Täna on siis koolist vaba päev, sest Jõgeval on Betti päevad, käisin ka eile tema muuseumis. Seal räägiti uuest raamatust, mis temast ilmus. Pakuti välja ka idee, et taoline teos võiks ilmuda Heiti Talviku kohta, kuid samas, tema kohta ei ole ju nii palju informatsiooni. Armujad ja Arbujad, kõik.
Nii. Varsti lähen sõitu, aga homme olen tagasi. Kodus vaja tööd teha, et end heas valguses näidata. Või muud sellist.
Tulles tagasi selle juurde, et mul on täna vaba päev. Mul oli karm ärkamine, tähendab...Võimatu ärkamine, ma kohe üldse ei saa hommikuti üles, täitsa jama kohe ma ütleks. Hommikuse äratuse vajutab mu käsi kohe kinni ja ma magan edasi, nagu poleks midagi vahepeal olnud. Ja niimoodi iga kümne minuti tagant, kuni ta ei teegi enam kordusäratust. Vot selline jama. Ja ma näen iga selle kümne minuti jooksul uut unenägu. Suht sürrid.
Järgmine nädal on siis Teeviit, eks mingi suure kambaga minek ole. Mul on vähemalt tasuta pääse, mille ma koha pealt kätte saan. On ka autasustamine, ma ei kujuta ette mis ma sealt saan. Läpakast ei oleks ma küll ära öelnud. Kohapeal annan võitjale kerepeale ja panen arvutiga jooksu. See oleks vahva. Samas ma ei tea, et mis päeval teised minna tahavad, minul oleks vaja minna neljapäeval, sest siis on autasustamine. No ei ole küll eriti suur asi, et 30-ne parima hulka või muud sellist, oleks et esikolmikus, aga minu jaoks see ikka midagi tähendab ka. Eriti veel seetõttu, et mulle meeldis seda juttu kirjutada. Ootan tegelikult huviga mingit uut konkurssi. Oeh. Aga mis ma siin ikka vatran, hakkan parem riideid otsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar