Ma ei osanud midagi postituse pealkirjaks panna, kuna ma ei tea, kuhu mu jutt välja võib jõuda. Pealkiri tuleks panna vist hiljem. Niimoodi soovitati meile ka keskkoolis omaloominguliste kirjandite puhul. Muidu sa kirjutad juttu pealkirja järgi, tegelikult peaks tulema pealkiri jutu põhjal.. see selleks.
Avastasin, et olen viimasel ajal veidike melanhoolne, mõtlik ja nukker. Veidike sassis ja krussis.
Käisin eile surnuaias. Paljud teist teavad, kui masendav on käia sellisel päeval surnuaias küünalt süütamas? Mina tean, see on piinav, ängistav, südant krampi kiskuv tunne. Ja see, mis neid emotsioone tekitab, on reaalsus. Ja selline reaalsus on nõme. Erinevad tunded lihtsalt võtavad võimust..kurbus, viha, süütunne.. Ma ei osanud kunagi arvata, et ..jah, ma ei osanud midagi arvata ja mõelda lihtsalt.
Ja päevad lähevad pidevalt edasi lihtsalt..töö, kool, õppimine..naer, söömine, samamoodi nagu varem. Rõõmus oled samade inimestega, kellega ennem, miski ei jää seisma.
Okei..kirjutasin seda postitust ja siis hakkasin kooliasju kokku panema, hea, et ma ei pealkirjastanud seda postitust..millalgi jätkan siis.
ps: tartu kodu võti on vist kadunud kuskile müstiliselt..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar