Nii. Neljapäeval läksin koju, nagu tavaliselt. Tähendab, mitte küll enda koju aga peaaegu. Peaaegu nagu kodu...
Ja siis olin seal ka reede. Hea on nii.. hea kui on, kui saad kõndida paar sammu ja kedagi head ja armsat kallistada. Hea on, kui on kellegagi lolle fraase vahetada, viib kõik halvad mõtted peast ära.
Laupäeval läksin koju, tegin vahvleid ja lõikusin porgandeid, sii käisin poes rummi järgi ( nädal aega olen nüüd näljas aga pole hullu) ja lippasin Anni juurde. Anni sai nüüd maasikaealiseks ja see juba on midagi. Mina olen alles pisi pisi aga mis ta üksi seal Maasikas ikka teeb. Muig. Küll ta meid järgi ootab.
Pidu oli tore, kuigi ma vajusin suht ruttu ära, uputasin oma telefoni kraanikaussi ja pidin hommikul purjus Annit äratama, sest meil oli kepikõnniüritus.
See läks ka korda, rahvas oli rahul ja ilm pidas. Külm oli aga ei sadanud. Sai süüa ja juua ja inimestel oli põhjus kokku tulla. Jälle. Ja nii teinekordki. Kell on nüüd palju, pean tuttu minema.
Tahaks hoopis kaissu.. nagu musi ennem messis: Kus sa oled?? Sa pead siin minu kõrval olema!
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar