keegi peaks midagi muud arvama..
Mõtlesin, et niisama ei viitsi tiirutada - tahtsin, et sellel sõidul oleks ka eesmärk. Niisiis võtsin kätte ja sõitsin Mustvee. Ma polnud sel aastal kordagi randa jõudnud ja mõtlesin, et eks igaüks on ikka oma õnne sepp.
Ma ei olegi eriline ujuja - ma ei oska, kuid vesi kuidagi rahustab ja on kohe kergem olla...
Sõitsin siis usinasti Mustveesse, jalutasin seal veidi. Inspekteerisin uut sadamahoonet, muuli..Heitsin pingile pikali ja lebasin seal veidi. Muuseas pildistasin taevast - vot nii sinine see oligi!
Tavaliselt olen ikka saanud suve nautida, kasvõi mingil määral. See suvi on aga kahtlane. Kui käid täiskohaga tööl, on suvel aega sama vähe, kui muul ajal. Eriti kui puhkust ei saa ka vahepeal võtta, sest kõik teised puhkavad.. Ei tea, kas tasub loota, et augusti lõpp on puhkuseks ilus või ei tasu seda üldse loota?
Üleeile võtsin end peale tööd kokku ja võtsin pärast tööd oma vastava suksu ja läksime sõitma. Suksu all ma mõtlen siis oma ratast, kui keegi peaks midagi muud arvama..
Mõtlesin, et niisama ei viitsi tiirutada - tahtsin, et sellel sõidul oleks ka eesmärk. Niisiis võtsin kätte ja sõitsin Mustvee. Ma polnud sel aastal kordagi randa jõudnud ja mõtlesin, et eks igaüks on ikka oma õnne sepp.
Ma ei olegi eriline ujuja - ma ei oska, kuid vesi kuidagi rahustab ja on kohe kergem olla...
Sõitsin siis usinasti Mustveesse, jalutasin seal veidi. Inspekteerisin uut sadamahoonet, muuli..Heitsin pingile pikali ja lebasin seal veidi. Muuseas pildistasin taevast - vot nii sinine see oligi!
Ma kaua ei saanud seal olla, sest õhtujahedus hakkas juba ligi hiilima. Vaikselt hakkasin tagasi kulgema ja nautisin loodust. Suurt midagi küll nautida polnud - kella 8 aeg liikus päike puude taha ja oli päris jahe.
Öösel tuli aga hea uni ning olin õnnelik, et käisin. Kurat seda teab, kas sel suvel üldse kordagi enam sinna jõuab..Varbaotsa ikka kastaks vette, kui saaks.
Eks ta vist nii on, et kui ise ei tee, siis ei saa ka. Kui ikka keegi teine koos sinuga "puhata" ei taha ja arvab, et puhkus kodus nelja seina vahel istumine - siis no ei. Siis juba pigem "puhkan" üksinda. Mina ei saa ka olla 100% teiste suhtes arvestav, kui minu suhtes ei olda üldse. Tundub ju ebaõiglane.
Mina käin 5 päeva nädalas tööl ja iga päev peale tööd maandun koju, lisaks sellele peaksin ka suvel ja nädalavahetusel passima kodus? Milleks? Mille kuradi pärast see hea on ja kellele? Oleks siis kodus vaikne ja rahulik, elaks me elukaaslasega kahekesi - siis ma veel mõistaks. Ma mõistaks tõesti seda siis, kui kodus saad nautida õndsat privaatsust ja vaikust - süüa teed endale ja mehele, telekat vaatate kahekesi ja seksite, kus tahate (lihtsalt näide..). Tegelikkus on aga midagi vastupidist - süüa teed, tee kõigile; pesu pesed, vaata, et kellegi teise asju juba ees ei ole; tahad telekat vaadata? karm..keegi on kindlasti ees juba; tahad paljalt ringi käia? jama..majas on kindlasti tol hetkel külas 100 sugulast, kes minu alastust ei tolereeriks (ja mitte minu sugulast, vaid Meelise omad..oma sugulaste ees oleks mul vist suva)..
Ja nii edasi ja nii edasi. Ainult vinguks ja viriseks. Aga ma selle postituse pakin nüüd kokku, sest ma eile - üleeile jätsin selle juba pooleli ja pole enam meeles, mida ma kurta ja vinguda tahtsin..
teisipäev, 4. august 2015
346/ turismipõrgu
Tänast postitust kirjutan äärmiselt raske südamega ja äärmiselt nukras meeleolus. Kuna olen viimasel ajal niigi meeleolus, mida mitte kuidagi päikseliseks nimetada ei saa, on tundepuhangud kerged tulema.
Olen töötanud turismisektoris küll aastaid (kui sinna hulka lugeda majutus-toitlustusalased töökohad ka), kuid sügavuti sattusin selle ala peale tööle alles selle aasta alguses. Õpin hetkel kutsekoolis ka turismikorraldust ning huvi oli juba enne seda. Algsest Eestimaa patriotismist ja soovist Eesti turismi arendada on saanud sügav huvi välisriikide, kultuuride ja keelte vastu. Eks see huvi on minus juba pikalt pesitsenud, rahalised võimalused pole mul aga kunagi võimaldanud välisreisil käia. Keeltehuvi lõi ka minus väga varakult välja, mistõttu põhi- ja keskkoolis õpetavatele keeltele (saksa ja inglise) otsustasin minna õppima soome-ugri keeleteadusi, kus õppisin juurde veel soome, rootsi ja ladina keelt. Pean küll ausalt ütlema, et pole ma sorav üheski, eriti ladina keeles.. Inglise keel on alati olnud südamelähedaseim. Olen seetõttu ka rahul sellega, et seoses minu praeguste tööülesannetega tuleb mul ette ka inglise keelsete artiklite tõlkmisi - siis ei lähe päris rooste.
Hakkasin usinasti turismikorraldust õppima, ning pean ütlema, eriala on huvitav ja meeldib väga. Samuti on väga värskendav pärast kõrghariduse omandamist kutseharidust omandada - õppemeetodid on teised, õppekavad teised, inimesed teistsugused.
Eelmisest töökohast lahkudes oli mul umbes poole aastane paus eelmise ja uue töökoha vahel. Seda mitmel põhjusel - hakkasin tegema autojuhilube, käisin EASi ärioolitusel ja koolis ka. Kõik need tegevused nõudsid tol ajal minu jäägitut tähelepanu. Kui aga hakkasin end uuesti tööturule suruma, avastasin, et see ei olegi nii lihtne. Igal pool on kas onupojapoliitika, olematu palgasüsteem või muud probleemid. Käisin mööda vestlusi ja saatsin CV-isid valimatult igale poole - ilutulestikumüüjast advokaadibüroo sekretärini. Tulemusi polnud. Sain palju pettumust valmistavaid vastuseid: "Tänan, et kandideerisite, kuid valisime kellegi teise!", "Tänan, kuid see ametikoht on juba täidetud!"..Ja nii edasi. Mitmel korral pääsesin näiteks nelja või kolme parima hulka ja muidugi ei naeratanud õnn mulle. Sel ajal olin ka kirjas töötuna töötukassas (minu jaoks see ei ole häbiasi) ja pidin kord-kaks kuus käima põhjendamas, et pole kuskilt normaalset tööd leida. Mul, 25 aastasel noorel neiul, kel käed, jalad ja isegi pea otsas. Äärmiselt masendav.
Siis sattusin praeguse töökoha "otsa". Käisin vestlusel ja katsetel kaks korda. Ma ei saanudki alguses aru, kelleks ma kandideerisin, sest mu tööülesanded on jooksvalt väga palju muutunud. Töö on aga kõik seotud reisibürooga - uuendan kodulehel pakkumisi, otsin reisiuudiseid, saadan uudiskirja ja palju palju muud. Sellele lisaks olen hakanud tegelema vaikselt ka reisikonsultandi tööülesanntega, mis on küll hästi põnevad kuid väga koormavad - nii füüsiliselt kui vaimselt.
Olin samuti nelja ja kolme parima hulgas ja ootasin otsust päris pikalt. Ei teagi, kas kaasa aitas mu turismialane haridus (kuna algselt polnud seda nõutud) või see, et käisin ise vahepeal ukse taga uurimas :"Ou, mis seis on? Saab tööd või ei saa?". Kuidagi ma selle töökoha endale napsasin ja nüüd olen siis turismi"põrgus" olnud pea 8 kuud. Kui oleks kandideerides rasedaks jäänud, saaks varsti esiklast imetleda (halb nali, ma tean).
(naeran siiski üksinda oma kehva nalja peale..)
Töö on olnud nii huvitav kui igav, väsitav ja inspireeriv, närvesööv kui ka tuju tõstev. Kuna mul tööülesandeid on palju ja erinevaid, ei ole üksi päev eelmisega sarnane. Jah, kaks järjestikust päeva võivad olla igavad või huvitavad - alati aga erinevad. Samamoodi nagu armudes, mitte kunagi pole see tunne täpselt sama eelmise korraga.
Kui hakkasin lisaks õppima ka reisikonsultandi tööülesandeid, hakkasin igapäevaselt puutuma kokku klientidega. Kas telefonitsi, meilitsi, personaalselt..Lisaks ka igasuguste partneritega.
Mul on enamjaolt on olnud head või keskmised kliendid. Halbu juhtumeid on vähe, kuid neid on.
Mis võib teha "juhtumi" halvaks?
1) Klient ei suuda otsustada kuhu ja millal ja kellega ta soovib minna. Teeb sulle 465993 erinevat päringut lühikese aja jooksul. On äärmiselt pettunud, kui mingi tema päring jääb kahe silma vahele, sest see just oli see kõige olulisem. Enamus mõttetööd pead siiski tema eest ise ära tegema - see on ju minu töö ja ma saan selle eest SITAKS palka. Well, ei saa kui aus olla.
Pärast ränkrasket tööd, et leida kliendile reis, ei tule enam isegi kuskilt sõna "aitäh" kuigi enne oli postkast umbes kolmesõnalistest "päringutest".
2) Klient avastab reisil olles, et hotell, kus ta peatub, ei vasta tema ootustele.
No, eks meil kõigil on igasuguste asjade suhtes ootused. Tellime restoranis süüa, ostame uue auto, leiame uue kallima, saame lapse. Peast käivad läbi igasugused mõtted ja ootused...Ja alati ootame ja loodame parimat. Mina kui reisikonsultant pole süüdi, kui hotell ei vasta 100% ootustele, sest me tõesti reaalselt kõiki hotelle ei tea. Mina ei teadnud enne seda aastat ühtegi Türgi hotelli! Polnud nimesid ka kuulnud. Kuidas mina nüüd plaksti saan olla see geenius, kes kõike teab. Uskuge või ei, selliseid asju meil koolis ei õpetata.
Kuhu ma jäingi?
Ahjaa.
Hotell ei vasta ootustele. Klient tahab hotellivahetust. Kuna klient on kuningas, tõstetakse karjuv klient parema klassi hotelli, et vältida hilisemaid komplikatsioone ja kaebusi. Milleks? Isegi kui se klient uue hotelliga rahul on, ei võta ta enam teenuseid meie käest, sest arvab, et saatsime ta meelega peldikusse. Nii ikka päris ei ole. Ikka võib juhtuda, et ei ole nii hea hotell, kui lootsid. Aga tead mis, Türgi 3* hotellid ei ole esmaklassilised ja samaväärsed kui 4* ja 5*- teadsite juba seda?
Selline juhtum kahjuks juhtus. Kes aga kannab kahjud? Meie. Mitte keegi teine. Ja kui tõesti arvatakse, et me uhame reisihinnale otsa sadades ja sadades eurodes, siis see ei ole üldse nii. Meil ei ole sadade eurode väärtuses reservi, et äkki klient soovib poole reisi peal 3* hotelli 5* vastu vahetada. Ma sooviks ka. Tasuta. Aitäh. Kui tahad paremat hotelli, paremat teenust, siis tuleb arvestada, et see ka maksab rohkem.
Nüüd aga järgneb see osa, millest postituse pealkiri oli inspireeritud. Eelnev oli tühi hülgemöla, mida te polekski pidanud lugema.
3) Kolmanda juhtumina toon välja sellise olukorra, kus ei oskagi kedagi süüdistada - ei ennast ega klienti. Lihtsalt halvad juhused...
Nimelt juhtus selline situatsioon, kus kliendile sai tehtud individuaalreisi pakkumine. Ei võtnud kuskilt valmisolevat pakettreisi vaid panin ise pakkumise kokku - eraldi lend, majutus ja transfeer. Mainin veel, et klient soovis reisipakkumist töövälisel ajal ning helistas mulle laupäeval ja pühapäeval koju. Tulin kliendile vastu, kuna ta on staažikas püsiklient ja on korra juba minugi teenuseid kasutanud. Reaalselt otsisin laupäevasel ja pühapäevasel päeval hotelle ning broneerisin lendu. Rippusin telefoni otsas ja pidin koguaeg valmis olema kliendi kõneks-kirjaks.
Kuna hinnad on ka praegu kõrged, üritasin kliendile teha võimalikult mõistlikku pakkumist.. Lõpuks valisid nad hotelli välja (lugesid ise netist iseloomustusi ja vaatasid pilte) ja esmaspäeval ootasin töökaaslase poolset kinnitust, et see hotell oleks sobilik. Sain kinnituse, et hotell on väga hea ja broneerisin ära. Täna, kui klient tegi täismahus makse reisi eest, tuli aga Türgi partnerilt kiri, et hotelli ei saadud kinnitatud. Olin paanikas, mis nüüd saab? Tuli otsida varuvariante. Kaasasin probleemi ka oma töökaaslase, kellega kahasse otsisime samaväärseid asendusi - neid väga palju polnud. Edastasin need ka kliendile meili teel ja seejärel võtsin julguse rindu ja helistasin kliendile, kellega meil muidu alati väga soojad suhted olnud. On tema mulle helistanud töövälisel ajal ja mina talle, et panna kokku reisiplaani. Nii et see polnud tegelikult esimene kord, kui ma niivõrd vastu tulin.
Lootsin, et klient on mõistev ja jõuame koos kompromissini..
Eksisin.
Teiselt poolt toru kostus vihane vahutamine, kus iga kolmas sõna oli vandesõna. Olin äärmiselt haavunud, sest kahtluse alla pandi kogu minu niigi vähene kompetents antud alal ja ka eneseväärikus. Jalutasin kontoris edasi tagasi nagu sünnituspalati ukse taga ootav mees (no selline, keda sünnitusele ei tahetud..) ja kuulasin seda sõimu. Nutt oli endal kurgus, justkui oleks eksamil saanud halva hinde. Mulle poleks see pooltki nii halvasti mõjunud, kui see klient poleks olnud mulle "oma", aga ei..oli täitsa "homie" juba. Pärast tänast kahtlen, kas tema tahab enam minuga rääkida, sest selleks, et ma oleks nõus temaga uuesti asju ajama, peaks ta leidma endas julguse minu ees vabandada. Ma olen konsultant, mitte spetsialist. Jah, ma saan sind abistada lennu otsimisega, majutuse ja transfeeriga, teen sulle check-ini ja maksan ka pagasi eest. Seal minu kompetents lõppeb. Ma ei oska vastata su sadadale küsimustele ja sajatustele, et "kuidas see ikka kõik võimalik on?" ja "me oleme sellega ju arvestanud!!!". Jah. Armas inimene. Ma mõistan sind 100% ja ma teen kõik, mis on minu võimuses, et sind abistada. Ausalt. Ma ei istu käed rüpes, ei lürbi lattet ja ei mõtle, et mul on jumala suva. Päriselt ka.
Aga mul on teisi kliente ka. Ja sinu reisi selline apsakas pole maailmalõpp vaid leiame asenduse, kompromissi. Kõik saab korda. Ära räuska. Kogu selle jama juures, mida ma täna üle elasin, ähvardasin ma korduvalt, et mina enam seda tööd ei tee ja mulle aitab. Ma olen väsinud. Tänulikud on vähesed ja nendele olen mina omakorda tänulik!
Pean aga mainima, et tänane olukord lahenes hästi 15 minutit enne tööpäeva lõppu, kus saime siiski kinnitada täpselt selle sama hotelli, mida klient algselt soovis. Kogu see jama - reisipakkumise tegemisest kuni tänase õhtuni võttis aega 4 päeva. Teate, ma avaldan teile nalja. Selle reisi pealt teenisin mina 5 eurot. Mul oleks rohkem raha rahakotis, kui ma poleks täna tööle läinudki! Vot.
Kogu selle tänase närvidemängu peale ütleski mu töökaaslane..Selline on turism. Welcome to hell!
Ma loodan, et need vähesed inimesed, kes minu blogisse satuvad, mõistavad mind ja ei mõista hukka. Leian, et on hea, kui saate aru veidike telgitagustest - kõik pole glamuur ja sära.
Päikest
Olen töötanud turismisektoris küll aastaid (kui sinna hulka lugeda majutus-toitlustusalased töökohad ka), kuid sügavuti sattusin selle ala peale tööle alles selle aasta alguses. Õpin hetkel kutsekoolis ka turismikorraldust ning huvi oli juba enne seda. Algsest Eestimaa patriotismist ja soovist Eesti turismi arendada on saanud sügav huvi välisriikide, kultuuride ja keelte vastu. Eks see huvi on minus juba pikalt pesitsenud, rahalised võimalused pole mul aga kunagi võimaldanud välisreisil käia. Keeltehuvi lõi ka minus väga varakult välja, mistõttu põhi- ja keskkoolis õpetavatele keeltele (saksa ja inglise) otsustasin minna õppima soome-ugri keeleteadusi, kus õppisin juurde veel soome, rootsi ja ladina keelt. Pean küll ausalt ütlema, et pole ma sorav üheski, eriti ladina keeles.. Inglise keel on alati olnud südamelähedaseim. Olen seetõttu ka rahul sellega, et seoses minu praeguste tööülesannetega tuleb mul ette ka inglise keelsete artiklite tõlkmisi - siis ei lähe päris rooste.
Hakkasin usinasti turismikorraldust õppima, ning pean ütlema, eriala on huvitav ja meeldib väga. Samuti on väga värskendav pärast kõrghariduse omandamist kutseharidust omandada - õppemeetodid on teised, õppekavad teised, inimesed teistsugused.
Eelmisest töökohast lahkudes oli mul umbes poole aastane paus eelmise ja uue töökoha vahel. Seda mitmel põhjusel - hakkasin tegema autojuhilube, käisin EASi ärioolitusel ja koolis ka. Kõik need tegevused nõudsid tol ajal minu jäägitut tähelepanu. Kui aga hakkasin end uuesti tööturule suruma, avastasin, et see ei olegi nii lihtne. Igal pool on kas onupojapoliitika, olematu palgasüsteem või muud probleemid. Käisin mööda vestlusi ja saatsin CV-isid valimatult igale poole - ilutulestikumüüjast advokaadibüroo sekretärini. Tulemusi polnud. Sain palju pettumust valmistavaid vastuseid: "Tänan, et kandideerisite, kuid valisime kellegi teise!", "Tänan, kuid see ametikoht on juba täidetud!"..Ja nii edasi. Mitmel korral pääsesin näiteks nelja või kolme parima hulka ja muidugi ei naeratanud õnn mulle. Sel ajal olin ka kirjas töötuna töötukassas (minu jaoks see ei ole häbiasi) ja pidin kord-kaks kuus käima põhjendamas, et pole kuskilt normaalset tööd leida. Mul, 25 aastasel noorel neiul, kel käed, jalad ja isegi pea otsas. Äärmiselt masendav.
Siis sattusin praeguse töökoha "otsa". Käisin vestlusel ja katsetel kaks korda. Ma ei saanudki alguses aru, kelleks ma kandideerisin, sest mu tööülesanded on jooksvalt väga palju muutunud. Töö on aga kõik seotud reisibürooga - uuendan kodulehel pakkumisi, otsin reisiuudiseid, saadan uudiskirja ja palju palju muud. Sellele lisaks olen hakanud tegelema vaikselt ka reisikonsultandi tööülesanntega, mis on küll hästi põnevad kuid väga koormavad - nii füüsiliselt kui vaimselt.
Olin samuti nelja ja kolme parima hulgas ja ootasin otsust päris pikalt. Ei teagi, kas kaasa aitas mu turismialane haridus (kuna algselt polnud seda nõutud) või see, et käisin ise vahepeal ukse taga uurimas :"Ou, mis seis on? Saab tööd või ei saa?". Kuidagi ma selle töökoha endale napsasin ja nüüd olen siis turismi"põrgus" olnud pea 8 kuud. Kui oleks kandideerides rasedaks jäänud, saaks varsti esiklast imetleda (halb nali, ma tean).
(naeran siiski üksinda oma kehva nalja peale..)
Töö on olnud nii huvitav kui igav, väsitav ja inspireeriv, närvesööv kui ka tuju tõstev. Kuna mul tööülesandeid on palju ja erinevaid, ei ole üksi päev eelmisega sarnane. Jah, kaks järjestikust päeva võivad olla igavad või huvitavad - alati aga erinevad. Samamoodi nagu armudes, mitte kunagi pole see tunne täpselt sama eelmise korraga.
Kui hakkasin lisaks õppima ka reisikonsultandi tööülesandeid, hakkasin igapäevaselt puutuma kokku klientidega. Kas telefonitsi, meilitsi, personaalselt..Lisaks ka igasuguste partneritega.
Mul on enamjaolt on olnud head või keskmised kliendid. Halbu juhtumeid on vähe, kuid neid on.
Mis võib teha "juhtumi" halvaks?
1) Klient ei suuda otsustada kuhu ja millal ja kellega ta soovib minna. Teeb sulle 465993 erinevat päringut lühikese aja jooksul. On äärmiselt pettunud, kui mingi tema päring jääb kahe silma vahele, sest see just oli see kõige olulisem. Enamus mõttetööd pead siiski tema eest ise ära tegema - see on ju minu töö ja ma saan selle eest SITAKS palka. Well, ei saa kui aus olla.
Pärast ränkrasket tööd, et leida kliendile reis, ei tule enam isegi kuskilt sõna "aitäh" kuigi enne oli postkast umbes kolmesõnalistest "päringutest".
2) Klient avastab reisil olles, et hotell, kus ta peatub, ei vasta tema ootustele.
No, eks meil kõigil on igasuguste asjade suhtes ootused. Tellime restoranis süüa, ostame uue auto, leiame uue kallima, saame lapse. Peast käivad läbi igasugused mõtted ja ootused...Ja alati ootame ja loodame parimat. Mina kui reisikonsultant pole süüdi, kui hotell ei vasta 100% ootustele, sest me tõesti reaalselt kõiki hotelle ei tea. Mina ei teadnud enne seda aastat ühtegi Türgi hotelli! Polnud nimesid ka kuulnud. Kuidas mina nüüd plaksti saan olla see geenius, kes kõike teab. Uskuge või ei, selliseid asju meil koolis ei õpetata.
Kuhu ma jäingi?
Ahjaa.
Hotell ei vasta ootustele. Klient tahab hotellivahetust. Kuna klient on kuningas, tõstetakse karjuv klient parema klassi hotelli, et vältida hilisemaid komplikatsioone ja kaebusi. Milleks? Isegi kui se klient uue hotelliga rahul on, ei võta ta enam teenuseid meie käest, sest arvab, et saatsime ta meelega peldikusse. Nii ikka päris ei ole. Ikka võib juhtuda, et ei ole nii hea hotell, kui lootsid. Aga tead mis, Türgi 3* hotellid ei ole esmaklassilised ja samaväärsed kui 4* ja 5*- teadsite juba seda?
Selline juhtum kahjuks juhtus. Kes aga kannab kahjud? Meie. Mitte keegi teine. Ja kui tõesti arvatakse, et me uhame reisihinnale otsa sadades ja sadades eurodes, siis see ei ole üldse nii. Meil ei ole sadade eurode väärtuses reservi, et äkki klient soovib poole reisi peal 3* hotelli 5* vastu vahetada. Ma sooviks ka. Tasuta. Aitäh. Kui tahad paremat hotelli, paremat teenust, siis tuleb arvestada, et see ka maksab rohkem.
Nüüd aga järgneb see osa, millest postituse pealkiri oli inspireeritud. Eelnev oli tühi hülgemöla, mida te polekski pidanud lugema.
