52/palju muud

Nüüd siis see kaualubatud „Palju muud“ ( lubatud..kellele..vist iseendale).
Igasuguses virrvarris ja meeleolude kõikumises on mul kirjutamata jäänud
nii nädalalõpp kui väga „produktiivne“ koolinädal (mis juba vaikselt lõpu poole roomab).

Reedel tulin Kuremaalt koju. Algne lootus kenasti kolmese bussiga koju vurada jäi ära.
Mitte, et ei oleks jõudnud või muud sellist, oli vähe teistsugune takistav faktor.
Nimelt on kõige nõmedamad bussigraafikute rikkujad mingid pühad. Nüüd olid ju need munadepühad.
See selleks. Koju ma lõpuks ikkagi jõudsin. Samal õhtul sain uue info osaliseks.
Naabripoiss ütles, et ta peab laupäeval sünnipäeva. Mul oli juba jõudnud see meelest minna, siis tuli meelde küll, et ta seda nädal aega, või umbes nii, tagasi rääkis.
Anni aga ütles, et laupäeva hommikul on korteri remondi nö jätk. Oehjah, nii palju siis puhkamisrohkest nädalavahetusest. Mõtlesin raamatut lugeda ja niisama..olla.
Laupäeva hommikul kümne paiku sai siis mindud Torma köögiseinu võõpama. Jälle... Nendest seinadest on juba tõsimeeli kopp ees. Värvime ja värvime ja ikka ühtlaselt ei saa.
No see on kui valge värviga sellist tööd teha. Muidugi nägime me välja nagu tänapäevased Pipi-Pikksukad. Näos olid valged täpid ja meil oli ka kopp ees ( mitte otseses mõttes).
Kurnav on pidevalt üles vahtida ja siis värvirulliga uimerdada seal, tõsiselt.. Annil oli vist eriti lõbus. Tema värvis lage, mina seinu. Aga seinu oli rohkem, ehk see kompenseeris.

Lõunapaiku läksime me koju ning oli veel paar tunnikest õhtuni aega. Ema oli mul kudunud paeltega sokid ( eemh..) ja sinna me pistsime Anniga keedetud mune sisse. Munadepühad ju. Kui me kuue paiku Jürgeni juurde minema hakkasime, tuiskas meile lund päris hullult näkku. Sinna jõudes olime märjad, lumised ( ta on mu naaber!)..ja meik oli kindlasti jube. See selleks.
Alguses oli sünnipäev nagu tavaline süldikas. Istusime kenasti ümeber laua, sõime kartulit ja kalkunit ja kartulisalatit ja palju palju muud. Lõime Jürgeni emagagi pitsid kokku. Oh seda valget viina küll.. no natuke veel ja siis läks täitsa joomiseks kätte. Neli Aramist jõudsime ära lahendada, vist selle Viru Valge ka...Gini ja.. ee..poistel oli päris palju õlut kah. Villu ja Evar olid päris aktiivsed lauljad, Evar tinistas kidratki kõrvale. (Haha, minu musu mängib ikka paremini). Tahtsime vahepeal baari ka minna aga ei olnud autosid ja juhte. Millalgi täitsa öösel tuli Targo ja siis läksime kambakesi metsa vahele sõitma ja sõitsime Mustvee ja tagasi. Vahepeal jooksid kitsed üle tee. (Oluline info..). Peale seda tiiru läksin koju ja kohe magama. Kell oli mingi pool kolm. Õudne uni oli ja hommikul pea valutas. Oeh.. aga tore oli.

Esmaspäeval pidi olema kohtumine maavanemaga Põltsamaal, kuhu ei mina ega Jako ei viitsinud üldse minna. Ma läksin hoopis Kuremaale ( õpilane nagu ma olen, sõitsin tasuta) ja me tegime süüa ja olime niisama ägedad. Saime seekord hakkama mingi banaani-šokolaadikoogiga ja riisiroaga. Meil on muidugi veel kõvasti arenemisruumi aga me oleme siiski väga väga tublid.
Teisipäeva hommikul ma ei viitsinud ennast voodist välja vedada. Tunnen ennast seetõttu süüdi, Jako ju samuti kooli ei jõudnud. Aga jah, ei ole sel nädalal üldse koolituju olnud. Kolmapäeval ikka jõudsin kooli küll, esimene päev sel nädalal, täna ma jälle ei käinud. No täna tõesti tuju ei olnud. Oleks siis võinud ikka teisipäeval minna..nüüd ma pean endale kuidagi mingid puudmistõendid nuputama. Eelmise veerandi viimasel päeval puudusin ju ka. Oeh mind küll. Eile saime kätte ka kauaoodatud proovikirjandid. No ei läinud just kõige paremini, 71 punkti. Ma tean, et ma saan palju paremini hakkama, pean ennast lihtsalt kokku võtma. Muidugi oleks ka tore kui ma saksa keele selgeks saaks, milles ma ju tegelikult täiesti loll olen. Ise tahan filliks saada.. No jah.

Homme ikka kooli ja peale seda Kuremaale. Kalliis, igatsen lihtsalt nii nii palju, anna andeks, et vahepeal väljakannatamatu olen, õpime kenasti liiklust. Kui tubli oled- premeerin..Kui mitte..siis noh, millalgi premeerin ikkagi.

51/...

Täna oli minu jaoks täiesti kurnav päev..Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Olin üllatuslikult nõrk ning täna olin ma vaid hale vari iseendast, ma ei oleks ennast kõrvalt ära tundnud. Öelge veel mulle naerupall või Päikseke, täna ei olnud sellest särast ei kippu ega kõppu. Kas minuga juhtus siis midagi nii kohutavat, mis rivist välja lõi? Otseselt mitte, olen vist selline, kellele teevad pigem väiksed asjad haiget..Või kui ma midagi kaua enda sees pean hoidma. Mingil hetkel ma lihtsalt murdun. Nagu me kõik... Aga jah, mul enesel algselt midagi viga polnudki. Lihtsalt jah. Kallis, ma loodan, et sa saad aru, kui ma hakkan niimoodi käituma nagu ma seda teen. Sa ju tead, et oled mulle kõige kallim üldse ja ma ei saa olla kui sul on mingid mured. Kogu sinu murekoorem justkui kanduks mulle üle, sest sinu süda on siiski ju minu käes hoiul. Aga olgu meil sellistel segastel aegadel ükskõik kui raske üksteist välja kannatada, saame me neist kenasti üle, sest üldiselt oleme me ju tugevad. Vähemalt nii kaua olen, kuni sina mul oled..See selgitab jällegi, miks ka mina vahepeal nõrk olen. Kogu selle sigrimigri keskel sattusin ma aga iseenda kummituste ja deemonite virrvarri. Tuli meelde igasuguseid asju, mida meenutada ei tahaks, kangastusid igasugused rõõmsamad ja kurvemad mälestused, mis polegi meiega seotud. Tänane päev koosnes ohjeldamatust nutust, kurbusest ja eneseotsimisest. Otsisin nii hoolega, et ei jõudnud täna isegi kooli. Terve päev otsisin.

50/ Miks mul on tunne, et...

Mul on vastik olla, ma olen ikka tõsiselt kehv tüdruk, kes absoluutselt millestki aru ei saa..Kuigi probleem ei olnud ju üldse minus. Ma tahan ju lihtsalt aidata..Mitte, et ma aru ei saaks..Aga kui probleemid üksteise otsa laotuna letti laotakse, siis ei anna see ju mulle midagi.. Tahaks teada, mida sa mõtled, tunned...See, et ma tahaks rohkem sinust välja pinnida, ei tähenda, et sa mingit x keelt räägiks või..Mida iganes. Ma olen väsinud ..Ja ka mina ei soovi midagi öelda.

49/ palju muud

Tegelikult ma avastasin, et mul on arvestavates kogustes õppida ka vaja..Nii et selle palju muud ma lisan siia mingil muul ajal. Märksõnadeks : Jürgeni sünnipäev, Jako isa sünnipäev/ kokkamine, midagi kindlasti veel.

48/ imelik

Oeh. Mul oli juba sissekanne valmis kirjutatud... kahjuks ei lasknud seda ära salvestada. Vihkan kui nii juhtub.

Igastahes, mul on meeles küll enamus. Lähen siis uuele katsele.

Minu sissekande sisu oli pigem arutlev-lahkav lühiülevaade minust kui vastuolulisest ja mitmetahulisest inimesest. Ja lisaks sellele palju muud olulist ja vähemolulist.

Miks ma nummerdan oma blogi sissekandeid? See on number 48, kuigi tegelikult on sissekandeid juba üle 50-ne. Kui ma nagunii nummerdada ei oska siis miks kuradi pärast ma seda teen? See on nagu koolis kunstiajaloo õppimine, ma tean, et see jura mind küll kuhugi ei vii. See selleks. Ja see, et ma olen tegelikult suur korraarmastaja, aga enda tuba on koguaeg sassis. Riided igalpool laiali. Lisaks sellele olen ma ka kohati laisk. Ja kui teistel oleks tuba nii sassis kui mul, vaataks ma kurjalt. Neitsi tähtkujule omane. Siis veel see, et ma kaitsen oma sõpru kui emalõvi. No tegelikult ei paista see üldse välja, tegutsen undercover. Parim näide emalõvindusest on muidugi Annika. Selleni ma ei küündi. Aga okei, see oli lühikokkuvõte sellest. Märksõna on controversial.

47/ tegemisi ja asjatusi,

Nii. Vaheaeg on juba poole peal, rohkem isegi lõpusirgel. Eks ma siis nüüd kirjutan, mida ma vahepeal teinud olen ning mida teha ei ole jõudnud.

Esmaspäevast saati olen Kuremaal, vaheajal ikka kodus ei oleks ju. See on ka nagu omamoodi võõrutus msnist ja muudest sellistest kohtadest, küla peal olles ju nii palju netis ei ole. ( omamoodi patustan praegu). Rääkisin täna emaga, ta ütles, et õigesti tegin, et täna koju ei läinud- Priit ja ema on mõlemad haiged. Pidi nagu nakkuspesa olema.

Nüüd siin Kuremaal on puhata saanud veidike, hommikusöök ja kohvi tuuakse voodisse, mul on nagu isiklik päkapikk, pigem jõuluvana, kes igati mu soove ja tahtmisi täidab. Mis iseenesest on täitsa meeldiv. Kersti oli samuti Lottega vahepeal siin. See ulakas kutsikas tegi ikka sellist kino siin vahepeal. Üks õhtu mängisime Kersti ja Jako emaga Aliast, no see oli alles kino. Selliseid nalju sai, et anna otsad...Aga jah, neid siia üles kirjutada pole mõtet- siin nii naljakas ei tunduks.

Eile käisime Tartus. Ülikoolis olid lahtiste uste päevad ja linnas on niisama kah vahepeal "hängida". Sai šoppamas käidud, paar pluusi ostetud ning kolli pildiga rinnahoidja ( appi, miks ma sellest siia kirjutan). Ahjaa, sellepärast, et see on nii äge kui riiete alt paistavad kolli silmad. Armas. Vaatasin ka lõpuriiete pilguga ringi, silma aga ei hakanud midagi. Kahju lausa. Nii. Igastahes. Ülikooli õhkkond oli super. Jako käis minuga kaasas saksa keele tutvustavat niiöelda loengut kuulamas ja see oli tore. Inimesed olid seal vahvad ja positiivsed, Jakolegi meeldis. Inglise keeles küll nii vaba õhkkond ei olnud, inimesi oli rohkem ja tutvustaja rääkis inglise keeles. Hiljem käisime ka Kõrgemas Kunstikoolis, kus värvilõhn lõi üle pea ja oli ikka tõeliselt kunstiline õhkkond, mida iganes see ka ei tähendaks. Jakole meeldis, nagu ma aru sain. Käisime ka Leelo galeriis ja pärast tsekkasime ühe kunstinäituse üle. Tore tore.
Päeva lõpetasime Panges söömisega, seal saab ju alati selliseid suuri arveid teha. Esimest korda õnnestus ka mul ära proovida hiinlase üllatusmuna, mis minu jaoks eriti suuri muljeid ei jätnud, kuna seal oli liiga palju alkoholi ( selleks, et seda põlema panna), mille maitse hakkas mulle vastu. Väike allergia alko vastu vist.

Nii Tartus kui hiljem Jõgeval nägin metsikult palju tuttavaid. Imelik lausa.

Minu uusim tuttav Joonas on mind liigitanud sõbrakategooriasse. Küll alamgruppi aga asi seegi. Kuskilt tuleb ju alustada. Pole nüüd paar päeva saanud pikemalt rääkida aga küll millalgi räägib jälle. :) Mida aeg edasi, seda toredam ta tundub, see võib päris hea sõpruse algus olla.

Aga olgu, nüüd ma siis lõpetan, küpsetame täna midagi. Mida? Ei tea isegi.

46 / Printsessi päevikud.

On üks inimene, kes ütleb mulle, et ma olen printsess. Huvitav, millised on printsessile omased iseloomujooned.. Või milline peaks üks printsess välja nägema? Paneb mõtlema, ise ma ennast küll printsesside kategooriasse liigitada ei julgeks. Kas printsessid on samasugused muinasjututegelased nagu lohed ja trollid, päkapikud ja nõiad, keda kas pole olemas või on välja surnud. ( nb: nõiad ei ole kohe kindlasti välja surnud, elavad näited on nii mõnedki meie kooli õpetajad). Imelikul kombel usun ma aga printsidesse, kas pole vastuoluline, printsidesse usun, printsessidesse mitte. (Ja ma ei mõtle mingeid kroonprintse ja - printsesse Rootsis, Inglismaal ja kusagil veel). Prints on minu jaoks noormees, kes tuleb õigel ajal, päästab "lohede" käest, kelleks on siis kas probleemid koolis, mured pereringis, tuleb täidab tühja koha elus ning keeldub lahkumast. Tänapäeva printsid käivad jalgsi, jalgrattaga, vallutavad teid autodega või liiguvad isegi ruladega. Kõike leidub. Issanda printsiaed on kirju. Tänapäeva printside pereelu ei ole selline nagu vanasti. No kuidas siis ammustel aegadel oli.. isa oli kuningas, ema kuninganna, elu oli tore ja luksuslik ning ilma probleemideta. Tänapäeval on see vaid fantaasia, totaalne muinasjutt. Elu on ka printsidel keeruline. Pool maailma on sugulasi täis, loomulikult mitte kuninglikku verd, leidub igasuguseid huvitavaid suhteliine ning tupikuid. Nojaa, ilma nendeta olekski ju elu igav. Milline aga oleks õige prints või printsess? Kes olen mina, et selliseid kriteeriume paika panna?
Prints on minu jaoks see, kelles mina printsi näen. Kes aksepteerib mind sellisena nagu ma olen. Ei tee etteheiteid ja -kirjutusi. Arvatavasti olen mina siis printsess kellegi jaoks, kellega mina suudan sama hea olla. Aga mina ei tea..kas ma olen hea.. või ei ole. Aga kui nii öeldakse, ehk siis tuleb uskuda.

Ps : printsessidel on mäluga probleeme, kõige kallimaid nad aga ei unusta.

See oli siis tänase päeva lühike kokkuvõte printside ning printsesside kohta. Jätkame aga aktuaalsemate teemadega.

Täna, 15. märtsil, sain lõpuks kätte oma Rademari kinkekaardi, mida ma juba sada aastat oodanud olin. Muidu poleks suhteliselt vahet olnud, millal see kohale oleks jõudnud, aga ma olen järgmisel nädalal juhuslikult Tartus, paras moment see ära kasutada. Ei tea küll miks, kas seetõttu, et juba päris mitu nädalat olin järelpärimist teinud, et millal kinkekaart kohale jõuab, aga nad olid 50 krooni juurde lisanud, veider.
Järgmine nädal ongi nüüd selline asi... et kolmapäeval on Ülikooli lahtiste uste päevad. Olen segaduses, et millele põhirõhku panna, mida uurida ja mida mitte. Eile rääkisin ka tädipojaga, kes elab Tartus ja õpib Ülikoolis magistris inglise filoloogiks. Lisaks sellele õpetab ka täiskasvanutele inglise keelt. Sain eile temaga päris pikalt rääkida, väga tore oli, kahju isegi, et temaga nii ammu rääkinud pole. Ma mõtlesin, et tal pole meeleski, et tal selline kribal täditütar on. Aga ei, on küll meeles ja päris hästi. Kutsus isegi kohvile ja külla. Lootsin, et ta pakub isegi kolmapäevaks öömaja aga ta elab 1-toalises korteris. Kolmapäev pidi tal ka väga pikk päev olema.. Aga jah, küsisin talt soovitusi, et mida ta mingist asjast arvab. Keeleõppimist kiitis ta väga heaks. Ise ta ju õpib inglise keelt, mina loodaks saksa keele peale. Inglise keele lävend on minu jaoks ikka liiga kõrge ka. Kui ma aga saksa keele ja kirjandi väga hästi teeksin, saaksin ma sel aastal sisse küll. Kuna on plaan nagunii aasta vahele jätta, saaksin ka järgmisel aastal, kui lävendid väga kõrgeks ei lähe. Loodan, et ei lähe. Aga nagunii ei taheta ka järgmisel aastal mingeid täiendavaid teste, saaksin lihtsalt eksamitulemustega. Mind muidugi huvitaks ajalugu rohkem.. aga mis minust saaks. Õpetaja, arhiivindusega tegelev keegi.. Ei ahvatle eriti. Pidin temaga ka tõlkebüroodest rääkima aga ei jõudnud, kohvihoolik pidi poodi minema kohvi järgi. Oijah, elu on ikka keeruline küll. Aga küll ma midagi välja mõtlen...ja ega see Ülikool ei peagi kohe tulema, mul on aasta aega oma mõtteid klaarida. Vahet pole kui ma selle aastaga lollimaks lähen, eksamitulemused jäävad samaks. Vot, tore.

Saime neljapäeval lõpualbumid kätte. Tellisin enda klassi ja paralleelklassi oma samuti. Mõlemas klassis ikka käin päris paljudega läbi. Pinginaaber ütles mulle kunagi, et ma olen nagu Oskar. (klassivend), et ta saab kõigiga hästi läbi. Silver ei kujuta ette, et ma kellegagi läbi ei saaks. No leidub ikka neid inimesi kah...Nüüd tahaks ka lõpusõrmust saada. No muidugi ei tea me veel, palju see maksma läheb aga ilus on ta küll. Hõbedast ja kiviga tellisin.. armas.
Peale tunde läksin poodi ja ostsin Viru Valge ja jõin selle bussijaamas ära. Okei, ei olnud päris nii. Läksime lihtsalt hiljem Anniga Kati juurde ja andsime selle talle. Ta nimelt sõitis Austriasse Madleenile külla ning me saatsim talle Eesti-hõngulise meene. Nüüd ootaks, et Anni mulle oma osa ära maksab, siis oleks mul sula, et esmaspäeval Kuremaale sõita. Ja siis tuleb üks vahva ja kiirestiminev nädal.



Okei, ma siis praeguseks lõpetan, võib-olla tuleb veel mingeid mõtteid.

45 / Mr. Secret

Elas kord....

.. Ja elab praegugi.

Nagu halloo, ega ma mingit muinasjuttu kirjutama ei hakka.

On üks noormees, kes tahtis teada, mida ma temast arvan. Keeruline iseenesest..Veel keerulisem on iseloomustada keerulist inimest.

Kuidas panna kirja arvamus inimese kohta, kellest tead kõike, selline tunne, et tead juba lapsepõlvest saati, tegelikkuses on see aeg aga kordades lühem. ( Ei hakkagi mainima, kui palju kordi lühem).

Mr. Secret, varjunimega Joonas, on omamoodi tegelane. Varjunime on kasutanud ka paljud kirjanikud aastaid tagasi, ka praegu. Mis on jällegi huvitav kokkusattumus. Joonas tahtis nimelt kunagi kirjanikuks saada. Hakkas isegi midagi kirjutama, see aga jäi soiku. Ja kuidas nüüd jätkata kirjatööd, kui mõtted ja ajad on teised. Meie esimene sarnasus. Ka mina tahtsin saada kirjanikuks, kas just tunnustatuks..aga tahtsin midagi kirja panna. Läks aga samamoodi nagu Joonasel.

Mis mulle Joonase juures meeldib, ongi tema kirjutamisstiil. Või vähemalt blogis. Temast saaks hea kirjanik küll. Kirjutaks noorteraamatuid, heh... täitsa vahva oleks. Tal on ka suur lugemus, teine sarnasus siis. Mis mulle veel meeldib, et hoolimata sellest, et ta on kohati inimeste suhtes umbusklik, ei kandnud ta mind kohe maha kui potentsiaalset vaenlast. Ehk tegin ma midagi head, et tema usaldus ära teenida. Üritan seda mitte ära kuritarvitada.

Ta on aus, ta teab, et tal ei olegi midagi varjata, ma tean siiski temast ju päris palju. Heh.. mis tema juures on harjumatu, on tema ülikorralik kirjutamisviis. (Lisaks sellele, et ta hästi kirjutab, teeb ta seda ka korralikult).Kasvõi msnis, nii korralik...Suured ja väiksed tähed, ei mingeid lühendeid..Isegi "Sina" on suure tähega, väga ametlik mulje jääb. Aga see ongi kuidagi erinev. Huvitav.

Tegelikult.

Milline on Joonas?

Ma ei tea, milline ta välja näeb. Ma ei tea tema õiget nimegi, siiski on tunne, et olen tema näol endale ühe sõbra juurde saanud. Ta on aktiivne blogipidaja, tükkmaad aktiivsem ja isiklikum kui mina. Blogi on tema jaoks koht, kus saab ennast välja elada. Ennast tühjaks kirjutada. Nagu vaikne tühjaks karjumine siis või muud seesugust.

Kuidas kirjeldada tema iseloomu.. hm.

Ta on sõbralik, tõesti 0n. Ja see mulle meeldib. Ta on avatud, kui tema indentideet on salajane. Ta võib absoluutselt kõigest rääkida, kuid eeldaks sel juhul teistelt sama. Ta on jutukas, mõnusalt jutukas tegelikult. Teda solvab see, kui tema pingutab sõpruse nimel rohkem kui teised, mis on täiesti õige muidugi. Joonas on see, kes peaks teadma, kui eriline ta tegelikult on ( ei, ma ei mõtle puuetega lapsi), ka tema lähedased peaksid õppima seda hindama.

Joonas on minu salajane tuttav. Sõber.? No see jääb juba tema otsustada.

44/..

Kust ma nüüd alustaksin. Kõigepealt ma mainiksin ära, et ma homme kooli ei lähe, kuna olen palavikus. Suhteliselt ebameeldiv on olla, mu silmad ei rõõmusta eriti kehatemperatuuride üle, mida palavikuks nimetatakse. Jamasti on see, et pidin Teeduga koos homme luuletust lugema, klassist klassi käima nagu jõulude ajal käiakse jõulurahu toomas ( küünla näol). Aga jah, üldiselt ei jää ma ju millestki ilma, tunnistusi me nagunii ei saa, kui midagi teada tahan- vaatan ekoolist. Easy as that. Tegelikult on mul, mille üle uhke ka olla. Sain mata tsükli nelja ja praegu on kõik neljad- viied. Mitte, et see midagi enam päästaks, hinded pannakse meil kolme aasta pealt kokku...Oeh, kuum on olla. Ja mitte heas mõttes. Lisaks sellele sain tuttavaks ühe samasuguse raamatuhuvilisega, tänu raamatule üldse kontakti saingi temaga. Iseenesest on see tore, tean temast kõike, kuid samas mitte midagi. Identideet on jäänud salajaseks. Aga pole hullu. See pole isegi oluline. Raamatutest rääkides, hakkasingi eile lugema Krossi "Professor Martensi ärasõitu", mis tundub päris huvitav. Pinginaaber üritab mulle Terry Pratchett'i Kettamaailmu pähe määrida, lubasin inglise keelset lugema hakata. Jeah. Lubadus lubaduseks. Kolmapäeval rändaks Tartu, Ülikoolil on lahtiste uste päevad, ma isegi ei tea kus ja mida vaadata. Ei tea, mida ma õppima läheks. Kas saksa keel, ajakirjandus, usuteadus või õigusteadust..Oeh, tegelikult..mul on uni. Ma ei viitsi siia midagi kirjutada.

43 / kevadet ei ole

Jahm, õues on ikka väga talvine, kevadest ei ole lõhnagi.

Nuudleid tahaks.

Ja põhimõtteliselt... täna oli jälle väga väga unine päev. Oleks ma seda teadnud, poleks sinna kooli roninudki. Nagu ausalt. Isegi inglise keel jäi ära, selle pärast ma sinna läksingi juu. Oeh.

Lisan siia juurde ka ühe etenduse pildi, mis mul õnnestus saada. Kusjuures, kausis on nuudlid ja pudelis on vein. Tegelikult küll mahl, mis ajas kõhu valutama, aga see selleks. Lõbus oli ikkagi, isegi Naarits ütles, et vahva oli. Jei.

42 / kevad, kus sa oled.

Ning südamest ma ihkan õhku, mis tulvil lillelõhna

Ja peenraid, kraavikaldaid, kust kullerkuppe võtta

41 / ja olemegi kuulsad. Kümme korda kuulsamad!

Oijah. Täna oli siis see päevake, kus pidime esitama oma lõpuetendused, no ütleks, et oli see vast närvesööv asi. Täitsa jube, väikesed jamad heliga, endal kah jalad värisesid aga kokkuvõttes olime väga rahul. Vist. Ei ole miskit kurta. Meie grupis olid mina ja Rell, Kadikas, Kristi, Silver, Katre ja Marjaliisa, kõik omamoodi imelikud.

Kui neljast grupist enamus keskendusid tõsisematele teemadele, siis üks grupp oli naerutajate rollis. Sai pahtlinalju ja kuidas lapsed jõuluvana tähelepanu tahavad, või vastupidi, kuidas nad teda kardavad. Kokkuvõttes oli siiski selline tunne, et see lähendas klassi, lavale pidid ju kõik ronima ja ikka sai öeldud mingi kommentaar ka teiste esinemise kohta või küsitud kommentaare oma lavastuse kohta. Hea elamus.

Mitte, et see nii eriline näitetöö oleks olnud, aga kuidagi hea oli jälle laval olla, pole seda ju ammu enam saanud teha...Kuigi nagu Anni rääkis, peaks varsti mingi improvisatsiooni asi näiteringiga olema. No eks seda veel kuuleb ja näeb.

Ostsin isegi tänase Vooremaa, tavaliselt ma seda ei tee aga egomomendi ajendil küll. Nimelt, ma ei tea mitmendal leheküljel, on kena jutuke Kadi ja minu kohta. Põhiliselt ikkagi Kadist. Ja doonorlusest loomulikult ka.
Tuleb siis vaikselt uueks konkursiks valmistuma hakata. Ükskord võiks ikka midagi korraliku ju kah võita!

Aga see selleks.

Üldiselt oli koolis masendavalt igav. Või noh, kooli nagu ei olnudki. Kaks esimest tundi läksid proovide nahka, kaks järgmist olid esinemised. Direktor hakkas pärast vinguma, et miks me teises tunnis polnud. Nagu hallooooo???!!!
Ükskõik mis muud tunnis võivad mingite kontsertide nahka minna aga tema tund mitte. No tere tali.
Ps: tali on küll maas jah.

No füüsikas ajas pärast õps nii lolli juttu, et jube. Unekas tuli selline peale, et pärast seda tundi pakkisin asjad ja au revoir, lasin jalga kui nii võib öelda. Kodus sai mitu tunnikest magada, see on mu viimaste päevade harrastus, sest koolis on niii igav kuidagi.

Wonder why....

That's all for today. I guess.

40 / unustasin midagi

Kuna siin netike natuke hakkas jamama, siis jäi mul eelmise postituse juurde paar asja lisamata.

39

Tuleks kirja panna lühike kokkuvõtte sellest, mis ma siis lähimal ajal teinud olen. Elu veereb omasoodu ja midagi ju ikka toimub, igavuse ega tegevusetuse üle ei kurda ma samuti. Mul muidugi ei ole absoluutselt silme ees, mis mul on kirjutamata jäänud, mis ajast mis ajani...

Mõni aeg tagasi, tähendab - üks nädalake tagasi, oli meil proovikirjand. Ojaa, see oli ikka tõsine proov ja läks täiesti metsa. Kõhutunne sosistas või koristas mulle :"Tüdruk, see kirjand läks sul pepusseeee!". Aga juhtub, ehk on veel aega ennast arendada, tõsiselt viimane aeg oleks ennasr käsile võtta, ei tea mis Jumalale või muule olevusele ma loodan. Sellistes asjades ei ole ju tegelikult kellelegi teisele, peale iseenda, loota. Mitte, et mul toetajaid ei oleks, kedagi ikka on, ega ma täiesti heidik ka ei ole. No tont seda tegelikult teab.. ah, see selleks.

Proovikirjand oli siis esmaspäeval, enne seda ma sain millalgi teada, et doonorluse esseekonkurss, mis oli mõni aeg tagasi toimunud, ei olnudki täiesti tühjapanek ka minu jaoks. Kuigi peapreemia võitis minu klassiõde Kadi Liivak, ei jäänud ka mulle ainult tühjad pihud. Minu jaoks võõral teemal kirjutades ei saa ju eriti suurt lootust olla, et sealt midagi tuleks. Aga läks teisiti, oma vanuseklassis võitsin kolmanda koha ja sain tagasihoidliku preemia- rademari 250-kroonise kinkekaardi. No asi seegi või mis. Koolinädala sees said sellest alles teada ka ülejäänud õpetajad, direktor surus isegi kätt ning me Kadiga saime ka tänukirjad. Ka Baidat ei jätnud see külmaks ja ehk teda isegi rõõmustas, et ma jälle kuskil ära mainitud sain. See aga ei ole veel kõik. Neljapäeval, kui see asi nö avalikuks tuli, selgus ka see, et sellest tahetakse Vooremaasse artiklit kirjutada. Kuskil internetis on see aga mitu korda jutuks tulnud, see võistlus. Positiivne üllatus kui nii võib öelda.

Neljapäeval oli ka Jako sünnipäev ( Madisel ka). Pidin hommikul kaasa võtma suure suure koti, kus oli veel suurem valge tekk ja kaks kaarti. Oh seda jamamist. Kaardi ja šokolaadid sain küll ära anda. Tekk ja teine kaart pidid ootama aga koolipäeva lõpuni. Kui koju saime siis mässasime tekiga. No see on tõesti suur. Kui põrandale laotada, on selline tunne, et lumi on maas. Soe ja suur. Kaasavara või nii. ( No sina teed vihjeid, teen mina ka. Musi). Mnjaa. Õhtupoole tähistasime siis väikese veini, koogi ja piibuga. Väiksed ja vaiksed ja rahulikud nagu me oleme. Vot. Tore selline. Hea on, kui on olemas inimene, kellega koos on võimalik rahulik olla või siis lihtsalt selline, milline olla tahad. Mul on see keegi olemas.

Reedel ma ei viitsinud kohe üldse kooli minna. No ei viitsinud. Nii mõttetu päev tundus, et magaks selle hea meelega maha. Ja seda ma üritasingi, tõesti üritasin. Aga millalgi hommikul helistas mulle Kadi ja rikkus rõõmsa illusiooni, et koolipäeval võiks ka niisama puhata, ära. Pidin end linna vedama, sest lõunapaiku pidi toimuma see nn intervjuu, no ma ei teadnud, et selle asjaga kohe nii püss on. Aga mis parata.

Jakoga käisime ka linna peal ringi, otsisime Laurale sünnipäeva kinki. Meil oli olemas plaat mingite keskealiste tantsudega, raamatupoest leidsime veel raamatu "Laura lood", mis oli väga rassistlik..Kollased, mustad, pilusilmad, beežid ja nii edasi. Selline virrvarr.
Õhtul sai nii selle kui ka plaadi üle naerda. Aga plaadil oli väga vahva muusika.

Sünnipäev oli selline rahulik, mitte nagu eelmisel aastal. Seekord ei olnud ei mingit alkoholi ega midagi sellist. Oli salatit ja viinerit ja puuvilju ja lauamänge! Sai Aliast mängida ja hiljem vist mängiti isegi Eestit. Alias meil alguses eriti hästi ei läinud aga lõpetasime siiski teise koha väärilistena.

Õhtupoole sebisime end Kuremaale tagasi ja lennutasime end tuttu.

Laupäeval, ehk siis teile, toimetasime Jakoga koos end minu juurde, Anni juures pidi istumine toimuma. Taheti meie piipu ja..Nojaa, selline tunne, et keegi teine üldse ilmale ei mõelnud, tuisuga ikka ju ei tahaks välja ronida. Piibutegemiseks kohta ei olnud ja sai lauamänge mängitud ka eile. Nii Aliases kui Eestis tegime Jakoga teistele pähe. Minu arvates oli suht pörfi tiimitöö, suva, et ma kohati lammas olen.Sai ka üle pika aja Tuulit ja Mammut näha. Öösel sai aga jälle kallikese kaissu pugeda ja.. magama jääda.

Täna tegime siis kahekesi veidikene piipu ja siis läks musi ka koju, külalised tahtsid tulla õnne soovima. Aga jah, ma ju röövin ta koguaeg ära, keegi teine teda eriti ei saagi.

Aga see selleks, see ongi siis lühikene kokkuvõte sellest, mis on toimunud, mis aga toimuma hakkab, seda ma ei tea.

No seda tean, et teisipäeval on lõpuetendused, no kuramus, hirm on.

Ka doonor on elupäästja
„Päästad ühe elu, päästad terve maailma“

Mida loeme iga päev ajakirjandusest, olgu see siis kollane või valge. Mida näeme telepildis, kuuleme raadiohäälena. Mina tean- see on lõputu kurbus, vaev ja piin.
Iga päev, iga tund, kaotab keegi oma lähedase või jääb temast mingil määral ilma. On lihtsalt imestamapanev, kui palju õnnetusi, olgu need siis autoõnnetused, tulekahjud, ümbritseb meid iga päev. On mõtlemapanev, kui palju kuritegevust on meie ümber. Kui palju kaklusi, mõrvu, vargusi, süütamisi. Vahest on tunne, et ei taha kuulda midagi, mis kuskil toimub. Ma ei taha teada, et järjekordselt sai surma üks noor tütarlaps, kes istus auto tagaistmel, kuid purjus noormees sõitis külje pealt sisse. Ma ei taha ette kujutada seda kurbust, mida peaks tundma ema, kes on kaotanud tulekahjus oma kodu ning kes jääb kolme väikese lapsega lageda taeva alla. See on lihtsalt jube, aidata ma aga ei oska.
Tihti öeldakse, et arstid ja tuletõrjujad on elupäästjad, kindlasti ka politseinikud, olenevalt olukorrast. Tuletõrjujad- vähemalt enamus neist- riskib oma töös oma eluga, et päästa inimelusid, mis on esmatähtis, võimalusel ka maine vara, mis pole veel tuleroaks saanud. Arstid, selles pole aga küsimustki, kindlasti on igalühel suuremal või vähemal määral olnud kokkupuuteid meditsiinitöötajatega. Õmblused, põrutused, luumurrus, tuttavad paljudele. Kindlasti on ka nemad elupäästjad.
Praegusel ajal on vägagi aktuaalne selline heategevuse liik nagu doonorlus. Heategevuseks saab seda nimetada just seetõttu, et antakse midagi eneselt, vastuteenet ootamata. Lisaks sellele on see sõna tuletatud ladinakeelsest sõnast „donare“, mis tähendabki annetamist, loovutamist. Doonorluse all mõeldakse nii organi või vere vabatahtlikku loovutamist, inimesele, kes seda vajab. Tänu „annetatud“ verele võib keegi teine ellu jääda, hoolimata sellest, et ta ei tea, kellele hiljem tänulik olla, on ta seda siiski. Elu on suurim kink ning andmise rõõm pidi olema suurim rõõm. Kui suur rõõm oleks sellest, et on antud võimalus justkui elu kinkida? Üks on kindel- doonor on elupäästja.
On tore näha, et noored on võtnud endale eesmärgiks abistada inimesi kasvõi sellisel viisil nagu doonorlus. Endast millegi andmine, see on suur samm. Miks toon näiteks just noored? Noortel on ju, teadagi, palju tegemist. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus mõeldakse välja üha uusi meelelahutuslikke üritusi ja ettevõtmisi. Raske on sellise melu keskel märgata, et on inimesi, kes vajaks teistsugust abi, mitte meelelahutust.
Kui jälgida seda, mis toimub näiteks Eesti liikluskultuuris, ( või ehk oleks õigem öelda- liikluskultuurituses?) hoolimata arvukatest kampaaniatest ning ohutusmeetmetest, on siiski olukord väga hull, ei ole mingit küsimust, miks on doonorlus väga oluline. Ja ega liiklus ainuke valdkond pole, mis eluohtlikke olukordi tekitaks. Elu on nagu kommikarp, kunagi ei tea, milline tükk tulla võib...
Endal on mul seni olnud õnne, suuri õnnetusi pole mul juhtunud. Kuid ega lõputult vedada ei saa. Nagu ma eespool mainisin, on minu arvates see, mis toimub meie ümber, lausa kohutav. Juhtun vahest isegi mõtlema, et milline sagimine toimub siis, kui satun ränka liiklusõnnetusse- luumurrud ning suur verekaotus. Vajaksin päästeteenistuse ning kiiraabi teenuseid, nemad päästaksid minu elu siis, mis saaks aga edasi. Jõudnud kiirabiautoga haiglasse, taibatakse otsekohe, et olen kaotanud palju verd, vajan vereülekannet. Kui seda verd aga ei oleks? Sel juhul oleksid kõik eelnevad pingutused olnud asjata, oma elu kaotaksin nagunii. On tõsi, et inimese elu saab päästa teine inimene, kõike ei saa teha aparaadid, mis elus hoiaksid...
Seetõttu ongi ülimalt positiivne kui on siin ja seal märgata üleskutseid- „Tule doonoriks!“, veelgi parem on teada, et paljud tõesti ei näe selles suurt vaeva ja teevad seda lausa rõõmuga. Nende inimeste vastu on mul teatud imetlus, sümpaatia.
Olen siiamaani eneses pettunud. Mul ei õnnestunud saada doonoriks. Ma ei ole alakaaluline, mul pole paanilist hirmu nõelte ees, ei midagi sellist. Minu enese tervist peeti lihtsalt kohati liiga nõrgaks, et ma tohiks kellelegi oma verd loovutada. Ma ei olnud varem sellele mõelnud, et need tervisehäired, mida mina oleks pidanud pisivigadeks, maksid mulle selle, et mina elupäästja olla ei saa. Ma valmistasin enesele, ehk paljudele teistelegi suure pettumuse. Kas peaksin end lohutama hüüdlausega: „Mõte loeb!“?. Arvan, et see ei oleks sobilik, paraku ei saa ma sinna aga midagi parata. Olen noor, olen enda hinnangu järgi terve tütarlaps ning minu veregruppi on Eestis vaid 3%. Hirmutav protsent.
Hoolimata sellest, et mina doonoriks ei saanud, on seda paljud minu eakaaslased ning veel paljud paljud inimesed. Veredoonorluse arendamise ja propageerimisega tegelevad verekeskused. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni soovitusel on riigi verevaru tagatud, kui vähemalt 4-5% on aktiivsed doonorid. Eestis see protsent aga nii kõrgele ei küündi. Mida vähem doonoreid, seda suurem on oht, et verekeskused ei ole võimelised tagama piisavaid verevarusid haiglatele. See võib aga reaalselt viia sellise traagilise olukorrani, kus vigastatule haiglas tõesti verd ei ole.
Hoolimata mustale stsenaariumile, mida laotasin lahti kirjutise algul, peaksime olema õnnelikud selle üle, et elame suhteliselt rahulikus riigis. Meie pinnal ei toimu sõdu, lahinguid ning me ei ole ka kahe sõjatandri vahel. Samas, seda aktiivsemalt peaksid need, kelle tervis seda lubab, tegutsema rahuajal doonoritena, et omaksime piisavaid verevarusid kriisiolukordades.
Võib ju mõelda, et mida see muudab, kui üks inimene otsustab mitte verd anda. Mina vähemalt üritasin, tõesti soovisin, kui aga puudub usk sellesse, et ka indiviid omab suurt tähtust, puudub ka usk endasse. Need, kes on veel kahevahel, mida teha, kas teha kindlaks oma sobivus doonoriks, või ei, neile lisaksin siia niiöelda doonorite moto: „Päästad ühe elu, päästad terve maailma!“ Doonor on elupäästja, samamoodi nagu arst, tuletõrjuja ja päästeametnik. Nii lihtsalt saab teha midagi head...