Mitte just mu parim mõttekäik, kuid vähemalt sain priipääsme Teeviidale. Hurraa.
Mis on õnn?
See oli paar aastat tagasi kui see sündmus aset leidis. Ma mäletan seda vestlust nagu see oleks olnud alles eile. Ma võiks öelda, et mu elu sai mingi nähtamatu lükke paremuse poole. Mu väärtushinnangud pöördusid pea-peale, mu silmad avanesid, kui nii võib öelda.
Oli vihmane septembrikuuõhtu. Jalutasin mööda pealinnatänavaid ja mõtlesin elu üle. Kuigi õues oli külm ja vihmapiisad trummeldasid vastu mu nägu, ei tundnud ma külma. Ma olin veidike kurb. Ma ei läinud koju. Naine oli minu käest küsinud :“Mis on õnn?“ Tol hetkel ei osanud ma talle vastata. Samal õhtul aga laulsin talle nagu linnuke ette jutu, mida sel semptembrikuuõhtul kuulsin.
Ma ei mõistnud, miks mu naine, kellega ma olen olnud koos seitse aastat, viis sellest abielus, üldse minult sellise küsimuse küsis. Tal oli kõik olemas, mida ta eales mult palunud oli. Elasime neljatoalises korteris. Ma võin käsi südamel vanduda, et meil ei olnud millestki puudust. Minu palk oli ja on siiamaani piisav, et hoida toad soojad, riided seljas ja söök laual. Meil on ka tütar. Siis oli ta alles kahe aastane. Ta on siiamaani nii väike ja abitu. Ma armastan neid mõlemat. Kuid ehk ütlesin ma seda liiga harva.
Jalutasin ja jalutasin, olin jõudnud kodust päris kaugele ja väljas hakkas hämarduma. Otsustasin, et istun bussijaama. Sellisel kellaajal enam busse ei sõitnud, seetõttu tunduski mulle veider, et nägin sealt istumas ühte meest. Ta ei tundunud minust vanem. Kõige rohkem oleks pakkunud kolmkümmend eluaastat. Sättisin end tema kõrvale, niiskele bussijaama pingile istuma. Korraks heitsin pilgu tema näkku. Täiesti võõras. Tundsin julgust temaga rääkima hakata. Salapärane võõras aga jõudis minust ette. Ta ulatas minu poole oma käe, tema näkku ilmus sõbralik naeratus ja sealt sai see kõik alguse.
„Tere. Minu nimi on Mikk,“ lausus noormees sõbralikult. Tema kindast väljavõetud käsi oli soe. Ei olnud võimalik võrreldagi minu jääkülma ja niiske käega.
„Mina olen Madis,“ naeratasin vaevaliselt ning surusin oma uue tuttava kätt.
Mulle tundus veider, et meie jutt olekski vaid sellega piirdunud. Me oleks võinud ka võhivõõrastena sinna külmetama jääda. Kuid miski hakkas minu sees kripeldama.
„Te ei ole vist kohalik. Vähemalt ma ei ole teid siin varem näinud.“
Ma mõtlesin, et ta mühatab ja vaatab kaugusesse, peab mind teiste elus surkijaks või muud sellist. Kuid ei...
„Sa ei pea mind teietama. Sina peal on mugavam. Sul on õigus, ma ei ole siin kohalik. Ma olin nädal aega siin linnas tööl. Pidin täna koju minema. Kahjuks ilmnes autol aga väike tehniline rike. Pidin siia jääma. Mõtlesin, et jalutan veidike väljas...Kuigi ilm on täitsa maru.“
Mikk pani rääkimise ajal kindaid kätte tagasi. Tundusid tõesti soojad kindad.
„Aga kuule, nagu ma aru saan, ei liigu sa praegu kuhugi. Läheks istuks kuhugi pubisse või kohvikusse ja võtaks mingid joogid. Sinu eelistuse järgi, ma teen välja. Mulle tundub, et meil on täna mõlemal jutukaaslast vaja.“
Mikk nõustus ja me tõusime mõlemad külmalt pingilt püsti ja jalutasime kesklinnas. Alles siis taipasin, et ma olin jalgsi. Tavaliselt ma jalgsi ei käi. Istusime väikesesse kohvikusse. Tellisin meile mõlemale kohvi ja istusime kõige pimedamasse nurka.
Paar minutit olime me täielikus vaikuses. Siis ma aga lõhkusin selle brutaalselt.
„Kas ma tohin sult midagi küsida?“
Ma tahtsin talt küsida sedasama, mida mu naine küsis.
„Sa võid mult ükskõik mida küsida,“ lausus Mikk naeratades ,“ ainult pangakontonumbreid ja paroole ära küsi, neid ma ei ütle.“
Heh, võõral noormehel oli huumorisoont.
„No, kui sa juba sellise võimaluse annad siis ma ei saa seda kasutamata jätta. Palun ütle mulle.. Mis on õnn?“
Viimase lause vuristasin võimalikult kiiresti ette, et ta ei arvaks, et ma õnnetu olen.
„Aga sellele on lihtne vastata. Kui sa mulle vaid aega annad.“
„Aega on meil mõlemal, võta nii palju kui vaja.“
Aega oli meil tõesti mõlemal, mul ei olnudki kavas enne koju minna, kui mul vastus käes on.
„Ma armastan oma naist ja lapsi ning ma armastan oma elu. Igal hommikul ma naeratan kasvõi seetõttu, et ma hingan ja näen oma kõrval inimest, keda ma südamest armastan. Saad minust aru?“
Ta rääkis nii siirust täis häälega, et ma mõtlesin omaette, et tema naine on temaga kindlasti õnnelik.
„Eee, jah, eks ikka. Jätka.“
Kogu juttu kuulasin ma justkui udus olles. Ma kuulsin vaid tema häält ja mulle hakkas kohale jõudma, mida ma valesti olin teinud. Kus ma olin valesti mõelnud.
„Vaata...Kui paljudele ei anta võimalust elada täisväärtuslikku elu. Kas sa tead kui suurele hulgale inimestele loobitakse kaikaid niimoodi kodaratesse, et neil on pidevalt käegaloomistunne? Kas sa tead, mis tunne on olla ühiskonnast välja heidetud? Sa ei tea, ole õnnelik.“
Ma tõesti ei teadnud. veidike rutakalt laususin: „Ma ei saa sinust aru. Ma peaksin olema õnnelik, et ma ei ole hulkur, ei ela tänaval ja ei varasta?“
Miku silmis võis samuti näha nö käegalöömisvarjundit. Tunnistan, ma ei ole eriti lihtne inimene, kellega rääkida. Otsustasin, et kuulan tema mõtte lõpuni.
„Samamoodi ei saa sina minust aru. Kas sa tõesti arvad, et niiöelda hulkurid sinu kõnepruugis on oma eluga rahul? Kas nemad ei tahaks öösel uinuda soojas voodis, omada kindlat elukohta ja sissetulekut? Nad...neil ei ole lihtsalt kedagi, kellele toetuda. Kui sinu kodu maha põleks, kas sul oleks kellegi juurde minna?“
„Jaa, eks ikka...Sõbrad, sugulased ja...“
Pean jällegi tunnistama, et selles osas oli ja on mul tõesti vedanud. Mul on suur pere ja palju sõpru. Üksinda ma kindlasti ei jääks.
„Sain juba aru. Aga kui ei oleks? Kui sa kaotaksid ühe hetkega kõik, mis sulle ealeski midagi tähendanud on. Mida sa teeksid?“
Ta tundus nukker. Kas ta oli kellegi kaotanud? Aga tõesti, mida ma teeksin?
„Ma ei oska sellele niimoodi...ma tõesti ei tea.“
Mikk ohkas ning jätkas.
„Nemad ka ei tea. Nad on alla andnud. Sa oled abielus? Lapsi on?“
„Juba viis aastat. Kahe aastane tütar.“
„Sa oled hea palga peal, eksole? Töö meeldib sulle?“
„Ei kurda. Maksud saab makstud ja jääb ülegi. Töö nagu töö ikka, teen seda, mida õppisin.“
„Nii. Aga kui sul oleks valida, kas külmutatakse su palk või viiakse naine ja tütar teise maailma otsa. Kumma valiksid?“
Selle küsimuse peale muutus mu nägu arvatavasti küsimärgikujuliseks.
„See on jabur küsimus. Loomulikult loobuksin palgast.“
Ei ole kahtlustki.
„Aga mõtle nii. Kui sa ei saa palka, mille eest sa ennast ja oma peret elataks? Mille eest sa makse maksaks? Ehk saaksid nad teises maailma otsas ilma sinuta ideaalselt hakkama? Sinuga jäädes vaevleksid nad aga kitsikuses, seda sa ju ka ei soovi?“
Tema jutus oli iva sees. Kuid mitte piisavalt suur. Veidi ärritunult ladusin letti, mida mina asjast arvan.
„Ei, loomulikult mitte. Aga minu naine armastab mind ja mina teda. Rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, nii nagu me vandes ütlesime. Kuni Jumal meid lahutab, mitte mingi nõme valik! Me saaksime hakkama, ma leiaks mingi võimaluse. Neist.. neist ma aga ei loobuks.“
Tundus, et Mikk oli oma jutuga jõudnud sinna, kuhu ta jõuda sooviski. Ta noogutas nõusolevalt ning võttis viimase sõõmu oma kohvist.
„Näed. Ka teie jaoks ei oma ju raha nii suurt tähtsust kui armastav pere. Te ei tahaks neist ilma jääda. Hinnake juba praegu seda, mis teil on.“
Piinlik, et ma tema peale häält tõstnud olin...Tõesti piinlik.
„Ma saan aru, te...vabandust, et sinu peale ärritusin. See oli nagu eksperiment? Ma mõistan. Sa oled tark mees.“
„Ma ei ole tark. Ma räägin sellest, mis mind õnnelikuks teeb. Minu tütar... jah, tema tahab praegu nukkusid ja mänguklotse, pehmeid mänguasju ja patsikumme. Ma jätan endale uued kingad ostmata ja ostan tütrele nuku. Tema on alles väike... ja mulle tähendab nii palju näha tema näol seda naeratust, mida üks roosa lehviga nukk võib teha. Ka tema saab aastate pärast aru, et raha on väärtusetu. Ma ei ütle, et raha ei ole vaja, on küll. Me elame juba kord sellises ühiskonnas, kus midagi tasuta ei saa, isegi peksa mitte. Ma ei leia absoluutselt mingit võlu mateerias aga tunnistan, et mulle meeldib, kui elu on mugav ja...“
Tema lause poolitas mobiilihelin. Minu uus tuttav võttis jopetaskust välja väikese telefoni ning jättis mu hetkeks oma mõtetega üksinda. Kõne ei olnud pikk.
„Vabandust. Oli meeldiv vestelda aga mu naine helistas... Ta tuleb mulle kohe kohe järgi, ma nüüd tõesti pean lippama. Aga ma loodan, et minust oli abi. Nägemist.“
Ja läinud ta oligi. Ma tahaks talle öelda, et ta muutis mu elu.
Peale seda kohtumist salapärase Mikuga läksin ma koju. Mu naine luges meie pisitütrele parajasti unejuttu, sest jonnakas lapsuke ei jää tavaliselt ilma issi kallita magama. Astudes tuppa tundsin ma õnne lõhna. See oligi õnn. See ongi õnn! Oma kaasale ma ei rääkinud, mida ma see aeg linna peal tegin. Aga ma rääkisin talle õnnest. Ma ütlesin talle kui palju ma teda armastan. Nüüd on kõik hästi.
Kogu jutt põhineb väljamõeldud sündmustikul. Igaüks peaks ise mõtlema, mis on tema jaoks õnn...Millest või kellest loobumine oleks kõige valusam. Inimene vajab õnneks teist inimest, see on minu isiklik arvamus. Viha ja ükskõiksus teiste vastu ei vii kuhugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar