Mida teha, kui teiste valu rohkem haiget teeb kui see
mis endal sees vaikselt pakitseb ning keeb
mida teha siis kui kõik piirid on ületatud
ning unistused oma tähtsuse on minetanud...
Läksin sõbranna juurde, kuna ta oli mul palunud viia paar unetabletti. Mul isegi leidus paar tükki, sellised lahjad ja looduslikud, sai neid isegi millalgi dražeedena närida...Ei mäletagi, kas neil mingit efekti oli või ei, vahest aitab teadminegi, et need peaksid sellise toimega olema..Vahest aitab usk. Aga kui usk kaob? Kui usk on vaid meeleliselt tajutav maailm, mis ei ole jääv.. Jääv on aga lootusetus, lootusetus on idee.. mõte..Niikaua kui eksisteerib mõte, eksisteerib lootusetus. Järelikult tuleks sellest mõttest lahti saada.. kuid tema seda ei suutnud. Nii kurb ja masendav oli vaadata oma head sõbrannad, kelle silmis oli näha veel kuivatamata pisaraid, samas peegeldus temast ka nii mõnigi magamata öö. Ja kõik vaid mingi proovieksami pärast..Ning ka oma jonni ajavate vanemate.
Keel ei ole ju selline asi, mida lühikese ajaga selgeks teed..Neilt aga nüüd nõutakse, et nad juba kõike oskaksid. See aga ajab paraku närvi...Ja eriti kui on veel vanemad, kes kõik lapse tulevikuplaanid ja ideed maha laidab, ja suunavad hoopis sinna, mis neile meeldiks..Nt materjalitöötlus, mis teda ju üldse ei huvita. Oeh.. vaene laps. Ma ei osanudki teda ehk õieti lohutada, kuid vahepeal ta täitsa naeris, ehk läks ikka midagi õnneks kah.
Aga see selleks.. Mina olen ka koguaeg teadmatuses. Ei saa üldse aru kuidas siin kodus info liigub, kui üldse..Mingit suhtlemist nagu ei olekski. Peaksin mõlema nn vanema käest sama asja küsima, et täiesti erinevaid vastuseid saada. Kurat võtaks. Ma ei saa isegi korralikke plaane teha, sest keegi ei räägi midagi!
Ja nii palju kui ma ei tahaks ka oma nädalavahetust kellegi väga kalliga veeta, ei tule sellest vist midagi välja, sest ema jääks muidu homme üksinda koju, kasutan ehk seda aega vähemalt temale mõistuse pähe tagumisega. Kui see vaid välja tuleks.
Elaks siis veel selle kurnava ja "oikuitoreda" jõuluaja ka üle, oleks täitsa tore.
( Ja ma ei salliks nüüd seda, kui teatud inimene oleks solvunud, et ma siis nädalavahetust temaga ei veeda või muud sellist... sest kas on üldse olnud viimasel ajal sellist nädalavahetust, kui ma oleks kodus olnud ja saanud näiteks oma vanemategagi rääkida. Võid nimetada mind lubadustemurdjaks, et ma ju ütlesin ja bla bla. Aga ütlen kohe ära, et ma ei pea end kaitsma asjade eest, milles mina otseselt süüdi ei ole. Võid öelda, et mina olengi see, kes alati kõik peab saama aga teiste soove või palveid üldse ei täida. Aga püüa ka minust aru saada, et mul siin kodus vaja paar asja ära lappida. Kui sa sellest aru saad, siis oleks tore.. Kui ei..siis jah..Siis ei ole nii tore. Aga mul on vaja vahepeal ka muude asjadega pead murda. Ma tean küll, milliseks sa siis nädalavahetusel muutud. Jälle vaiksest või mossitajaks, ja siis ma tunneks end jälle süüdi ja igasuguseid asju veel. Aga milleks? Ma ei jaksa olla kahel rindel, kus ühel pool on kõik ideaalne ja teisel pool on sigrimigri. Vaja see sigrimigri kah korda teha. Püüa mõista ( jällegi... ma ei saa aru, miks ma ennast õigustama peaks vms..igaks juhuks vist))
Aga selline uni on üldiselt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar