32../ ma oleks pidanud teadma

Oleks ma vaid selle peale tulnud..
Kuid ehk tundus see minu jaoks tõesti liiga loomulik, et ma ei näinud selles probleemi..
Kuid ei teadnud, et see sulle niimoodi mõjuda võiks. Anna andeks, kallis...
Oeh, nüüd ma alles tean, milline loll ma olin... Sa ju peaks teadma, et viimane asi, mida ma teha tahan, on sulle kasvõi sellist viisi veidikenegi haiget teha.
Aga saa minust ka aru, see on ju ainult sõbrapilt inimesega, keda pole ammu näinud..Kuid kes mind samas on palju aidanud ja toeks olnud.
Aga nüüd ma saan vähemalt aru, sorry kallis..( kuigi sa peaksid mind juba nii palju teadma, aru saamaks, et sina oled kõige olulisem) ja ega see ei tähenda, et sina oleksid teisejärguline..pärismaailmas või virtuaalmaailmas. Sina oled kõige tähtsam ja sind ma armastan juu..
Mind aga häirib see, et kui sul midagi on südamel, ei ütle sa seda otse välja..vaid ajad mingit ümbernurga juttu.. Ütle otse palun, on palju lihtsam.
Armastan sind, tibu. Nii nii palju...

31.. Ja ma jälle ei mõista.

Kas ma tõesti olen nii loll, tähelepanematu ja egoistlik, et ei märka oma vigu, või milles on asi? Ma tõesti ei saa aru.. Kuid lugedes sinu blogi, sain ma ju aru, millal käis jutt minust..Kuid ma ei saanud aru, mille pihta siis see suunatud oli? Millises süsteemis siis see viga ka oli? Ja ma tõesti ei saanud aru... Kas tõesti selles, et sa tunned, et vähemolulisena, kui me msnis räägime, sest paraku kukub see seal veidike nõmedalt välja... või on asi milleski muus? Kui asi on ainult selles, siis on see küll kõik sinu enda peas...
Argh.. peagi lõhub nagu oleks keegi rõõmsalt mingi jõuluhaamriga vastu pead andnud või jõulupuuriga oimukohtasid uuristanud.. haigelt rõve on olla. Ja kõik need asjad kokku.. HoHoHo, merry fckn christmas indeed...
Vastik vastik vastik
Ja sa ütled, et ei ole midagi.. et see tühi asi.. et sul endal on nüüd parem.. Aga kallis, loomulikult huvitab mind ka, et sul hea oleks...Aga mis tunde see nüüd mulle tegema peaks?
Jääb mulje, et ma olen vastik tüdruk, kes ei suuda ise oma peakesega välja mõelda, et miks sul oli sitt tuju...Miks sa nukker olid. Ja mis probleem sellest internetist, ma ei mõistaaaaaaa.
Fakkit noh.
Ja ehk oligi see asi, millele ma üldse tähelepanu pöörama ei peaks.. blogi on blogi, eneseväljendusviis mingitpidi... Kuid mind see närib, sorry...
Ma ju ei tea.
Ja kui see on mingi viis, et mulle millegi eest tagasi teha või midagi, siis... siis no tõesti..Ma ei oskaks selle peale kohe midagi kosta.

30.. ja varsti see aastagi läbi saab.

Ja praegu on see jõulujura ja jinglebellsi aeg, kus poed on ummistunud tunglevatest rahvamassidest ja linnas puude otsas säravad ümmargused jõulutuled. Koolis on veel viimased jõulupinged, mis lõppevad homse päevaga ja varsti..
..varsti saab see aasta läbi. Mida meenutada aastast 2007? Kindlasti on väga palju mida siia kirja panna ja mida mõtteski hea sõnaga meenutada. Võin öelda, et see on olnud üks parimaid aastaid üldse. Esiteks selle tõttu, et selle aasta algusest saati olen koos inimesega, kellega on tõesti hea olla. Juba see on andnud sellesse aastasse nii palju.. Et oleks inimene, keda armastada ja kes ka mind vastu armastaks. Loomulikult on oluline ka see, et vanusega on tulnud ka mõistust juurde. Näen head ka pisiasjades ja olen suutnud end ka kokku võtta. Kasvõi õppimise suhtes. On olnud ka raskemaid aegu, kuid need on möödunud.. Oleks hea, kui neid üldse poleks, kuid elu ei oleks ju siis üldse huvitav.
Olen saanud juurde palju uusi tuttavaid ja ka eelmisel aastal ja varem soetatud tuttavatega sai sel suvel ülivahvalt aega veeta. Uued sünnipäevad ja peod kus käia.. Mitte, et minu jaoks oleks oluline, et neid inimesi nii palju oleks, aga need kes on, on erilised.
Mnjaa. Meenutada on hea. On mida meenutada. On ka asju, millele ette mõelda. Kooli lõppki ei ole kaugel ja üldse...
Üldiselt aga jõuluajast. See tundub veidike võlts ja paha. Jõuluajal siis peetakse lähedaseid meeles ja tehakse kinke?
Ma veedan küll jõululaupäeva oma perega, kuid kinkide tegemist meil ei ole ja ei oota seda ka teistelt. Sel aastal ei tee ma ka ise kinke. Kalleid inimesi tuleks ju ka muul ajal meeles pidada. Ja mitte just kingitustega, piisab ka heast sõnast.

Aga olgu, jõulurahu kõigile! :)

29...Vahest teiste valu rohkem haiget teeb..

Mida teha, kui teiste valu rohkem haiget teeb kui see
mis endal sees vaikselt pakitseb ning keeb
mida teha siis kui kõik piirid on ületatud
ning unistused oma tähtsuse on minetanud...

Läksin sõbranna juurde, kuna ta oli mul palunud viia paar unetabletti. Mul isegi leidus paar tükki, sellised lahjad ja looduslikud, sai neid isegi millalgi dražeedena närida...Ei mäletagi, kas neil mingit efekti oli või ei, vahest aitab teadminegi, et need peaksid sellise toimega olema..Vahest aitab usk. Aga kui usk kaob? Kui usk on vaid meeleliselt tajutav maailm, mis ei ole jääv.. Jääv on aga lootusetus, lootusetus on idee.. mõte..Niikaua kui eksisteerib mõte, eksisteerib lootusetus. Järelikult tuleks sellest mõttest lahti saada.. kuid tema seda ei suutnud. Nii kurb ja masendav oli vaadata oma head sõbrannad, kelle silmis oli näha veel kuivatamata pisaraid, samas peegeldus temast ka nii mõnigi magamata öö. Ja kõik vaid mingi proovieksami pärast..Ning ka oma jonni ajavate vanemate.
Keel ei ole ju selline asi, mida lühikese ajaga selgeks teed..Neilt aga nüüd nõutakse, et nad juba kõike oskaksid. See aga ajab paraku närvi...Ja eriti kui on veel vanemad, kes kõik lapse tulevikuplaanid ja ideed maha laidab, ja suunavad hoopis sinna, mis neile meeldiks..Nt materjalitöötlus, mis teda ju üldse ei huvita. Oeh.. vaene laps. Ma ei osanudki teda ehk õieti lohutada, kuid vahepeal ta täitsa naeris, ehk läks ikka midagi õnneks kah.

Aga see selleks.. Mina olen ka koguaeg teadmatuses. Ei saa üldse aru kuidas siin kodus info liigub, kui üldse..Mingit suhtlemist nagu ei olekski. Peaksin mõlema nn vanema käest sama asja küsima, et täiesti erinevaid vastuseid saada. Kurat võtaks. Ma ei saa isegi korralikke plaane teha, sest keegi ei räägi midagi!
Ja nii palju kui ma ei tahaks ka oma nädalavahetust kellegi väga kalliga veeta, ei tule sellest vist midagi välja, sest ema jääks muidu homme üksinda koju, kasutan ehk seda aega vähemalt temale mõistuse pähe tagumisega. Kui see vaid välja tuleks.
Elaks siis veel selle kurnava ja "oikuitoreda" jõuluaja ka üle, oleks täitsa tore.

( Ja ma ei salliks nüüd seda, kui teatud inimene oleks solvunud, et ma siis nädalavahetust temaga ei veeda või muud sellist... sest kas on üldse olnud viimasel ajal sellist nädalavahetust, kui ma oleks kodus olnud ja saanud näiteks oma vanemategagi rääkida. Võid nimetada mind lubadustemurdjaks, et ma ju ütlesin ja bla bla. Aga ütlen kohe ära, et ma ei pea end kaitsma asjade eest, milles mina otseselt süüdi ei ole. Võid öelda, et mina olengi see, kes alati kõik peab saama aga teiste soove või palveid üldse ei täida. Aga püüa ka minust aru saada, et mul siin kodus vaja paar asja ära lappida. Kui sa sellest aru saad, siis oleks tore.. Kui ei..siis jah..Siis ei ole nii tore. Aga mul on vaja vahepeal ka muude asjadega pead murda. Ma tean küll, milliseks sa siis nädalavahetusel muutud. Jälle vaiksest või mossitajaks, ja siis ma tunneks end jälle süüdi ja igasuguseid asju veel. Aga milleks? Ma ei jaksa olla kahel rindel, kus ühel pool on kõik ideaalne ja teisel pool on sigrimigri. Vaja see sigrimigri kah korda teha. Püüa mõista ( jällegi... ma ei saa aru, miks ma ennast õigustama peaks vms..igaks juhuks vist))

Aga selline uni on üldiselt...

20+8 ..Jaa- matemaatika ongi tore...

Tartu Kutsehariduskeskuses õpetati laibakeeramist. Selle peale huvitas mind, et kas laipa tõesti kotib, kuidas teda keeratakse?
"eiei..mitte pärislaip..poollaip siis"
Aga poollaip ju kah vastu ei hakka, keera teda kuhu ja kuidas tahad.
Keeratavana kasutati klassivenda... keerajad olid kõik õpilased klassis, vaene vabatahtlik.
Selle peale sai kõvasti naerda, hoolimata sellest, et kirjapildis ei ole see üldse naljakas.

"Nonii, lapsed, täna õpime laibakeeramist!"

27..minu sünnipäev aga vale kuu..õnne mulle.

Sometimes I feel that... Sometimes I just don't give a damn..I walk away, towards silence. I have my own little world there, where no-one can enter without a permission.

"Ära hõiska enne õhtut," ütles kass hiirele ja püüdis ta pimeduses kinni. Jutt, et kassid täielikus pimeduses näevad, on lausvale. Ka neil on vaja mingitki valgust. Samamoodi nagu mina.. vajan ka kõige lootusetumates olukordades, mis mind tabavad nagu välgud, tulevad ei kuskilt, oma valguskiirt...Võib kass koba peale selle hiire kätte saada. Hiir, va lollike, oli kindel, et pimeduses jääb ta kõigest puutumatuks. Kuid... hääl ju jäi. Ehk leidis kass ta hääle järgi?
Ja et vältida seda, et mured minu randa sõuaksid, jään ma vait. Ma olen vait ning sõuan eemale. Muremeri- kellele see meeldiks? Kellele meeldiks haiget saada tänu armastatud inimese sõnadele, kellele meeldiks olla sõneluste keskel. Kuid uskuge- olla lihtsalt kõrvaltvaataja on sama valus, kui olla selle möllu keskel.
Vahest on tunne, et ma tahaks end tühjaks karjuda, nutta... tahaks võtta esimese ettejuhtuva asja ( soovitavalt klaasist) ning virutada selle vastu seina. Vajadusel teha tapeedi peale ka punane ring või täpp, millele peaks pihta saama. Ja kui ei saaks, siis võtaks mingi lillevaasi, lillepoti. lõhnaõlipudeli.. Ja prooviks aina uuesti. Omamoodi sihikindlus, eksole.
Mõnikord ma ei jõuagi vastu hakata sellele, mis mind vaikselt seest närib...Mulle tuleb veel praegugi meelde kurbus, mida tundsin alles eile. Kurbus, mida tegelikult poleks tohtinud olla. Kes kellest valesti aru sai.. kes keda valesti mõistis.
Selle kuradi valestimõistmise ja möödarääkimise pärast tulevadki enamus konflikte, mille tunnistajaks või osaliseks olen ma sattunud. Ja see on naeruväärne, jabur ja samas nii nii valus...
Milleks peaks nukralt kägarassetõmbunult vaiksetest pisaratest vappuma...ning endale sisendama, ei..ei.. ma ei löö lihtsalt jälle säravat naeratust ( mis mul puudub) ette.. see oleks nagu näitemäng. Kui ma olen kurb siis olen...Olgugi, et on tahtmine joosta kõige kallima inimese käte vahele ja teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud..hoolimata sellest, et minu arvates juhtus paljugi. Aga seda.. seda ma ei suutnud teha. Sest ma olin kurb.. ehk šokeeritud, et minu pale sellise otsekohese ütlemisega letti lüüakse.. jah, see hämmastas mind. Kuid ehk oli see vaid peegliefekt, mida ma tundsin.. Ehk tundsin selles kirjelduses tõesti ära iseenda..
Mina- egotsentriline kontrollifriik, kes peab juba esimese ütlemise peale saama, mida ta tahab.. Samas, teiste soove ei täida ta iialgi. Või kui täidab siis juhtub see alles pärast mitmeid mitmeid palumisi.
Ma ei ole tegelikult selline! Sügaval sisimas vist mitte..ma ei tahaks endale seda tunnistada, et mina olengi see...
Nõme tunnistada, kuid ma olen vahepeal nõrk. Ma ei leia, et see oleks halb.. vähemalt pole ma külm. Näen päevas päeva inimesi, kes ütlevad teineteisele mõtlematusi...ning hiljemgi ei tunne vähimatki kahetsust. Mina aga.. Ma tunnen end ülihalvasti, kui ma olen öelnud midagi, mis hiljem õige ei tundu.. Kuna tean, mis tunne see on...Kui keegi kallis...suudab sind viia pilvedesse, kuid sind vahepeal sealt samakiirelt alla tuua. Seetõttu ongi mul vahepeal lausa sisemine sund öelda vabandavaid sõnu või.. teha midagi muud. Olen lihtsalt aastaid olnud keskkonnas, kus ei tunta vähimatki huvi, millist kahju võib teha üks sõna..millist kaks...terved laused, sõnelused, sõim...Mina ei taha selliseks saada.
Ma tahan armastada ja olla armastatud, jah... seda ma tahan. Kui on keegi, kelle eest oled nõus andma oma elu, ei loegi lõpuks need pisarad, mis sa oled valanud, tunnete siseheitlused, mis vahepeal on lausa lämmatavad.. loeb koosveedetud aeg ning tunneteküllased sõnad.. "Ma armastan sind!" (yes I do ).
Miks on mul vahest tunne, et kogu maailm on minu vastu ja keerleb teistpidi, maha hüpata ei saa aga sisikond tahab koos kõige ülejäänuga kasvõi silmadest välja hüpata..Miks on see nii. Miks on käegalöömistunnet..Milleks milleks.. nagu mantrat puristades käib elukutselt trummarist ahvipärdik peas ringi. Kuid miks mitte?
Kas katsumused on selleks, et neid ületada ja kas neid peab nii kuramuse palju olema... Aga alla ei annaks. Kasvõi Sinu pärast mitte, kui mul poleks sind..Poleks mul kedagi.
Aitäh, et mul olemas oled !

26...

Tegelikult...

Ring saab varsti täis, aastaring sinuga. Kõik muu on aga alles alguses. Aasta viimasel päeval saab kõik selle olnud aasta õnnestumised ja ebaõnnestumised õhku lasta ja täiesti otsast, puhtalt lehelt alustada. Mitte, et meil see määrdunud oleks...
....aga unustada kõik sõnelused, kõik mis vähegi hinges midagi kripeldama pani..ja lihtsalt edasi liikuda. Koos.
Sest sina oled see, keda ma armastan ja jumaldan lõputult. Ma ei taha sinust kunagi ilma jääda, sest sina oled see õige ! Poleks uskunud, et mina kunagi midagi sellist lausun..aga jah, sina oledki see. See kes paneb mind naerma.. või kurvastama, sest nukrust suudavad tuua need inimesed, kellest hoolid... mina hoolin sinust..see on kordades rohkem, kui lihtsalt hoolimine. See on midagi, mida ei saa lihtsalt sõnadesse panna. Sa oled mind teinud nii õnnelikuks, et ma ei oskagi midagi rohkemat tahta. Tahan ainult sind!

Armastan sind, kallis !

Today, tomorrow and forever.

Kõik on alles alguses.

Kakskendviis eeku pliiis.

Oehjah. Täna jõudsin siis koju. Mitte, et tahtnud oleks...aga peab ju. Kuigi oleks parema meelega Tema soojas kaisus praegu ja üldse. Käisime eile öösel jalutamas, pimeda metsa ja jubeda alevi vahel. Hinged olid eriti marus, ei lubanud meid metsa ligidalegi. Murdsid oksi ja tegid kõva tuult. Aga üldiselt oli siiski armas. Jalutada on vahepeal päris hea. Üksinda ma poleks muidugi julenud.. aga jah, ma ei olnud ju üksinda. Ja nüüd ma pean magama minema, üksinda... Niu.

24 h flexible hold.. wellaflex.

Mul on jälle 1 päev vahele jäänud ja nüüd tuleb see tasa teha. No mida on mul öelda.. Ma ei viibi kodus isegi praegu. Wink wink.
Ja üldse, kodust ongi vahepeal hea eemal olla. Veel parem on Temaga koos olla. Vot.
Ma ei oska midagi siia kirjutadagi.
Ma olen ikka nii vaimuvaene...
Blondiini aju jääb ikka blondiini ajuks.
Rääkisin sõbrannaga, tal oli nostalgiatuju. Igatseb teatud aegu taga ja meenutab neid.. Mina aga.. heh.. ei igatse eriti vanu aegu taga.. vastupidi, mulle tundub, et aja möödudes läheb hoopis kõik paremaks. Kuna mul praegu on väga hea olla, siis ei ole mul vaja minevikust kinni hoida eksole.
Just.
Ma polegi nii loll.

Musu , love.

2+3=5 ( ilus koolipoisi hinne) kahekümnekolmas.

"She bakes a cookie every morning... but she's homeless"
Where da hell daz she bake doze cuukiz? She's homeless junõu. She hazn't got an oven or zmth.

Jälle ma tipin siia midagi siis, kui kell juba järgmisesse päeva tiksunud.. Aga jah, toimetused võtavad ju oma aja.. Ja toimetusi on tavaliselt palju. Tegelikult ei teagi, tundub lihtsalt.

Täna oli mul keemias töö, samuti matas. Mõlemad olid väga lõbusad, mata oli isegi nii lõbus, et ma oskasin kõike. Võiks viie saada. HAHAHA. ( good one...)
Kehalises klatšisime aga meie kallist matemaatika õpetajat taga, õigusega kah. See selleks. Koolist on ka tähtsamaid asju.

Näiteks.

Vaatasin kalendrisse, homme on juba 7. detsember, varsti on 11. detsember.. Ja nii edasi. Aga 11 on selline huvitav number, et siis juhtub midagi. Vot juhtub selline asi, et mina ja Tema oleme koos olnud 11 kuud..ametlikult siis.. või mitteametlikult. Sest mingit ametlikkust pole selles kunagi olnud. Mingit ..hakkamekäimaä või muud sellist. Lihtsalt.. Nii tundus õige ja miks seda millegi sellisega ära rikkuda.
Aeg möödub ikka nii ruttu. Ma mäletan ikka seda korda, kui ta mul esimest korda käest kinni võttis, kui ta mulle kõhuvalurohtu andis, või minuga oli, kui ma koolis nutune ja tusane olin. Ja ta teeb seda siiamaani. Võimatult armas, minu isiklik päkapikk, kes täidab soove aastaringselt, aastake, mis varsti saab täis. Aga see on alles algus. I promise. Armastan sind, mu päikesekiireke <3.

Teine näide.

Loe esimest, kaks korda.

kakskümmend kaks.. viimane taks

Vabandan siiralt, eee..enda siis, ees, et üks päev vahele jäi. Täiesti vabandatavatel põhjustel. Oli tegemist muude asjadega nimelt. Võid muud sellist.

Tulin täna koju. Hämmastavalt rahulik päev on olnud täna, kodus vähemalt. Kool oli nagu kool ikka. Jäin ette mingile õpetajannale, auväärt daamile, kellel see kuradi menopausi asi pole ikka rahu andnud või??
Mõrd.

See selleks. Nädala lõpuni ei ole enam palju jäänud. Paar päevakest. Aga homme on koolipäev karm. Töö töö otsa. Lõbus. Tohutult.

Samuti olen ma viimased päevad nii palju söönud, et jube kohe. Kahju hakkab endast. Jube söödik olen. Unine söödik.. Unine söödik, kes peab keemiat õppima minema...

Head ööd.

21 / kasiinovanus

Eelmine kord oli juubel. Jooma jooma.. tegelikult õhutaks kõiki alkoholist eemale hoidma..Nagu ausalt. Aga jah.
Täna avastasin, et kasutades äärmuslikke meetmeid ( mitte söömine ja märkamatuks jäämine) saab isegi rohkem tähelepanu kui muidu.
Hull teema, et mis küll lapsel viga on..Mis tujud tal nüüd on ..Kas ta on rase?
Saage aru, viga on teis endis! Teiste silmas pindu näed, enda silmas palki ei näe. Hakake normaalseteks, ma ei kannata teid enam välja.
Saaks ma siit juba minemaa....
Vähemalt homseks põgenen.

20 [ juubel- kõik jooma!]

Alkohol on paha!

Nii. Eile..Ma läksin magama, arvutikell näitas veidike peale südaööd, telefonikell näitas poolt kahte. Magama jäin telefoni kella järgi pool 3, hommikul ärkasin veerand kolm..Voodist tulin välja enne kolme, tegelikult oli aga kell peale ühte köögi kella järgi. Mis kuradi kell siin õige oli??

See selleks. Külm on ja raffaellod hakkavad otsa saama, homme on kool ja buhuuu.

Ei oskagi siia midagi kirjutada, kuidagi mõttetu on.

Head ööd.

19

Mõtteid oleks kindlasti tohutult ja pidevalt, puuduvad aga võimalused need õigel hetkel kirja saada.

Olen vist kohati täiesti võimatu inimene. Võtan endale mingi asja pähe ja mõtlen ja mõtlen, kui miski hakkab viltu kiskuma, siis paraku tundub, et olen ilma asjata lootnud ja pead vaevanud. Tuleb otsast alustada, uued plaanid välja nuputada.

Aga ma ei ole allaandja, ausalt ka ei ole. Leian, usun ja arvan, et unistamine ei ole mõttetu ja kui hästi tahta, saab kõik oma plaanid täide viia. On vaja eneseusku ja..ehk ka kedagi teist oma kõrvale. ( Mis on ka lisaks kõigele suur suur boonus).

Mis siis tänases päevas...

Lõikav külmus, tuul... Need tuletasid mulle meelde, miks ma talve ei salli. Aga samas, kui on keegi, kellega läbi sellise tuisu ja külmagi minna, ei ole see pooltki nii hull.

Tuleb meelde pildikesi eilsest päevast, millest ma ei jõudnudki suurt midagi kirja panna. Nüüd, kui kell hakkab keskööle lähenema, on selleks aega küll ja küll.

Nimelt. Eile. Reede on teadupärast koolipäev, aga erand kinnitab reeglit, nagu ka seekord. Reeglipäraseks on kujunenud aga see, et kui ma ööbin koolinädala sees oma päikesekiire juures, kes on muidu igati asjalik ja armastusväärne ( mina tean), juhtub alati midagi veidrat, mis kokkuvõttes pärsib meie kooli jõudmist. Vähemalt siiamaani on see suhteliselt iga kord nii läinud. Kas oleme bussist maha jäänud, pole üldse viitsinud minnagi, buss on liiga täis olnud, on tulnud häälega minna, ja muid veidraid pisiasju. Aga ei kurda.
Reede ei olnud selles suhtes mingi erand. Hommikul tundus halva endena juba hetkeline voolukatkestus, ja voilaa´, mis küll sellele järgnes?

Õues oli esiteks väga külm, talv ju siiski. Ja tee bussijaamani oli libe ja ettearvamatu. Tundus isegi veidike koomiline see ettevaatlik kõndimine. Teiseks oli hämar. Aga sipelgad ei sibanud ringi...

Bussist, oh üllatust, jäime maha. Autod sõitsid nagunii valele poole, häälega ei viitsinud õnne katsuda eriti...Kõndisime kodu poole tagasi. Aga ringiga. Lumistel teedel üksteise kõrval, tipa tapa. Mõtlesime niikaua end õues varjata, kuni kodused on lahkunud, siis aga tuppa minna, nagu meie poleks midagi halba teinud. Selle asemel tuli ette hoopis üks väike kunstlik voolukatkestus, millele hiljem järgnes pikk arutelu, et mis asi selle voolu nüüd välja lõi. Kooli ei viitsinud me minna ka järgmise bussiga, kahju küll.

Loomulikult ei tulnud välja midagi ka sellest, et ma oleks lõunaks linna bussi peale jõudnud. Ka siis ei sõitnud linna poole piisavalt autosid, usus ja lootuses olime aga päris mõnusa maa maha kõndinud. Kõndisime aga kenasti tagasi. Tibu veel ütles, et talle meeldib, et ma kõndimisest ei keeldu. Sellel päeval sai veel kõndida... Hiljem jälle uuesti bussi peale ja siis juba koju.

Õhtupoole sain kokku paari vanema tuttavaga, keda suhteliselt harva näeb. ( Ka sinnasaamine oli omaette kunst, sest buss sõitis minust alguses mööda, kui ühe bussiga nii läheb, siis peab ühel päeval ju kõikide bussidega mingi kamm olema). Msn on üks asi, laivis muljeid vahetada hoopis teine. Krõpsude, mandariinide hävitamine toimus täielikus jõulumeeleolus. Alaliseks külaliseks ka triibulises purgis vägijoogike, mida ma ei joonud isegi poolt purki. Palju paremini maitses hoopis tee sidruniga, sest tekkis mure minu koha pärast. Praegu on mul ka nii külm. Nina on jubedalt külm, kui ta oleks niiske ja mina oleks koer, oleks ma täitsa terve. Aga ma ei ole koer, külm on lihtsalt.

Täna oli aga selline "vahva" väikestviisi pidustus, nimelt vanaema sünnipäev. Minu mõte oli talle kinkida 24 aknakesest koosnev šokolaadidega jõulukalender, oleks saanud kohe tänasest maiustama hakata, aga selles suguvõsa pooles ei ole enam kinkide tegemise traditsiooni, ainult lapsed saavad raha. ( Kuigi osad ikka teevad kinke.. nt täna sai kasuisa ema särgi tekstiga "parim vanaema" (ilma jutumärkideta)). Üldiselt mulle sellised sünnipäevad ja peod ei meeldi, alati juhtub midagi...Sellest ma ei hakka aga pikemalt kirjutamagi.

Uurisin täna ka Tartu Ülikooli akadeemilisi teste ja muud huvitavat, pidin kreepsu saama. Koolide ja tuleviku teemat arutasin ka Temaga reedel pikalt. Ja ka seda mis tänavad ja poed Tartus on. Nimekiri oli pikk, ausalt.

Eile süstiti ka minusse veidi jõulumeeleolu. Kuigi see algas veidike varem. Nimelt... Sõber, kes käib Tallinnas koolis, osutus lubadustest kinnipidajaks vägagi veidras valdkonnas. (Mitte, et ma arvaks, et ta üldse lubadusi ei peaks.) Rääkisin temaga msnis ja tuli jutuks raffaello. Mainisin, et tahaks raffaellot..Pole ammu saanud ja mõnikord ikka on karp kapi peal. Aga väga harva. Siis rääkisime mandariinidest. Jõuluaeg= mandariinid. Ja lõpuks pelmeenid, need on toredad. Ta ütles, et ma annaks oma aadressi, et küll Jõuluvana minu soovid täidab. Mina aga ütlesin, et ennem sulavad liustikud, kui midagi sellist juhtub. Rääkisime sellest kolmapäeval.

Reedel, paar minutit enne minu kodust lahkumist, tuli meile üks tuttav naine, näen teda vahel kuskil. Olen ka võrkpallinaiskonnas teda silmanud. Tal oli käes raffaello pakk, mis pidi olema mulle. Vaatasin suurte silmadega, mul ei tulnud meeldegi jutuajamine sõbraga. Juures oli ka kaart, kus oli kirjas, et pelmeenid oleksid ära sulanud, mandariinid aga halvaks läinud, jäi alles raffaello. Ma olin tõsiselt liigutatud, väike süst jõulude happymood'i lendas kohe minu veenidesse. Ema ütles samuti, et väga vahva. (arvatavasti seetõttu, et nad kasuisaga hakkasid kohe seda pakki lammutama, ja 1/3 hävitati).

Külm on.. keegi võiks mind soendada. Mitte keegi, Ta ei ole ju minu jaoks lihtsalt keegi. Igatsen oma kallikest juba nii palju, ei saagi kaissu võtta..( Kuigi viimati põgeneti minu eest diivanile peitu..Mis oli mulle tõsiselt valus..ja loomulikult ma ei suutnud seda ka nii jätta. Tüüpiline viga. Mehed, armas küll, et tahate naisele parimat, aga see võib rohkem haiget teha kui öine madin teki pärast või unes saladuste välja rääkimine.)

Head ööd mulle, ja sullegi seal maade ja merede taga. Armastan.

Nüüd on südaöö!