Kuhu ma siis välja jõudsin?
Jõudsin välja oma teismeliseikka, kus oli suurim soov saada kirjanikuks. Mulle tundus see kõik niivõrd lihtne ja loogiline. Kirjutad raamatu ja oled kuulus ja rikas. Olete ju näinud Armastust kolme apelsini vastu..
KÜMME KORDA KUULSAM!
Hahahahaa, ma nüüd naersin põrandal oma 15 minutit - oli raske uuesti oma keskendumisvõimet taastada.
Tegelikult see VIST ei ole päris nii, et tuled, kirjutad ja siis lihtsalt oled. Elu lõpuni. Rikas ja rahul.
Why the fuck ei võiks see nii olla, ah?
Ma ei mäleta kui vana (noor) ma olin, kui alustasin oma "romaani" kirjutamist. Inspiratsiooni sain oma hämmastavalt masendavast elust ja osaliselt ka Sass Henno noorteromaanist "Mina olin siin". Minu jaoks oli Sass edulugu ja ma tahtsin ka olla SEE edulugu - veidi teisel kujul küll (olen naine ja punkt 2 - sama romaaniga enam uuesti välja tulla ei saaks).
Kes ei tea, kes on Sass ja miks ma temalt inspiratsiooni sain, siis põhjendan veidike:
Hello, Wikipedia, my old friend. I came to talk with you again:
Sass Henno (sündinud 13. septembril 1982 Tartus) on eesti kirjanik.
Ta õppis 1989–2001 Tartu Miina Härma Gümnaasiumis, 2001–2003 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis arvutigraafikat ja reklaami ning 2003–2005 praeguses Tallinna Ülikoolis filmi, videot ja meediarežiid.
Henno võitis märtsis 2005 lõppenud romaanivõistluse teosega "Mina olin siin". Võitja sai preemiaks 50 000 krooni.[1]
Henno on töötanud Eesti Televisioonis assistendi ja režissöörina. Tal on humanitaarteaduste bakalaureuse kraad filmi- ja videorežii erialal. 2007. aastal alustas ta magistriõpinguid stsenaristikas Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Ta on alates 14. septembrist 2005 Eesti Kirjanike Liidu liige.
Teosed:
- Võrguteavik "Elu algab täna" (internetis alates 2003)
- "Mina olin siin. Esimene arest" (Eesti Päevaleht 2005)
- "Mereröövlimäng" (Troll 2005)
- "Elu algab täna" (Eesti Päevaleht 2006)
- Lühimängufilm "Südameasjad" (Allfilm 2007)
- Tõsieluromaan "Homse maailma kirjanikud" (Marketing Communication Alliance OÜ 2013)
Ma ei oskagi kohe nimetada, mis mind rohkem inspireeris - 50 000 krooni või see, et ma saaks olla avaldatud kirjanik. Mõnusad on ju mõlemad..
Eks iga noor arvab mingi hetk, et on kõigeks võimeline, praktiliselt superkangelane. Arvasin mina ka. Vast mingi 40 lehekülge ja siis jäi asi soiku, niisama digitaalselt tolmuma. Kurb. Kui ma mõtlen sellele, olen ma kurb. Ma pole suutnud täita oma ainsat suurt unistust, mis justkui oleks ka reaalne..Kui vähegi tahta.
Sassist rääkides mainin ka seda, et oma depressiivsel ja üliande(kal)(tul) kirjanikuperioodil vändati Sassi raamatust ka filmi. Suure hurraaga kandideerisin ka mina, sest noh, kes ei tahaks olla filmistaar? Yep.
Mind ei valitud muidugi. Sest noh..Ma ei ole filmi- ega mitte mingil muul kujul telematerjal.
Aga mitte see polnud see, millest ma tahtsin rääkida. Olgem ausad, Hele Kõre ja Rasmus Kaljujärv olidki veits parem materjal sinna filmi, eks.
Nii..kuhu ma tahtsingi välja jõuda. Juba jälle läks mõte rändama ja siis jäin lugema mingeid kommentaare kuskil ja.. taustaks käib "Body of proof", see võib ka segav olla.
Tahtsin välja jõuda sinna, et kui hakkasin ise kirjutama (hahaa..nagu mingi suur kirjanik, praegu ka ju kirjutan), võtsin ma mingi hetk ühendust Sassiga ja küsisin, et kust ta inspiratsiooni sai ja kuidas ta konkursil edukas oli. Sass vastas väga kenasti ja põhjalikult (võin öelda, et tean raamatu taga- ja eesmaadest infi, mida ehk mõni ei tea), soovis edu ja jagas kasulikke nippe. Hoolimata sellest, et minust asja ei saanud, olen tema sõnade üle siiamaani õnnelik ja see on ainuke kiri, mida ma oma meilboxis vanadest aegadest alles hoian.. Nostalgia.
Olgu. Sellest ideest ei tulnud ja tõenäoliselt ei tule midagi välja. Niimoodi ma rikkaks ei saa.
Miks ma ei võiks milleski andekas ja osav olla?
Ma ei oska tantsida - ei tee vahet ühelgi klassikalisel tantsul..kurb, ma tean.
Ma ei oska laulda - no nagu elevant oleks üle mõlema kõrva tallanud ja mõnitamiseks londiga takka löönud..
Ma ei oska ühtegi muusikalist instrumenti - kadestan inimesi, kes oskavad mängida mingit pilli ja veel näiteks laulda ka. Tooksin siin näiteks oma ülikauni ja andeka sõbranna Kati. Super super super!
Ma ei ole modellilikult ilus - tegelikult võib selle "modellilikult" ka sealt vahelt ära jätta. Ma olen lühike ja mulle tundub, et ka jässakas. Ehk siis..jah. Ma ei tea.
Ma ei ole hea spordis - minu jaoks on sport natuke rattasõitu ja mitte kiiruse ega koha peale. Vaid..linnuvaatluseks rattarõivastes. Lisaks sellele, et ma niisama koba olen, annaksid sporti tehes tunda minu vana lihaserebend, murd labajalas ja lisaks sellele on käed ka kobad ja nõrgad.
Ma oskan kududa? - yeah, great success!
Ma lähen ikka päris depressiivseks kui mõtlen, kui andetu ma ikka olen. God damn. Ei jäänud siis taevasel isal midagi minu jaoks üle? Ma olen niigi ainuke laps peres..Kui andetud me oleks, kui meid mitu oleks??
Ühtegi teist suurt ideed, kuidas rikkaks saada, mul tulnud pole. Prostitutsioon pole ka päris minu teema - konkurents on ka vist päris suur?
Tõenäoliselt ma otsin kas täna või homme oma "käsikirja" üles. Olen seda alustamisest saati tõstnud ühest arvutist teise viis-kuus korda.. Kas on äkki mingi märk, et see pole kaduma läinud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar