11 / Varsti...

Siis, kui sa ei mõista mind
ja ma tahan vaikida,
las lihtsad asjad siis
meie eest taas räägivad...
/Laura/



Ja vahel ongi nii, et sõnad tunduvad üleliigsed. Tihti jääb selline mulje, et sõnad suudavad teha rohkem kahju, kui kasu. Aga on ju nii...Üks sõna või lause ja peab mõtlema hakkama, kuidas nende sõnade tagamaid selgitada või ükskõik mida. Mis on iseenesest nõme või vastik. Aga samas, ma ei saa öelda, et see oleks nii halb.. meil kõigil peab olema mingi õigust ennast kaitsta, sest paljud teod ja sõnad on öeldud või tehtud ilma ajendi ja eesmärgita. Nii kogemata. Võin ennast tuua näiteks, olen täiesti spets ütlema mõtlematuid sõnu ja oskan käituda sama nõmedalt. See ei ole üldse tore, tekitab tihti abitu tunde. Lisaks sellele on siis peas tühi tantsupõrand, kus jookseb ringi üks arutu ahvipärdik, kes kõristab marakaid või jookseb niisama sihitult ringi. Ja sama sihitult jooksevad siis minu mõttedki.
Tavaliselt suudan midagi mõtlematut öelda just kellelegi, kellest ma väga väga hoolin, seda suuremat piina see teeb, eksole. Ja siis on nii raske leida õigeid sõnu, mis kõik jälle heaks teeks... Ja kui on käegalöömistunne ja tahaks alla anda, siis kuskilt paistab ikka üks pisike päikesekiir...ja teeb kõik taas heaks. Aga selline kahevahel olek, see on lihtsalt talumatu.

Las paistab päikene...

Kärsitus...närvilisus, need ei aita üldse elus kaasa. Milleks olla närvis ja mossis ja tusane, kui on nii palju asju, mille pärast õnnelik olla? Olgu need siis inimesed sinu ümber, ilus ilm või ükskõik mis. Jah, vahel on raske... Kuid kõigil on. Milleks peaks keegi koguaeg rõhutama, et tema elu on nii pagana raske ja ta ei suuda ja ei saa ja ei taha ja bla bla ja siis veel bla bla bla. Kas ta mõtleb, et ka teistel on raske ja valus. Igaüks näitab seda aga erinevalt välja, kui üldse. Ma ei lähe kõigile kurtma, et ma olen nii õnnetu, sest mul oli sitt lapsepõlv või mingit muud imeprobleemi. Miks ma peaks laskma minevikutaakadel oma olevikku segada? Ma ei saakski niimoodi õnnelik olla. Ma ei ütle, et kõik oma mured tuleks alla suruda või alla neelata, seegi ei oleks õige, sest kui kõik koguneb ja koguneb.. No eks me teame, mis siis saab. Aga milleks siduda probleeme eluvaldkondadega, kuhu antud probleem üldse ei puutu? Lased koolil segada armastust või vastupidi. Tuleks vist osata asju lahus hoida, kuid see.. vot see on jällegi eraldi kunst.

Lihtsad asjad

Kõik suured asjad algavad väiksematest ja lihtsamatest. Jah, ongi vist kõik.

Siis, kui sa ei mõista mind.

Vahepeal on tunne, et sa ei mõista mind ja mina ei mõista sind. Kuid see lihtsalt tundub nii. Distants meie vahel ja teadmatus- need panevad emotsioonid sees trummeldama ja tekitab segase ning häguse oleku. Mulle ei meeldi see olek, kuid ma ei saa midagi teha...
On hetki, kui me räägime üksteisest mööda. Järgneb väike sõnelus või nurgas mossitamine, me ei taha seda aga me ei saa sinna ka midagi parata.
Kui ma sinust ei hooliks, kui ma sind ei armastaks, ei avaldaks see vaheseis mulle mingit mõju what so ever.. Aga kõik on vastupidi. Ma hoolin sinust nii tohutult palju ja armastan sind nii otsatult ja ääretult, et see kõik ...See mõjub laastavalt. Hämmastav on aga see, et me suudame igakord kõik ära klaarida ja avastame, et tegelikult tegime me sääsest elevandi. Hiljem kahandame selle elevandi aga sääseks tagasi, et ta rohkem kahju ei saaks teha. Ja siis on jälle kõik hästi. (Kuigi sääsk on vastik elukas, on ta vahel vägagi teretulnud)