Tuleks kirja panna lühike kokkuvõtte sellest, mis ma siis lähimal ajal teinud olen. Elu veereb omasoodu ja midagi ju ikka toimub, igavuse ega tegevusetuse üle ei kurda ma samuti. Mul muidugi ei ole absoluutselt silme ees, mis mul on kirjutamata jäänud, mis ajast mis ajani...
Mõni aeg tagasi, tähendab - üks nädalake tagasi, oli meil proovikirjand. Ojaa, see oli ikka tõsine proov ja läks täiesti metsa. Kõhutunne sosistas või koristas mulle :"Tüdruk, see kirjand läks sul pepusseeee!". Aga juhtub, ehk on veel aega ennast arendada, tõsiselt viimane aeg oleks ennasr käsile võtta, ei tea mis Jumalale või muule olevusele ma loodan. Sellistes asjades ei ole ju tegelikult kellelegi teisele, peale iseenda, loota. Mitte, et mul toetajaid ei oleks, kedagi ikka on, ega ma täiesti heidik ka ei ole. No tont seda tegelikult teab.. ah, see selleks.
Proovikirjand oli siis esmaspäeval, enne seda ma sain millalgi teada, et doonorluse esseekonkurss, mis oli mõni aeg tagasi toimunud, ei olnudki täiesti tühjapanek ka minu jaoks. Kuigi peapreemia võitis minu klassiõde Kadi Liivak, ei jäänud ka mulle ainult tühjad pihud. Minu jaoks võõral teemal kirjutades ei saa ju eriti suurt lootust olla, et sealt midagi tuleks. Aga läks teisiti, oma vanuseklassis võitsin kolmanda koha ja sain tagasihoidliku preemia- rademari 250-kroonise kinkekaardi. No asi seegi või mis. Koolinädala sees said sellest alles teada ka ülejäänud õpetajad, direktor surus isegi kätt ning me Kadiga saime ka tänukirjad. Ka Baidat ei jätnud see külmaks ja ehk teda isegi rõõmustas, et ma jälle kuskil ära mainitud sain. See aga ei ole veel kõik. Neljapäeval, kui see asi nö avalikuks tuli, selgus ka see, et sellest tahetakse Vooremaasse artiklit kirjutada. Kuskil internetis on see aga mitu korda jutuks tulnud, see võistlus. Positiivne üllatus kui nii võib öelda.
Neljapäeval oli ka Jako sünnipäev ( Madisel ka). Pidin hommikul kaasa võtma suure suure koti, kus oli veel suurem valge tekk ja kaks kaarti. Oh seda jamamist. Kaardi ja šokolaadid sain küll ära anda. Tekk ja teine kaart pidid ootama aga koolipäeva lõpuni. Kui koju saime siis mässasime tekiga. No see on tõesti suur. Kui põrandale laotada, on selline tunne, et lumi on maas. Soe ja suur. Kaasavara või nii. ( No sina teed vihjeid, teen mina ka. Musi). Mnjaa. Õhtupoole tähistasime siis väikese veini, koogi ja piibuga. Väiksed ja vaiksed ja rahulikud nagu me oleme. Vot. Tore selline. Hea on, kui on olemas inimene, kellega koos on võimalik rahulik olla või siis lihtsalt selline, milline olla tahad. Mul on see keegi olemas.
Reedel ma ei viitsinud kohe üldse kooli minna. No ei viitsinud. Nii mõttetu päev tundus, et magaks selle hea meelega maha. Ja seda ma üritasingi, tõesti üritasin. Aga millalgi hommikul helistas mulle Kadi ja rikkus rõõmsa illusiooni, et koolipäeval võiks ka niisama puhata, ära. Pidin end linna vedama, sest lõunapaiku pidi toimuma see nn intervjuu, no ma ei teadnud, et selle asjaga kohe nii püss on. Aga mis parata.
Jakoga käisime ka linna peal ringi, otsisime Laurale sünnipäeva kinki. Meil oli olemas plaat mingite keskealiste tantsudega, raamatupoest leidsime veel raamatu "Laura lood", mis oli väga rassistlik..Kollased, mustad, pilusilmad, beežid ja nii edasi. Selline virrvarr.
Õhtul sai nii selle kui ka plaadi üle naerda. Aga plaadil oli väga vahva muusika.
Sünnipäev oli selline rahulik, mitte nagu eelmisel aastal. Seekord ei olnud ei mingit alkoholi ega midagi sellist. Oli salatit ja viinerit ja puuvilju ja lauamänge! Sai Aliast mängida ja hiljem vist mängiti isegi Eestit. Alias meil alguses eriti hästi ei läinud aga lõpetasime siiski teise koha väärilistena.
Õhtupoole sebisime end Kuremaale tagasi ja lennutasime end tuttu.
Laupäeval, ehk siis teile, toimetasime Jakoga koos end minu juurde, Anni juures pidi istumine toimuma. Taheti meie piipu ja..Nojaa, selline tunne, et keegi teine üldse ilmale ei mõelnud, tuisuga ikka ju ei tahaks välja ronida. Piibutegemiseks kohta ei olnud ja sai lauamänge mängitud ka eile. Nii Aliases kui Eestis tegime Jakoga teistele pähe. Minu arvates oli suht pörfi tiimitöö, suva, et ma kohati lammas olen.Sai ka üle pika aja Tuulit ja Mammut näha. Öösel sai aga jälle kallikese kaissu pugeda ja.. magama jääda.
Täna tegime siis kahekesi veidikene piipu ja siis läks musi ka koju, külalised tahtsid tulla õnne soovima. Aga jah, ma ju röövin ta koguaeg ära, keegi teine teda eriti ei saagi.
Aga see selleks, see ongi siis lühikene kokkuvõte sellest, mis on toimunud, mis aga toimuma hakkab, seda ma ei tea.
Ka doonor on elupäästja
„Päästad ühe elu, päästad terve maailma“
Iga päev, iga tund, kaotab keegi oma lähedase või jääb temast mingil määral ilma. On lihtsalt imestamapanev, kui palju õnnetusi, olgu need siis autoõnnetused, tulekahjud, ümbritseb meid iga päev. On mõtlemapanev, kui palju kuritegevust on meie ümber. Kui palju kaklusi, mõrvu, vargusi, süütamisi. Vahest on tunne, et ei taha kuulda midagi, mis kuskil toimub. Ma ei taha teada, et järjekordselt sai surma üks noor tütarlaps, kes istus auto tagaistmel, kuid purjus noormees sõitis külje pealt sisse. Ma ei taha ette kujutada seda kurbust, mida peaks tundma ema, kes on kaotanud tulekahjus oma kodu ning kes jääb kolme väikese lapsega lageda taeva alla. See on lihtsalt jube, aidata ma aga ei oska.
Tihti öeldakse, et arstid ja tuletõrjujad on elupäästjad, kindlasti ka politseinikud, olenevalt olukorrast. Tuletõrjujad- vähemalt enamus neist- riskib oma töös oma eluga, et päästa inimelusid, mis on esmatähtis, võimalusel ka maine vara, mis pole veel tuleroaks saanud. Arstid, selles pole aga küsimustki, kindlasti on igalühel suuremal või vähemal määral olnud kokkupuuteid meditsiinitöötajatega. Õmblused, põrutused, luumurrus, tuttavad paljudele. Kindlasti on ka nemad elupäästjad.
Praegusel ajal on vägagi aktuaalne selline heategevuse liik nagu doonorlus. Heategevuseks saab seda nimetada just seetõttu, et antakse midagi eneselt, vastuteenet ootamata. Lisaks sellele on see sõna tuletatud ladinakeelsest sõnast „donare“, mis tähendabki annetamist, loovutamist. Doonorluse all mõeldakse nii organi või vere vabatahtlikku loovutamist, inimesele, kes seda vajab. Tänu „annetatud“ verele võib keegi teine ellu jääda, hoolimata sellest, et ta ei tea, kellele hiljem tänulik olla, on ta seda siiski. Elu on suurim kink ning andmise rõõm pidi olema suurim rõõm. Kui suur rõõm oleks sellest, et on antud võimalus justkui elu kinkida? Üks on kindel- doonor on elupäästja.
On tore näha, et noored on võtnud endale eesmärgiks abistada inimesi kasvõi sellisel viisil nagu doonorlus. Endast millegi andmine, see on suur samm. Miks toon näiteks just noored? Noortel on ju, teadagi, palju tegemist. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus mõeldakse välja üha uusi meelelahutuslikke üritusi ja ettevõtmisi. Raske on sellise melu keskel märgata, et on inimesi, kes vajaks teistsugust abi, mitte meelelahutust.
Kui jälgida seda, mis toimub näiteks Eesti liikluskultuuris, ( või ehk oleks õigem öelda- liikluskultuurituses?) hoolimata arvukatest kampaaniatest ning ohutusmeetmetest, on siiski olukord väga hull, ei ole mingit küsimust, miks on doonorlus väga oluline. Ja ega liiklus ainuke valdkond pole, mis eluohtlikke olukordi tekitaks. Elu on nagu kommikarp, kunagi ei tea, milline tükk tulla võib...
Endal on mul seni olnud õnne, suuri õnnetusi pole mul juhtunud. Kuid ega lõputult vedada ei saa. Nagu ma eespool mainisin, on minu arvates see, mis toimub meie ümber, lausa kohutav. Juhtun vahest isegi mõtlema, et milline sagimine toimub siis, kui satun ränka liiklusõnnetusse- luumurrud ning suur verekaotus. Vajaksin päästeteenistuse ning kiiraabi teenuseid, nemad päästaksid minu elu siis, mis saaks aga edasi. Jõudnud kiirabiautoga haiglasse, taibatakse otsekohe, et olen kaotanud palju verd, vajan vereülekannet. Kui seda verd aga ei oleks? Sel juhul oleksid kõik eelnevad pingutused olnud asjata, oma elu kaotaksin nagunii. On tõsi, et inimese elu saab päästa teine inimene, kõike ei saa teha aparaadid, mis elus hoiaksid...
Seetõttu ongi ülimalt positiivne kui on siin ja seal märgata üleskutseid- „Tule doonoriks!“, veelgi parem on teada, et paljud tõesti ei näe selles suurt vaeva ja teevad seda lausa rõõmuga. Nende inimeste vastu on mul teatud imetlus, sümpaatia.
Olen siiamaani eneses pettunud. Mul ei õnnestunud saada doonoriks. Ma ei ole alakaaluline, mul pole paanilist hirmu nõelte ees, ei midagi sellist. Minu enese tervist peeti lihtsalt kohati liiga nõrgaks, et ma tohiks kellelegi oma verd loovutada. Ma ei olnud varem sellele mõelnud, et need tervisehäired, mida mina oleks pidanud pisivigadeks, maksid mulle selle, et mina elupäästja olla ei saa. Ma valmistasin enesele, ehk paljudele teistelegi suure pettumuse. Kas peaksin end lohutama hüüdlausega: „Mõte loeb!“?. Arvan, et see ei oleks sobilik, paraku ei saa ma sinna aga midagi parata. Olen noor, olen enda hinnangu järgi terve tütarlaps ning minu veregruppi on Eestis vaid 3%. Hirmutav protsent.
Hoolimata sellest, et mina doonoriks ei saanud, on seda paljud minu eakaaslased ning veel paljud paljud inimesed. Veredoonorluse arendamise ja propageerimisega tegelevad verekeskused. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni soovitusel on riigi verevaru tagatud, kui vähemalt 4-5% on aktiivsed doonorid. Eestis see protsent aga nii kõrgele ei küündi. Mida vähem doonoreid, seda suurem on oht, et verekeskused ei ole võimelised tagama piisavaid verevarusid haiglatele. See võib aga reaalselt viia sellise traagilise olukorrani, kus vigastatule haiglas tõesti verd ei ole.
Hoolimata mustale stsenaariumile, mida laotasin lahti kirjutise algul, peaksime olema õnnelikud selle üle, et elame suhteliselt rahulikus riigis. Meie pinnal ei toimu sõdu, lahinguid ning me ei ole ka kahe sõjatandri vahel. Samas, seda aktiivsemalt peaksid need, kelle tervis seda lubab, tegutsema rahuajal doonoritena, et omaksime piisavaid verevarusid kriisiolukordades.
Võib ju mõelda, et mida see muudab, kui üks inimene otsustab mitte verd anda. Mina vähemalt üritasin, tõesti soovisin, kui aga puudub usk sellesse, et ka indiviid omab suurt tähtust, puudub ka usk endasse. Need, kes on veel kahevahel, mida teha, kas teha kindlaks oma sobivus doonoriks, või ei, neile lisaksin siia niiöelda doonorite moto: „Päästad ühe elu, päästad terve maailma!“ Doonor on elupäästja, samamoodi nagu arst, tuletõrjuja ja päästeametnik. Nii lihtsalt saab teha midagi head...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar