Sellist raamatut loen ma hetkel nagu pealkirjas mainitud. Seda võiks küll igaüks lugeda, kellel on alkoholiga mingi kokkupuude olnud. Annab päris hea kokkuvõtte alkohooliku päevast. Panen siia paar lõiku. Hea meelega kirjutaks terve raamatu ümber aga pole aega ja ei jõua isegi seda läbi lugeda..:) Selle on kirjutanud Jaan Tangsoo ja nimeks siis, nagu juba mainitud, "Méduse'i parv"
pohmakast:
tööd ei saanud neil päevil absoluutselt teha. mida sa teedki, kui arvutiekraan väriseb ees nagu tallesaba ja ühelegi klahvile pihta nagunii ei saa. isegi mitte rusikaga. käed värisesid nii, et ma ei julgend oma ninagi sügada. muidu mine tea, torkan endal veel silma välja. kunagi ma nägin, kuis üks sell endale pohmaka ajal kahvliga põske torkas. tahtis lihatükki suhu torgata aga äsas mööda.
nii et pohmaka ajal pole iseenda vardasseajamine mingi ime. sellega peab arvestama.
ma ei tea, mis kuradi jama see on, aga pohmaka ajal kardad sa absoluutselt kõike. möödasõitvaid autosid, kärbseid, krampe, linde, inimesi ; ei julge teinekord peeglissegi vaadata. lähed näituseks peeglist mööda, näed silmanurgast iseenese möödalibisevat varju ja paugupealt on niske tunne, et karga või aknast välja. närv on kikkis vahetpidamata. muudkui ootad kusagilt mingit pauku.
aga kui asja nüüd nii-öelda sügavuti vaadata, ega siis oma hirmudest saagi vist iial lahti. ma olen üldse niisugune kartlik inimene, kardan absoluutselt kõike. krampe,iseennast, nais, naftakriisi, mingit globaalset katastroofi, seda, et ma enam midagi kirjutada ei suuda, et tervis võib üles öelda- tõtt-öeldes on neid asju siin ilmas, mida ma ei pelgaks, suhteliselt vähe.
olen vahel mõelnud, et tegelikult on vist meie kõikidega nii. me elame pidevas hirmus, mõistame seda ainult nii teiste kui ka iseenese eest varjata.
joomakrampidest:
joomakrambid on niisugused asjad, mis on omased paljudele medüüslastest. ma tean kümneid mehi, kes nendega kimpus on olnud ja ma tean ka mitmeid, kes nendega kasti on läinud. neil kastiminekuil on tavaliselt mitu põhjust. esimene on niisugune, et krambihoo ajal kukutakse ennast surnuks. pikali maha, peaga vastu kivi ja kogu moos. või pannakse autoga hunnikusse. ja teine põhjus : krambid on sedavõrd rängad, et viivad koomasse ja kui sulle siis paugupealt kiirabi ei kutsuta , oledki kutu
suve alguses läks üks vend niimoodi ära. võeti viina, aeti möla, sell hakkas äkitselt tõmblema. keegi ei tulnud nagu selle pealegi, et kiirabi kutsuda. no hüva- tõmbleb, siis tõmbleb. paneme ta diivanile ja viskame teki peale, küll ära tüdineb. vend siples pool tundi ja otsustas siis ära minna...ja läkski, kui teised mehed teda pärast hakkasid üles ajama, selgus et tüüp oli kutu.
Kirjutatud on see hästiloetavalt, mitte mingi nagu täitsa joodikupäevaraamat või nii..aga see peaks selle tüübi enda elust olema.
Tagumisel kaanel oli veel selline tekst :
Eranditult kõikide siin kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda oled tundnud oma elu erinevatel etappidel.
Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu.
Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on tõepoolest olnud lurjus. Paljud siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi.
Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas.
Aga kummal pool aeda on hullumaja?
Jaan Tangsoo
No veidike mõtlemist..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar