Oehjah.
Ma ei saa, ma muutun vahepeal vastikuks ja egoistlikuks, või ma ei teagi.
Ehk just vastupidi, hoolin liiga palju, kuid kas see on võimalik?
Alles kirjutasin pika kirjandi, kus mainisin ka seda, et mälestustes ja minevikus ei tohiks kinni olla.. Ja mida mina siis teen? Paraku olen seal kinni ja just sellistes hetkedes, mis mulle rõõmu ei toonud...
Igakord kui keegi mainib surma või midagi sellega seoses ( enesetapujutte vms ) tunnen ma end jõuetuna. Ei oska midagi kosta... Ma ei karda surma..aga see on vahel nii ebaõiglane.
Aasta ja natuke peale tagasi. Kuum kevadilm. Linnud laulavad, vist... ma ei mäleta. Kuum päike kõrvetas lagipähe, seda ma võin kindlalt öelda. Osasid hetki lihtsalt mäletan, nagu need oleks olnud nagu eile. Ta lebas seal kirstus, see oli tume. Tema nägu oli nii rahulik, enam ei liikunud mitte ükski lihas. Naeratus, mis alati oli tema nägu kaunistanud, oli kadunud. Tema peatsis olid valged küünlad ja pilt temast endast. Naeratav noormees. Tal oli müts peas, seal pildil, samamoodi ka kirstus. See õnnetus poleks pidanud temaga juhtuma. Tema poleks pidanud surma saama. . . Surnuaias kolme pihutäie liiva viskamine, see...ma purustasin niimoodi temaga viimased sidemed. Ma käin seal siiamaani nii tihti kui võimalik. Kui kedagi ei ole, siis ma räägin temaga.. Ma tean, et ta kuuleb mind, ma olen selles täiesti kindel.
Ma olen tema pärast nii palju pisaraid valanud, ka siis, kui ta veel elus oli. Ma hoolisin temast tõesti väga palju ja see jõudis mulle hiljem veel suurema löögina kohale. Ma tundsin end mingivõrd süüdigi.. Minu viimased sõnad talle nädal enne õnnetust olid umbes :"lase jalga, jäta mind rahule"... See oli Jüriöö ajal.
Ma võin ükskõik mida temaga seostada. Ükskõik millega mingi mälestuse oma ajusopis välja kraapida. Ma ei saa ju kõike seda unustada. Vahel on mälestused kõik mis mul on...
Ja ehk ongi see, miks ma kaotan kontrolli enese üle, kui keegi..keegi mulle kallitest inimestest ütleb, et tal on elust villand, et tal on raske...tal on probleemid. Aga kui palju valu ta teeks mulle ja teistele, kui teda enam ei oleks? Kui juba üks kaotus mulle nii...oeh...mida siis veel teine..või kolmas samasugune? See on see kõige hullem variant.. kuid ka lihtsalt sõpruse hääbumine.. kaugenemine, see torgib mind samamoodi, kaua ma ikka vastu pean. Minu jõuvarud ei ole ka lõputud. Mul on ka raskusi, hoolimata nendest ma armastan elu.. ma armastan oma sõpru ja lähedasi ning ma ei suudaks ilma nendeta. Palun, mõelge sellele...
Kas see on egoism..?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar