Esiteks pean vabandama oma hiiglaslikult olematu lugejaskonna ees, et eilne sissekanne jäi kahjuks tulemata. Te küsite miks? Ma vastan, et eilne veekeetja poolt tekistatud voolukatkestus teatud tubades lülitas välja minu kompuutri, kus mul blogitsemine parasjagu pooleli oli. See selleks..
Ega eilses päevas ei olnudki midagi erilist. Jällegi üks hall ja üksik päev.
Aga jah, nagu tänanegi. Kool.. Üksi...Kodus...Üksi. Igatsus tapab vaikselt ning poob mu kaela ümber oma kassitapust rohetavaid umbrohuvanikuid.
Ma ei kannata seda...Ma igatsen sind, tunnen ja tean, et pikemas plaanis ma ilma sinuta olla ei saaks. Kui siis veel rohkem koos.. veel rohkem, koguaeg, ainult sinuga.
Tahan olla sinu soojade käte vahel, mis kaitseksid mind sombuste ilmade ja reetlike päikesekiirte eest, sa kaitseksid mind kogu kurjuse ja halva eest.
Tahaks sinuga kasvõi jaburatel teemadel vaielda, sest see on parem kui olla sinuta.
Tahan pugeda öösel sinu kõrvale teki alla, sest minu varbad on nii külmad ja tahavad sooja saada..
Tahan, et sa mind hommikul ärataks ja mõnusalt tusatseks, sest mina olen nii vastik ja keeldun esimese äratuse peale tõusmast..
Tahan öelda, et sul on enamjaolt kõiges õigus ja sa lihtsalt oskad mind õnnelikuks teha.
Tibu, ma armastan sind... aga veel rohkem kui sa praegu minuga oleks. You're my nr 1.
Ma ei suuda õppida ja oma muid mõtteid asjatoimetusigi korralikult teha, teades, et olenemata sellest, kui hoolega ma neid teen, ei näe ma sind hommikul ikkagi. Ma tahan, et kui ma lähen hommikul kooli, siis sina seisad seal garderoobi juures, sa oled nagu killuke hommikupäikest...Ma tahan sind näha. I miss you so badly..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar