Masendus, mis eile jõudis korraks kaduda, on täna jälle ringiga tagasi. Värske õhu käes askeldamine, saagimine ja oma raevu ja kurbuse sinna rakendamine, hoidis mõtted eemal teemadest, mis mulle on olulised..
Isegi kui jäi eile mulje, et mõistan Sind jõudsin täna arusaamale, et mõista mitte teps. Ei mõista, miks mina olen suhtes, mis peaks olema paarissuhe, kahe inimese vaheline, vähemoluline kui Sina. Mõtle, mida Sa mulle eile ütlesid ja mõtle hoolega nende kõikide sõnade üle..kas need polnud egotsentrilised? Kas kogu jutt ei keerlenud põhiliselt ümber Sinu ja Sinu vajaduste, Sinu aja ja Sinu vabaduse? Kas polnud see nii..?
Ja ma olin leplik..ma olin leplik pärast kõiki neid sõnu, mis Sa ütlesid ja mille pärast ma laua taga krokodillipisaraid valasin. Mis Sa arvad, et ma nutsin kõik mured endast välja ja pärast meie vestlust ongi kõik Hopsti- korras? Arvasin ise kah naiivselt nii..kuid see ei ole ju nii kerge. Sest see, milleni me jõudsime, ei olnud ju kompromiss..vaid lahend, kuidas Sinul oleks parem. Olin nõus end tagasi tõmbama igati ja ma ei tea mida veel.. hüppaks vist läbi põlevate rõngaste ja ... aga mida mina siis vastu saan? Mida mina saan? Konkreetselt. Ma ei mõtle tulevikus, ma mõtlen praegu.
Kuidas ma saan kindel olla, et seda vaba aega ei kuluta Sa mingile muule tüdrukule ja mind Sa enam ei armasta. Ütled, et hoolid, no kuule..Sa hoolid sõpradest ka väga palju. Kas ma olen järsku Su sõber? Fine..
Tahaks ikkagi midagi konkreetset.. Kas tahad mind või ei? Saa oma pubekakriisist üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar