Armastus ja sõda, kellele tuttavad, kellele mitte.. Arvatavasti olen sinasuhte peal mõlemaga. Sõdu on armastuses, sõda on võistlusmoment, näiteks sporditundides ( Sport= sõda..väga ülekantud tähendus). Millal tagasi tõmbuda, millal täie jõuga peale lennata? Millal vastane alistada, millal ise alistuda.. Millal teha kompromisse?
Armastus, ehk üks ilusamaid sõnu, vähemalt nende jaoks, kellel on vähegi aimu, mis värvi on armastus. Mis värvi on ta õnnehetkedel, mis värvi on ta siis, kui tunned, et oled vajunud põlvini vesiliiva, all on siiski kindel põhi...Kukkuda pole ju kuhugi, sest armastus on tugev, eksole.
Räägitakse, et armastus on punane, miks just nii? No just sellepärast, et süda on punane, süda lööb meie sees vere liikuma, et me elus püsiks, süda on meie jaoks nagu külades oli vanasti kirik, kogu elu käis sellest läbi ja ümber. See siis positiivseks küljeks, süda on meie elu allikas. Süda tuksub, tuks tuks tuks... Ja tuksub veelgi kiiremini, kui olla kellegi ligiduses, kes jalust nõrgaks võtab, kes sind sõna otseses mõttes nõdrameelseks teeb, kes.. kes on sinu jaoks kõik.
Aga ka süda nutab. Süda nutab neid pisaraid, mida silma pisarakanalid toota ei jaksa, sest nad on liig suured ja ei tea isegi, kas jääda sissepoole või väljapoole keha. Teate seda tunnet, kui inimene, keda te jumaldate tema armsast peanupukesest kuni varbakesteni välja, kes suudab teid ühe sõnaga pilvedesse viia, toob teid sealt sama kiirelt alla. ( ma üldsegi ei tea, miks on mul siin selline veider kirjastiil: teate ja nii edasi, keegi nagunii ei loe seda, Jumal tänatud selle eest). Trahh.. ja valus maandumine. No kelle jaoks on ja kelle jaoks pole. Paljude jaoks jääb kindlasti mõistmatuks, et mida mina endale hinge võtan ja mida mitte.
Jah, ega vist ei olegi.. samas ei ole ka kuskile ette kirjutatud, mille peale me võime solvuda, pettunud olla.. Millal uurida ja puurida, mis lahti.. kas üldse midagi. Kas peaksin oskama kellelegi põhjendada, et miks olen praegu ääretult kurb, kuigi suurt midagi ju juhtunud ei olegi? Mnjaa...Huvitav, kas mehed üldse teavad, mille peale tüdrukud nukraks muutuvad. No mis teha, koguaeg ei ole teie "silmnähtavalt ülitugevad tüdrukud" nii tugevad, kui te tahaksite. Kas te teate, kuidas võib haavata see, kui ei vaadata silma? Küsimuse peale "Mis viga?" vastatakse pominal, et ei ole midagi ja meie peaksime siis rõõmsa hurraaga uskuma ja teile kohe kaissu pugema. Pilk aga kollab ikka hoopis mujal ringi kui teie peal.. No sorry, ehk on see egoistlik aga kui on minutite küsimus, et veel veidike koos olla.. siis on täiesti ..
Ah, mida iganes.
Oleme jah vahel nõmedad.
Mina ka ei tea ju alati, mida teha..Kuidas mingitele tujumuutustele reageerida, mida öelda..kas olla ikka samasugune või puurida edasi. Olukord on ju igakord teine, ei saa ju samamoodi käituda nagu eelmine, üleeelmine ja üle üle...kord.
Tihti ei olegi midagi... No tõesti, öeldakse, et ei olnud midagi ja ei olnudki... aga siis kui see miski ikka seest närib, siis ta ju veel on miski. Mina ei saa näiteks sinna midagi parata, kui olen tujust ära ja pean lihtsalt selle kirja panema, sest kellele ma seda ikka räägiks või muud sellist... Kõige tähtsamalt inimeselt saab ju ainult vastuseks "Ei ole midagi viga".
Kokkuvõtteks oli ikka täiesti vastik päeva lõpp, vihkan neid kurku kriipivaid pisaralaadseid moodustisi. Ma lihtsalt ei saaaaaa vahest ikka mitte millestki aru.
