52/palju muud

Nüüd siis see kaualubatud „Palju muud“ ( lubatud..kellele..vist iseendale).
Igasuguses virrvarris ja meeleolude kõikumises on mul kirjutamata jäänud
nii nädalalõpp kui väga „produktiivne“ koolinädal (mis juba vaikselt lõpu poole roomab).

Reedel tulin Kuremaalt koju. Algne lootus kenasti kolmese bussiga koju vurada jäi ära.
Mitte, et ei oleks jõudnud või muud sellist, oli vähe teistsugune takistav faktor.
Nimelt on kõige nõmedamad bussigraafikute rikkujad mingid pühad. Nüüd olid ju need munadepühad.
See selleks. Koju ma lõpuks ikkagi jõudsin. Samal õhtul sain uue info osaliseks.
Naabripoiss ütles, et ta peab laupäeval sünnipäeva. Mul oli juba jõudnud see meelest minna, siis tuli meelde küll, et ta seda nädal aega, või umbes nii, tagasi rääkis.
Anni aga ütles, et laupäeva hommikul on korteri remondi nö jätk. Oehjah, nii palju siis puhkamisrohkest nädalavahetusest. Mõtlesin raamatut lugeda ja niisama..olla.
Laupäeva hommikul kümne paiku sai siis mindud Torma köögiseinu võõpama. Jälle... Nendest seinadest on juba tõsimeeli kopp ees. Värvime ja värvime ja ikka ühtlaselt ei saa.
No see on kui valge värviga sellist tööd teha. Muidugi nägime me välja nagu tänapäevased Pipi-Pikksukad. Näos olid valged täpid ja meil oli ka kopp ees ( mitte otseses mõttes).
Kurnav on pidevalt üles vahtida ja siis värvirulliga uimerdada seal, tõsiselt.. Annil oli vist eriti lõbus. Tema värvis lage, mina seinu. Aga seinu oli rohkem, ehk see kompenseeris.

Lõunapaiku läksime me koju ning oli veel paar tunnikest õhtuni aega. Ema oli mul kudunud paeltega sokid ( eemh..) ja sinna me pistsime Anniga keedetud mune sisse. Munadepühad ju. Kui me kuue paiku Jürgeni juurde minema hakkasime, tuiskas meile lund päris hullult näkku. Sinna jõudes olime märjad, lumised ( ta on mu naaber!)..ja meik oli kindlasti jube. See selleks.
Alguses oli sünnipäev nagu tavaline süldikas. Istusime kenasti ümeber laua, sõime kartulit ja kalkunit ja kartulisalatit ja palju palju muud. Lõime Jürgeni emagagi pitsid kokku. Oh seda valget viina küll.. no natuke veel ja siis läks täitsa joomiseks kätte. Neli Aramist jõudsime ära lahendada, vist selle Viru Valge ka...Gini ja.. ee..poistel oli päris palju õlut kah. Villu ja Evar olid päris aktiivsed lauljad, Evar tinistas kidratki kõrvale. (Haha, minu musu mängib ikka paremini). Tahtsime vahepeal baari ka minna aga ei olnud autosid ja juhte. Millalgi täitsa öösel tuli Targo ja siis läksime kambakesi metsa vahele sõitma ja sõitsime Mustvee ja tagasi. Vahepeal jooksid kitsed üle tee. (Oluline info..). Peale seda tiiru läksin koju ja kohe magama. Kell oli mingi pool kolm. Õudne uni oli ja hommikul pea valutas. Oeh.. aga tore oli.

Esmaspäeval pidi olema kohtumine maavanemaga Põltsamaal, kuhu ei mina ega Jako ei viitsinud üldse minna. Ma läksin hoopis Kuremaale ( õpilane nagu ma olen, sõitsin tasuta) ja me tegime süüa ja olime niisama ägedad. Saime seekord hakkama mingi banaani-šokolaadikoogiga ja riisiroaga. Meil on muidugi veel kõvasti arenemisruumi aga me oleme siiski väga väga tublid.
Teisipäeva hommikul ma ei viitsinud ennast voodist välja vedada. Tunnen ennast seetõttu süüdi, Jako ju samuti kooli ei jõudnud. Aga jah, ei ole sel nädalal üldse koolituju olnud. Kolmapäeval ikka jõudsin kooli küll, esimene päev sel nädalal, täna ma jälle ei käinud. No täna tõesti tuju ei olnud. Oleks siis võinud ikka teisipäeval minna..nüüd ma pean endale kuidagi mingid puudmistõendid nuputama. Eelmise veerandi viimasel päeval puudusin ju ka. Oeh mind küll. Eile saime kätte ka kauaoodatud proovikirjandid. No ei läinud just kõige paremini, 71 punkti. Ma tean, et ma saan palju paremini hakkama, pean ennast lihtsalt kokku võtma. Muidugi oleks ka tore kui ma saksa keele selgeks saaks, milles ma ju tegelikult täiesti loll olen. Ise tahan filliks saada.. No jah.

Homme ikka kooli ja peale seda Kuremaale. Kalliis, igatsen lihtsalt nii nii palju, anna andeks, et vahepeal väljakannatamatu olen, õpime kenasti liiklust. Kui tubli oled- premeerin..Kui mitte..siis noh, millalgi premeerin ikkagi.