303/ meenutusi ja muud

Jäin ka siis oma vabal momendil ( mis on just praegu sellel hektel) mõtlema oma kooliaegade peale. Põhikooli ma eriti ei arvesta, see on selline keskpärane asi ja kindlasti küll mõjutab ja arendab isiksuse kujunemist..missugune inimene lapsest vormitakse..kuid mingit actionit seal ei saa..eriti.

Kui ma keskkooli läksin, põdesin ma alguses, et kas ma saan seal piisavalt sõpru, kas mulle seal meeldib.. Üldse, pabistasin palju, olin ju maalt ja hobusega. Muidugi ei jätnud klassi aktivistid, kes olid Jumala, direktori või tont teab kelle armuga üldse kooli sisse võetud (kaua õnneks ei püsinud). Ma ei karda öelda, et ma ei mäleta osade endiste klassikaaslaste nimesid..aga mis seal imestada, algsest 36-st (vist) jäi meid alles 26 või 27..ka täpselt ei tea. Osad langesid välja kuu-kahega, mõni oli aasta, kaks..

Igatahes. Ma sain sõpru jah, sain ka inimesi, kellega ma ei saanud läbi ja kellega ma ei saa siiamaani läbi. Sain mälestusi õpetajatest, keda ei salli siiamaani..ja õpetajatest, kellele olen tänulik.

Sain sõpru..jah, kuid kahju on kuidas elu viib kõikide teed laiali. Eesti on nii väike kuid samas tundub nii nii suur. Ohjah, ma ei saa öelda, et mul pole süümekaid, on küll.. kuid samas pole need süümekad, sest ma ei ole selles tõesti süüdi, et ma elan Tartus, mul on kool, töö ja mitu peret, mille vahel tembeldada. Ka mina rabelen selle nimel, et ükskord ennast paigale sättida. Selleks pean aga ringi tõmblema.. Kahju. Sest sellega kaotab nii palju, ei jõua ma välja, ei jõua ma kuskile..Olen väsinud ja tihti on tunne, et ei jõuaks suud rääkimiseks väga liigutada ka.

Parimad ajad olid keskkoolis, lahedad peod, lahedad seltskonnad, kõik oli vahva ja lahe. Püüg, Rikko, Annika, Kaio, SK, Jüri, Rait, Janar ja teised, kes veel nimetamata jäid. Ma olin nii õnnelik kui sain nende nö gruppi sisse, nendega oli alati lahe. Lõpuläbu või peod Kuremaal, Sadukülas, Vaimastveres.. Oi aegu ammuseid. Kahju on, et kõik nii laiali on..

Isegi inimesed, kes on samas linnas, tunduvad nii kaugel..sest kui kohustusi on palju, käib kuude, päevade ja kellaaegade klapitamine. Kaiotki nägin nt seetõttu, et käisime samas loengus. Istusime isegi eksamil koos ja spikerdasime .. Käisime ka korra õllel ..aga see ka kõik. Puhas juhus.

Ohjah, miks ma seda üldse siin meenutan. Ma ei taha, et minust jääks mulje, et ma olen kuri pohhuist. Minu elus on lihtsalt nii palju asju toimunud, mis on rütmi tükiks ajaks sassi löönud ja mida poleks osanud oodata. Mitte prioriteedid ei muutu vaid kohustused..

Mis ma siin ikka heietan.. Peab tuttu minema ära. Ööd.