51/...

Täna oli minu jaoks täiesti kurnav päev..Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Olin üllatuslikult nõrk ning täna olin ma vaid hale vari iseendast, ma ei oleks ennast kõrvalt ära tundnud. Öelge veel mulle naerupall või Päikseke, täna ei olnud sellest särast ei kippu ega kõppu. Kas minuga juhtus siis midagi nii kohutavat, mis rivist välja lõi? Otseselt mitte, olen vist selline, kellele teevad pigem väiksed asjad haiget..Või kui ma midagi kaua enda sees pean hoidma. Mingil hetkel ma lihtsalt murdun. Nagu me kõik... Aga jah, mul enesel algselt midagi viga polnudki. Lihtsalt jah. Kallis, ma loodan, et sa saad aru, kui ma hakkan niimoodi käituma nagu ma seda teen. Sa ju tead, et oled mulle kõige kallim üldse ja ma ei saa olla kui sul on mingid mured. Kogu sinu murekoorem justkui kanduks mulle üle, sest sinu süda on siiski ju minu käes hoiul. Aga olgu meil sellistel segastel aegadel ükskõik kui raske üksteist välja kannatada, saame me neist kenasti üle, sest üldiselt oleme me ju tugevad. Vähemalt nii kaua olen, kuni sina mul oled..See selgitab jällegi, miks ka mina vahepeal nõrk olen. Kogu selle sigrimigri keskel sattusin ma aga iseenda kummituste ja deemonite virrvarri. Tuli meelde igasuguseid asju, mida meenutada ei tahaks, kangastusid igasugused rõõmsamad ja kurvemad mälestused, mis polegi meiega seotud. Tänane päev koosnes ohjeldamatust nutust, kurbusest ja eneseotsimisest. Otsisin nii hoolega, et ei jõudnud täna isegi kooli. Terve päev otsisin.