343/ Kümme asja, mis mulle enamvähem meeldivad tänases päevas

Raske on öelda, et ma tänases päevas midagi armastada suudaks aga nagu üks tark tüdruk Carly Ray Jepsen on öelnud: "I don´t love you but I really like you" või midagi sellist.
Sellest saab kunagi kuulus tsitaat, just wait and see..

Üritan siis kuidagi nuputada asju, mida ma täna tolereerinud olen...

1. Helen küpsetas eile muffineid, millest ma kaks krabasin tööle kaasa. Hommikukohvi kõrvale maitsesid hästi.
2. Täna on reede - mis tegelikult ei tähenda siiski suurt midagi. Ei ole plaanis pidu panna nädalavahetusel ega miskit..kuid. Jah. Reede.
3. Tegin ka hämmastava avastuse, et kui tulla 8ks tööle, saab tööpäev läbi kell 5. Ehk siis kuidagi vara - lausa naljakas.
4. Autos on veel veidike kütust - see on ka päris hea iseenesest.
5.Minu ema teadis mu nimepäeva ja soovis mulle head nimepäeva - kuigi mina olin see, kes talle helistas..Nii et..kaheldava väärtusega punkt siiski.
6. Positiivne on ka äkki see, et kuna ma eile ostsin poest hunniku kraami lõunasöögiks, ei pidanud ma täna süüa ostma.
7. Minu ja X-i (töökaaslane) nektariinid läksid korvis sassi ja ma sain selle, mis valmis oli. Tema pidi minu toorest järama.. Olen õnnelik enda pärast, kurb X-i pärast.
8. Tööl on hea ja rahulik. Kahekesi kontoris olla mõjub lausa teraapiliselt. Eriti teraapiline on nt lõuna, kus saab rääkida maailmaasjadest ja kiruda kõiki inimesi, kes mingil hetkel närvidele käivad.
9. Päike tuli välja - mitte, et see kogu jama ära nulliks, mis täna taevast alla tuli aga ÄKKI ma täna saan koju sõita normaalse inimese kombel.
10. Olen äärmiselt rahul endaga, et läbi vere ja higi suutsin 10 punkti kokku pigistada. See oli äärmiselt raske ja juba 4nda punkti juures pidin kõvat mõttetööd tegema..

PS: samuti võiks õnnelik olla selle üle, et iga idee ja emotsiooni jaoks leiab Google sobiva pildi. Yes.

342/ 10 asja, mida ma vihkan tänases päevas.

10 asja, mida vihkan tänases päevas

1. Kuna mul ei lubata autot hoovi parkida (varjab roose või miskit), parkisin ma eile selle otseses

mõttes kuskile põllule. Hommikul oli aga kaunis sadu ja niii „tore” on hommikul oma auto juurde minna. Hurraa.

2. Tööle sõites tuli sellist padukat, et autod reaalselt seisid tee ääres, sest ei julgetud sõita.

3. Hommikul ei tule raadiost ühtegi normaalset laulu ja mul peale Uuno raadio midagi ei mängi. Pool ajast, mil tööle sõidan, tuleb reklaami. 5 päeva on ka hommikuti jahunud mingist jäätiseloosist..”Meil on apelsini ja kaktuse ja granadilli ja maasika..”. Ja siis ehk tuleb kaks laulu ja need ka halvad.

4. Terve päev on sadanud – see ajab masendusse.

5. Ma ei ole kontorist täna välja saanud jalutama – sest sajab koguaeg. See ajab masendusse.

6. Kõikide lennupiletite ja hotellide hinnad on nii kõrged, et pole klientidele midagi müüa..

7. Inimesed. Peaaegu kõik inimesed. Kes sõidab autoga ees, kes nii perses kinni, et ei julge vajadusel pidurdadagi.

8. Mul on tegemata hommikune võimlemine. Seda seetõttu, et ma ärkan hommikul viimasel hetkel, pesen hambad ja rooman autosse. Hea, et mitte tuduriietega..

9. Ma ei ole päris tükk aega hommikuti enne tööd mingit vaimukat sarja saanud vaadata – seda nt eelmisel põhjusel ja ka seetõttu, et meie telekatuba on telklaager juba nädalaid..No ei hakka ju hommikul 7 aeg telekat vaatama, kui inimesed magada üritavad.

10. Mul on nimepäev – seda aga pole kalendris.

341/

Istun tööl. Veidi igav on. Uuendaksin teatud reisipakkumiste hindu, kuid üks broneerimissüsteem on maas, kust hindu tahaks vaadata..
Hommikused uudised läbi loetud, postkast läbi vaadatud. Pole klientidele midagi hetkel kirjutada ega saata - süsteem ju maas.
Hetkel reisitakse nii palju (puhkuste kõrghooaeg ilmselgelt), et hotellid on ülebroneeritud. Mistõttu sina võid omalt poolt broneerida kuid hotellipoolset kinnitust ei pruugi tulla. Siis hakka otsima teist varianti enamvähem sama hinnaga - äärmisel juhul peab klient aga ka juurde maksma. Ja sinna ei saa midagi parata. Isegi hotell, milles kohtasid näitab, ei pruugi su kohti kinnitada. Päris jama muidugi..

Teeksin postituse ralli ja Scooteri kontserdi kohta (nagu ma juba päevi olen mõelnud teha) kuid pole tööarvutis pilte..Kuigi ma võiksin need ju hiljem kodus lisada..Hmm. Idee!

Tahaksin veidi kurta ja vinguda. Mul mees ütleb, et ma vingun ja torisen jube palju aga noh, meil erinevad mured ka ja naised ja mehed ongi erinevad. Mis mind häirib, teda mitte ja vastupidi. Anna mehele seksi ja süüa - on õnnelik. Naistega juba nii lihtne pole.

Naistega (tajun seda ka enda pealt) on tõepoolest nii:
"Mida me tahame?"
"Me ei tea!"
"Millal me seda tahame?"
"KOHE!"

Jap, võib öelda, et suhteliselt nii tõepoolest ongi. Koguaeg tahaks midagi ja mitte kunagi pole see SEE, mis juba olemas on. Seda võib tajuda igapäevaseid toiminguidki tehes.
Nt sööd - hmm, tahaks nagu midagi muud..
Riietud - äkki hoopis paneks selle kleidi..
Ei suuda otsustada, mida telekast vaadata.
Nimekiri võib jätkuda enamvähem kuni lõpmatuseni.

Igatahes.

Mida ma siis kurdan ja vingun.


Noh.. Minu jaoks on endiselt suurim mure, et pole nö oma nurka. Suvi on selles suhtes huvitav aeg, mina ei puhka, vaid olen töölainel. Teised aga puhkavad, ehk siis on maal. Kokku teeb see sellise kompoti, kus ma väsinuna koju kooserdan ja hakkan vaikset nurka uinakuks otsima. Mida ei leia - seda nurka. Hakka või arvama, et maja on seest ümmargune!

Teine mure on see, et ma ei tunne hetkel, et ma tööl oma potentsiaali realiseerida saan. Ma justkui päevast päeva teen midagi kuid siis tuleb pikk pikk paus, kus ma midagi juurde ei õpi. Pean tunnistama, et ma pole ka just vaimustuses sellest, et ma kodus öötundide arvelt end harima hakkan. Antud on töö on niigi selline, et tööd tuleb paratamatult koju kaasa ja ma ei taha, et mu elu 100% tööst koosneks.

Muidu käisin igal aastal maasikaid korjamas ja teenisin kena lisakopika - sel suvel aga ei saa. Kui oled E-R tööl ja nädalavahetusel tahaks
a)magada
 b)mingil üritusel käia
 c) vanaemal külas käia
d) all the above või muud variandid
siis väga ei hakka ju laupäeva hommikul end kell neli hommikul üles peksma, või mis?
Pean aga tunnistama, et seetõttu on minu seesuvised sissetulekud tükkmaad väiksemad aga suurema töökoormuse eest..
Hetkel on ka see mure, et kuna kõik puhkavad kordamööda, on raske võtta "töötan kodus" päevi (mis on suhteliselt mõttetu nagunii, see ei ole sellises rahvamassis võimalik..) või niisama puhkepäevi. Kahjuks või õnneks andis nädalalõpus mu organism nagunii alla. Pühapäeval tõusis mul öösel palavik 39ni ja jõin hommikul kella 4 aeg köögis Coldrexi ja värisesin. Hommikuks sain palaviku 37 peale ja läksin tööle. Pean tunnistama, et olin kontoris võrdlemisi kasutu - olin pigem töökaaslasele seltsiliseks.
Kuigi, mis seltsiline ma ikka sain olla, kui adekvaatseid lauseid ma moodustada ei suutnud ja ilmselt oli tal ka hirm, et ma teda mingi Ebola sarnase asjaga nakaran. See selleks. Keha vist vajaski natukene puhkust. Üleeile oli siis nö puhkusepäev, kus magasin ja ravisin oma palavikku/pea-ja kõhuvalu. Käisin ka apteegis ja hakkasin sööma probiootikume, sest kogu see haigus lõi mul kogu sisikonna tagurpidi, mida süüa ega juua ei saanud ilma meeletute kõhuvaludeta..Mõtlesin, et suren või hakkan sünnitama. Esimene variant oleks küll usutavam olnud.
Tundub, et puhkepäev mõjus, sest eile olin tööl tagasi ja võrdlemisi krapsakas ka.

Arvan, et kui sõidaksin tööle bussiga, oleksin haige tükkmaad tihedamini - bussiga liigub igasuguseid pidalitõbiseid...

Minu üks mure on veel totaalne motivatsiooni ja tahte puudus. Kõige jaoks.
Kui ma nüüd ükspäev võtaks kätte ja võimleks hommikul, saaks mu keha šoki, sest ma pole seda mitu päeva teinud. Esiti haiguse pärast, viimased päevad aga ka seetõttu, et astun reaalselt voodist autosse ja sõidan tööle. Ma ütlen, kogu mu režiim on katki ja ära rikutud. Ja see ei meeldi mu kehale ka.
Tööl teen siis endale hommikuputru ja kohvi ja vestleme maailmaasjadest ja siis hakkame usinasti tööle..
Kardan aga seda pimedat sügist, mis juba ligi hiilib - siis ju ülesaamine veel raskem. Ja minu missioon suvel ilusaks ja peeniseks saada läks ka suht vett vedama. Olen ikka paks ja lodev. Raisk.
Tegin küll igahommikuselt harjutusi ja vahel lisaks. Toitumine aga ikka 100% paigas polnud ja hommikuti nii palju trenni ju ka ei tee, et higi ja rasv igalt poolt voolama hakkaks. Jah, liigestel oli parem ja enda tunne ka - nii et vast ikka peab jätkama seda rada, millele nüüd vahepeal paus on tulnud.

Eks ma hiljem halan edasi...Või kirjutan lõpuks midagi asjalikku.

340/ all I want is a little peace and quiet!

Võiks ju mõelda, et suvel on igaühe meelistegevuseks trööbata mööda üritusi ja olla massidega koos mingitel festivalidel ja muudel üritustel - nt Positivus, Folk, Estonian Rally ja muud sellised. Eks ta mõnes mõttes ole tõsi ka, kuid kindlasti ei ole inimmassid need, mis mind meelitaks mingile üritusele - pigem ikka üritus ise. Hea oleks, kui inimesi poleks seal üldse, siis ei peaks kemplema purjus ja suitsetavate inimestega, keda nagunii ei koti, mis laval/rallirajal toimub. See selleks.

Antud teema on püstitatud hoopiski seetõttu, et mul on raske leida oma vaikset nurgakest, kus olla omaette ja nokitseda oma asjade kallal. Ehk see ongi see ainuke nurgake. Millegipärast ei tule mulle see aga kohe esimese asjana meelde ja olengi ahastuses, et kuhu peituda..Kõige vaiksem koht on töö juuures, kus vahepeal ei mängi isegi raadio ja töökaaslased on nii vaiksed, et kui ma ei kuuleks paberikrõbinat, arvaks ma, et nad on igavusse surnud..

Hetkel on maja nii ülerahvastatud elukaaslase sugulaste poolt - eile oli meid majas kokku 11. Minu jaoks on see 9-10 inimest liiga palju.
Ma olen harjunud, et majas on rohkem  inimesi, kui siis, kui sai korteris elatud Tartus (elan niigi ämma-äia, elukaaslase venna ja tema neiuga sama katuse all) kuid 10-11 on liig, mis liig. Pole ruumi istuda, ega astuda. Jah, võiks ju mõelda, et mis see minu asi nuriseda. Pole see ju minu maja, seega pole mul ka sõnaõigust ega õigust midagi arvata. Lisaks on kõikidel suvel ju puhkus ja maal puhkus on ju väga tore asi. Eks ma ise läheks ka maale sugulaste juurde puhkama, kui mul selline võimalus oleks ja ma ise oleks sunnitud linnas elama.

Kõige rohkem häirivad mind lapsed. Ausalt. Olen tõsiselt kaaluma hakanud, kas ise üldse seda teed ette võtta, sest lapsed tunduvad nii tüütud. Nad koguaeg tahavad midagi ja ei söö seda, mida sa tahad, et nad sööks. Nad pigem lesiks teleka ees ja vaataks multikaid, kui leboks ja mängiks õues. Minule on see väga võõras, sest ma olin väiksena iga vaba momendi õues. Mänguasjadeks olid puuoksad ja kivid ja ikka oli elu ilus. Praegu on lapsed koguaeg multikaid vaatamas - katsu ainult pärast tööd teleka ette löögile saada...

Kui tavaliselt nägi minu päevagraafik välja taoline:
Hommikul 6:30 üles
võimlemine, hommikusöök. hambapesu ja muud protseduurid
mingi hommikuse saate või sarja vaatamine söömise kõrvale
meili ja tööasjade kontrollimine
enda sättimine
autoga tööle kaheksaks-üheksaks.
pärast tööd mingi hea sarja vaatamine, õhtusöök
vahest ka rattasõit/saun/dušš
blogimine?

Siis hetkel on see rütm selline:
Ärka hommikul viimasel hetkel ja tee võimlemisesarnaseid liigutusi põrandal (meenutab rohkem purjus hülge roomamist, kui võimlemist..)
Pane ennast riidesse ja suru hambahari hambapastaga suhu
Pärast hammaste pesemist  vaata, kas näed enamvähem inimlik välja
Istu autosse ja sõida tööle kella üheksaks.
Võta töö juures tass kohvi ja näri mingeid kuivikuid.
Istu arvuti taha ja võta aega ärkamiseks tund-kaks.
Istu tööl kuueni ja kauem, sest sa ei taha koju minna, nagunii pole ruumi istuda-astuda.
Sõida koju
Otsi kapist süüa ja mine teisele korrusele VOODISSE, sest telekatoas ja igal pool on liiga palju inimesi
Vaata  mingit sarja ja istu oma sassis voodis - see on nüüd sinu nurk.
Mõtle tõsiselt, kas tahad lapsi või mitte.
Ole sauna/duši/vetsujärjekorras poole ööni
Uinu mingil suvalisel ajal, sest olid saunajärjekorras (või muus järjekorras..eile oli saun) poole ööni..
Korda järgmisel päeval samu tegevusi ja kiru oma elu..

 Mul tavaliselt tõesti pole inimeste vastu midagi kuid millegipärast ma tahan just praegu ise puhata ja rahu ja vaikust saada. Kuna Meelis on tööl kuskil Eesti teises otsas, olen lihtsalt mina üksinda aga ümbritsetud massidega.

Avastasin, et mul on reedel puhkus. Selle asemel, et olla kodus nende massidega, peaks vist kuskile põgenema..

Järgmine postitus tuleb aga üritustest, kus on saanud hiljuti käia ja ka viimasest kinoelamusest:)

339/ lazy as fu*k.

Vabandan pealkirja pärast aga eks ma ikka olen päris laisk küll. Mõtlen just blogialaselt. Tööpäevad lähevad kuidagi nii kiirelt, et osa tööd venib koju kaasa..Pluss söögitegemised ja muud toimetused. Blogi kallale nagu ei jõuagi. Kuigi ma lubasin, et SEEKORD on teisiti.
Meil on selline joodikust peksva mehe ja naiivse naise suhe, kus naine usub, et mees hakkab kohe kohe korralikuks ja enam ei peksa. Kõik muidugi teavad, et seda ei juhtu..Mul blogiga sama. Luban endale, et leian aega..aga ei. Olen samal pulgal joodikutest meestega. Fine.

Vahepeal kirjutasin innukalt, mida ma endale suhu pistan (mitte vasakule mõelda) - viimastel päevadel on aga menüü kaootiline olnud ja märkimisväärseid kirjatükke ma selle põhjal siia ei kirjuta. Kuna hakkasin tööle minema tunnike varem, ei leia ma hommikul aega, et normaalset hommikusööki süüa ja ka võimlemine on selline kesine. Läheks ma vara magama, oleks lihtsam..Aga ei - kell on 00.08 ja ma ikka istun siin teleka ees. Äratus on aga 06.30.
...

Minu laiskus lõi välja ka selles postituses - alustasin seda ammu ammu..ja lõppu see ei jõudnudki. Okei. Äkki uuega läheb paremini. 

338/ "Ega sa mind ära unustanud ei ole..?"

Oh, mind küll..

Ma vahepeal kipun jälle ära unustama, et mul see blogi on - reisiblogi ja töö võtavad enamuse mu ajast.
Aga töö on huvitav, seegi hea. Vahepeal on äärmiselt tüütuid ja mitte eriti motiveerivaid tööülesandeid aga kui need tehtud, saab jälle huvitavate tööülesannetega tegeleda.

Mis siis vahepeal toimunud on?

No, ma võin vanduda, et iga kahe päeva tagant on mul võimalus auto maha kanda. Kordagi aga minul süüd pole. Ükspäev keeras mulle Selveri juures tuimalt mingi valge audinärakas ette ja järgmisel päeval keeras mingi Lexus äkki.. Seda siis linnas. Linnast väljas juhtub seda väga tihti, et kõrvalteelt tuleb mingi jobu, kes hoogu ka üles ei saa ja mina temast mööda minna ei saa. Eile chillisin ühe rekka taga päris pikalt, sest ta oli telgjoonele nii ligidal, et ma ei saanud tema varjust piiluda ka, kas keegi tuleb või mitte - oleksin ise kohe vastassuunavööndis olnud.

Iga päev erinevad seiklused.

Eile oli veel selline huvitav seiklus (kas just huvitav, pigem annan põhjust enda üle naerda..): Paak oli tühi, juba täiesti viimase vindi peal. Seier juba punasest ka möödas..Läksin Olerexi, et võtan veidike kütust, enne kui koju sõitma hakkan. Ja ma ei saanud bensukorki maha..no ei saanud. Sõitsin siis aurude peal koju (küll see auto sõidab aurude peal kaua!) ja võtsin kütust alles hommikul. No mõistus pole oma teha - kork käis teistpidi keerates maha..Ma olin loll aga järjekindel.

See kuu sai ka eilsega "lukku" pandud. See tähendab siis mulle seda, et kõik arved, mis eilse seisuga saadetud said ja mis ka tasutud saavad, toovad palgale väikese lisaprotsendi. Seetõttu istusin ka eile öösel kodus arvutis ja häkkisin tööarvutisse sisse, et arvet teha. Mida kõik raha nimel ei tehta - loobutakse unest ja eraelust.

Aga ma olen nüüd aus - mulle meeldib raha. Hea on, kui seda on.. tavaliselt ei ole. Palgapäev on siiski naeruväärselt kaugel ja iga kord, kui ma poodi satun, kulutan ma meeletult raha.. Tänagi oli mul vaja osta pesupulbrit ja küünlaid ja muud nänni.. Ja juulis vaja enne palgapäeva kruiisile ka minna Tiinaga...Oeh. No eks siis tuleb õhust ja armastusest elada..