292/ Life is so much easier..

Elu on palju lihtsam, kui on keegi, keda sa armastad ja kes sindki armastab. Ühepoolselt ei toida see kuidagi ära..Kuid kahepoolselt..mm.. see juba on midagi. Kui sa tingimusteta naudid teise inimese seltskonda, oled rõõmus, kui tema on rõõmus, õnnetu koos temaga.. siis see annab elule niivõrd palju juurde. Ma ei kujutagi ette, et ma peaks üksinda olema, tõenäoliselt oleksin äärmiselt õnnetu inimene või kalduksin kuidagi enesehävituslikele eluviisidele. Kuid olles suhtes mõtled sa oma tegudele ja tagajärgedele ja ei käitu nagu loll peata kana. Paneb perspektiivid paika. Paljud väidavad, et lapse saamine või eluga õnnetusest pääsemine pani mõistuse pähe. See võiks ikka varem tulla..debiilikud ei tohiks lapsi saada, lootuses, et siis tuleb mõistus. No see süsteem ei tööta ikka nii.. see selleks. Minu jutu põhiteema on see, et inimesed on kokku loodud. Kuskil on igaühe jaoks keegi.

Mina olen üks inimestest, kes arvab, et armuda ja armastada ei ole võimalik kord elus. Neid kordi on kohe kindlasti rohkem. Ei tohi alla anda, tuleb oma süda uuesti avatuna hoida ja loota, et midagi head pääseb sinna sisse. Tuleb armastada tingimusteta, palavalt, kahetsemata midagi...

Mina sain haiget, mis tõttu praegusesse suhtesse astudes olin ma kindlasti veidike segaduses, et mida ma tunnen..kas ma lihtsalt otsin seltsi, kas ma vajan mingit leevendust.? Kuid asi ei olnud nii..ma mõtlesin päevad läbi ühele inimesele ja see ei olnud see, kelle tõttu ma haiget sain. See oli inimene, kelle ma oma südamesse oli lasknud ja mida ma pole seniajani pidanud kordagi kahetsema. Naljakas kui inimesega on klapp nii hea, et see tundub lausa ebanormaalne. Kui on samad asjad naljakad, samu asju kritiseerime.. Mõistame üksteist poolelt sõnalt..ei saa üksteiseta magama jääda .. lihtsalt telekavaatamine või koos autoga sõitmine pakub palju rõõmu. Ei ole mingite asjade pealesundimist, ühiste hobide huvide väljamõtlemist, pealesurumist. Oleme erinevad kuid samas samasugused ja see on nii hea tunne. Mul on nii nii hea meel, et mul on keegi, kellega mul on nii hea klapp ja ei tule pähegi, mis seda võiks peapeale pöörata. Ma olen varemgi rääkinud, et ma olen nii õnnelik ja ma olen nii armunud ja nii edasi.. aga iga kord on erinev..:)

292/

Ma ei osanud midagi postituse pealkirjaks panna, kuna ma ei tea, kuhu mu jutt välja võib jõuda. Pealkiri tuleks panna vist hiljem. Niimoodi soovitati meile ka keskkoolis omaloominguliste kirjandite puhul. Muidu sa kirjutad juttu pealkirja järgi, tegelikult peaks tulema pealkiri jutu põhjal.. see selleks.
Avastasin, et olen viimasel ajal veidike melanhoolne, mõtlik ja nukker. Veidike sassis ja krussis.
Käisin eile surnuaias. Paljud teist teavad, kui masendav on käia sellisel päeval surnuaias küünalt süütamas? Mina tean, see on piinav, ängistav, südant krampi kiskuv tunne. Ja see, mis neid emotsioone tekitab, on reaalsus. Ja selline reaalsus on nõme. Erinevad tunded lihtsalt võtavad võimust..kurbus, viha, süütunne.. Ma ei osanud kunagi arvata, et ..jah, ma ei osanud midagi arvata ja mõelda lihtsalt.
Ja päevad lähevad pidevalt edasi lihtsalt..töö, kool, õppimine..naer, söömine, samamoodi nagu varem. Rõõmus oled samade inimestega, kellega ennem, miski ei jää seisma.

Okei..kirjutasin seda postitust ja siis hakkasin kooliasju kokku panema, hea, et ma ei pealkirjastanud seda postitust..millalgi jätkan siis.

ps: tartu kodu võti on vist kadunud kuskile müstiliselt..