3) Kolmanda juhtumina toon välja sellise olukorra, kus ei oskagi kedagi süüdistada - ei ennast ega klienti. Lihtsalt halvad juhused...
Nimelt juhtus selline situatsioon, kus kliendile sai tehtud individuaalreisi pakkumine. Ei võtnud kuskilt valmisolevat pakettreisi vaid panin ise pakkumise kokku - eraldi lend, majutus ja transfeer. Mainin veel, et klient soovis reisipakkumist töövälisel ajal ning helistas mulle laupäeval ja pühapäeval koju. Tulin kliendile vastu, kuna ta on staažikas püsiklient ja on korra juba minugi teenuseid kasutanud. Reaalselt otsisin laupäevasel ja pühapäevasel päeval hotelle ning broneerisin lendu. Rippusin telefoni otsas ja pidin koguaeg valmis olema kliendi kõneks-kirjaks.
Kuna hinnad on ka praegu kõrged, üritasin kliendile teha võimalikult mõistlikku pakkumist.. Lõpuks valisid nad hotelli välja (lugesid ise netist iseloomustusi ja vaatasid pilte) ja esmaspäeval ootasin töökaaslase poolset kinnitust, et see hotell oleks sobilik. Sain kinnituse, et hotell on väga hea ja broneerisin ära. Täna, kui klient tegi täismahus makse reisi eest, tuli aga Türgi partnerilt kiri, et hotelli ei saadud kinnitatud. Olin paanikas, mis nüüd saab? Tuli otsida varuvariante. Kaasasin probleemi ka oma töökaaslase, kellega kahasse otsisime samaväärseid asendusi - neid väga palju polnud. Edastasin need ka kliendile meili teel ja seejärel võtsin julguse rindu ja helistasin kliendile, kellega meil muidu alati väga soojad suhted olnud. On tema mulle helistanud töövälisel ajal ja mina talle, et panna kokku reisiplaani. Nii et see polnud tegelikult esimene kord, kui ma niivõrd vastu tulin.
Lootsin, et klient on mõistev ja jõuame koos kompromissini..
Eksisin.
Teiselt poolt toru kostus vihane vahutamine, kus iga kolmas sõna oli vandesõna. Olin äärmiselt haavunud, sest kahtluse alla pandi kogu minu niigi vähene kompetents antud alal ja ka eneseväärikus. Jalutasin kontoris edasi tagasi nagu sünnituspalati ukse taga ootav mees (no selline, keda sünnitusele ei tahetud..) ja kuulasin seda sõimu. Nutt oli endal kurgus, justkui oleks eksamil saanud halva hinde. Mulle poleks see pooltki nii halvasti mõjunud, kui see klient poleks olnud mulle "oma", aga ei..oli täitsa "homie" juba. Pärast tänast kahtlen, kas tema tahab enam minuga rääkida, sest selleks, et ma oleks nõus temaga uuesti asju ajama, peaks ta leidma endas julguse minu ees vabandada. Ma olen konsultant, mitte spetsialist. Jah, ma saan sind abistada lennu otsimisega, majutuse ja transfeeriga, teen sulle check-ini ja maksan ka pagasi eest. Seal minu kompetents lõppeb. Ma ei oska vastata su sadadale küsimustele ja sajatustele, et "kuidas see ikka kõik võimalik on?" ja "me oleme sellega ju arvestanud!!!". Jah. Armas inimene. Ma mõistan sind 100% ja ma teen kõik, mis on minu võimuses, et sind abistada. Ausalt. Ma ei istu käed rüpes, ei lürbi lattet ja ei mõtle, et mul on jumala suva. Päriselt ka.
Aga mul on teisi kliente ka. Ja sinu reisi selline apsakas pole maailmalõpp vaid leiame asenduse, kompromissi. Kõik saab korda. Ära räuska. Kogu selle jama juures, mida ma täna üle elasin, ähvardasin ma korduvalt, et mina enam seda tööd ei tee ja mulle aitab. Ma olen väsinud. Tänulikud on vähesed ja nendele olen mina omakorda tänulik!
Pean aga mainima, et tänane olukord lahenes hästi 15 minutit enne tööpäeva lõppu, kus saime siiski kinnitada täpselt selle sama hotelli, mida klient algselt soovis. Kogu see jama - reisipakkumise tegemisest kuni tänase õhtuni võttis aega 4 päeva. Teate, ma avaldan teile nalja. Selle reisi pealt teenisin mina 5 eurot. Mul oleks rohkem raha rahakotis, kui ma poleks täna tööle läinudki! Vot.
Kogu selle tänase närvidemängu peale ütleski mu töökaaslane..Selline on turism. Welcome to hell!
Ma loodan, et need vähesed inimesed, kes minu blogisse satuvad, mõistavad mind ja ei mõista hukka. Leian, et on hea, kui saate aru veidike telgitagustest - kõik pole glamuur ja sära.
Päikest
laupäev, 1. august 2015
345/ pilte
Niisama natukene pilte. Üldiselt ei viitsi ralli ajal klõpsida, siis ei näe üldse, mis toimub.
1. Eesti sõitja otsustas keelt näidata
344/ Scooter ja Rally Estonia
Paar nädalavahetust tagasi toimus Rally Estonia. Kuna ralli raames oli Tartusse esinema tulnud ka Scooter, käisime ka seal. Igal aastal oli muidu mingi nõme klubiüritus, millest kaine mõistusega inimene osa võtta ei tahaks - vabaõhuüritus tundus aga hea valik (sest mis see ralligi muud, kui vabaõhuüritus).
Kahjuks või õnneks jõudsime kohale siis kui Groove Coverage oli oma etteaste juba lõpetanud. Kümnest pidi lavale tulema Scooter aga muidugi ei tulnud, tuli peale 23.00. Eks ikka sellepärast, et oleks pimedam ja oleks ägedam valgusshow. Kuigi siis oleks võinud üldse välja kuulutada, et nad tulevad kell 23.00 ja ka eelmine artist oleks võinud tulla lavale hiljem. Kuna samal ajal oli ka Tartu linnakatse, polnud enne 22.00 kontserdil peaaegu mitte kedagi...
Mis mind aga häirib selliste ürituste juures meeletult:
1. suitsetajad
Ma ei jaksa kokku lugeda kordasid, kui ma olen tahtnud avalikul vabaõhuüritusel kedagi ära tappa. Seda just suitsetamise pärast. Why the fuck on sul vaja tulla kontserdile, olles sigalakku täis ja iga kahe sekundi tagant süütad uut sigaretti. Miks? Kuradi pärast..Isegi, kui ollakse vabas õhus, läheb see suits kellelegi teisele näkku - mitte sulle. Sulge ennast kilekotti ja kimu seal..ausalt. Närvi ajavad.
2. Joogiputkad. Järjekorrad on kilomeetreid pikad. Eks ka seetõttu pidi kahe artisti vahel olema tund aega mõttetut diskorimuusikat...Kui lõpuks jõuad rivi etteotsa, öeldakse sulle "Meil raha tagasi pole anda!" Einoh, tore! Ise te ju panite hinnaks 2,50 ja 3.50 jms. Pane siis ümmargused hinnad, kasumi teenid sa ju nagunii! Üks pidi siis 50 senti rohkem tagasi andma, aga seda hala oli rohkem kui 10 euri eest. Aga mina nii rikas ka pole, et neile rohkem raha annaks..Jeesus Kristus.
Muud nagu hullu polnudki. Scooter oli täpselt nii hea nagu ma tiinekana seda kuulnud olin. Tantsutüdrukud olid tal kenad, tantsupoisid mitte..Sünkroonis tantsimine tuli neil samuti vaid harva välja. Kuid siiski..Pole hullu.
Ma rallist pilte ei hakka laadima, sest ma ei teinud neid eriti.
Ralli oleks parem elamus olnud, kui kõik oleks ühtemoodi meelestatud. Kahjuks aga alati nii pole:) Loo moraaliks on siis see, et kes ei taha tulla, ei pea tulema..:)
Minu jaoks oli see vist ainuke pikk tegevust täis nädalavahetus...Ja jääb ehk sel suvel pikimaks puhkuseks. Päris kurb.
Tellimine:
Postitused (Atom)