Oeh. Jah, nii ta on. Olen kahevahel, otsustusvõimetu ja niisama võimetu. Kahevahel selles suhtes, et ma ei tea tõesti mida teha. Täiesti kõrini on sellest päevast- päeva passimisest ja ootamisest. Lootes, uskudes ja oodates mingit asja, mille üle endal puudub igasugune võim ja.. noh, puudub igasugune võim. Otsustusvõimetu just seetõttu, et ma ei tea ja ei suuda otsustada, mida ma tahan. Võimetus võiks siis need kaks asja kokku võtta. Kuidagi väga mõttetu on, ausalt. On saanud nii palju loota ja unistada pidevalt, et ei oska ju seda kah kohe peast välja visata, et kammoon, hakkame nüüd reaalselt elama. Aga elamine oleks väga teretulnud asi praegu. Sest mis praegu toimub, teiste kulul elamine, nii mul kui Jakol..Oma vanemate laps küll..no mina olen ka..aga mulle on selgeks tehtud, et niipea kui oled võimeline end ise üleval pidama, tuleb seda ka teha. Nojah..aga see ei ole ju praegu võimalik kui me mõlemad ootame kellegi kolmanda märgusõna: läks! Mida ei pruugigi tulla.. Teine variant on ju panna see raha tõesti korteri peale, leida töö ja minna kevadel kooli pabereid sisse viima ja elama nii nagu seda paljud teevad. Tundub mõistlik,kuigi samas eriti lame..Kuna mulle on nt lubanud toetust vanaema, tädi, kesiganes..samas on ka skeptikuid, kes on sellised plaanid ja mõtted juba eos mutta tallanud..ei tahaks näidata, et neil on õigus, sest seda näägutamist tuleks eluaeg kuulata ja samas võiks ennast ju niisama oksa tõmmata..Mnjaa..mis siis veel. No ja eks ka endal oleks ju pettumus kui tead, et oled võimalusest ilma jäänud.. Et reisida, maailma näha, mida iganes. Aga millal see võimalus tuleb, elan mingi kokkuhoiupoliitika järgi, ei julge ripsmetuššigi osta, sest iga sent on nii igaksjuhuks arvel, no kurat..kaua..kevadeni või?
Sorry, aga ma olen väsinud. Ma olen nii väsinud sellest tegevusetusest ja passimisest.. See tekitab masendust, sita tuju, nähvamise..Ja lisaks kõigele on ka unegraafik megasassis.
Nii..see oli siis minu tänane masenduserohke sissekanne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar