No siia peaks küll paras eepos tulema, kuna pole mingi kuu aega kirjutanud.
Olen iga päev mõelnud, et jaaa..nüüd. See nüüd venis mingi päris pikale.
Viimati kirjutasin Anni soolaleivapeost, mis oli meeleolukas ja rahvarohke tamburai, vahepeal toimus ka tema sünnipäev, mis ei olnud küll nii meeleolukas ja rahvarohke aga omamoodi siiski. Väärtust kahandas see, et mul oli nagu massive headache, mis oli nagu... jube. Palavik oli ka, see on tavaline muidugi. See selleks..panen siia paar nupukest, ühes blogist, mis ma ennem lugesin.. et meelest ei läheks.
Parem järgmine päev Google Earthist vaadata, KUS sa jõid, kui Youtube'ist KUIDAs.
Varahommikul kaotas juhitavuse kaheistmeline sportlennuk ja kukkus ühele Varssavi surnuaiale ning plahvatas. Poola Päästeteenistus on leidnud juba üle 300 surnukeha, kuid kardetakse, et edasiste kaevamiste käigus võib see arv veelgi suureneda...
Nagu...esimene on kindlalt õige, teine lihtsalt...nagu ta on. Oeh, tegelesin vahepeal piltide plaadistamise ja muusika kustutamise ja kaustatamisega..Prhh.. don't know why, oleks muusika ju võind kõik ära kustutada, saab ju uuesti tõmmata, läpakas tõmbab väga kiiresti, poleks probleemi.. Aaa..läpakaga seoses.. tähendab, sellest rääkides. Käisime paar päeva tagasi Tartus ja ostsime läpaka, Lenovo nagu Jako vennalgi on ja Rikku ka soovitas, sest tal endal see. Kuna Margus polnud veel rahasid üle kandnud, tegime Krissi käest hädalaenu võtmise mille ta esimesel võimalusel tagasi saab. Vahest on tore kui on sõber, kellel on vahendeid aitamiseks. See selleks.
Kui ma täna koju tulin, siis ema oli Priidule rääkinud, et on plaan Hispaaniasse minna, ta teadis, et Jako tahab minna..aga mina..no mida asja, täiesti võimatu uskuda kaspole. Einoh, öeldi nii, et jaa..mine mine..Ja samas, et ära umbes hala kui sul pole raha, et tagasi tulla..tahad näha, et jala tuled tagasi jne.. Mille peale ma muidugi ütlesin, et ärge selle pärast muretsege, ega kui raha pole, ega ma siis tagasi ei tule kah, pole probleemi..Ega üha vähem ongi siin tahtmist olla või tagasigi tulla..Iga koht tunduks vist parem. Ei teagi.. Selgus, et ka Anneli teab ja isegi Priidu vanemad, tundus nagu olen ma kõigi silmis naerualune, et üritaks midagi võimatut teha või miskit..Ema lubas vanaemale ka rääkida, jaaa..see oleks tore, kui tema kah mu üle naeraks. Arvan, et ema suudaks selle nii keerata..Me ei ela mingil kiviajal ju, kõik on võimalik ja selleks pole ju mingeid utoopilisi summasid vaja, Priit hakkas mingi ajama, et ole Eestis ja käi tööl, teeni kooli jaoks raha. Mina oleks talle tahtnud öelda, et osta elu ja tee midagi kasulikku, mitte ära tänita või muud sellist. Mis nende asi peaks olema kas ma lähen kooli või mitte. Mulle on korduvalt öeldud, et selleks mulle raha ei antakski..Ja kui ma tahan oma eluga midagi ise teha, siis ma ei tohi..või misasja? Mida nad üritavad ma aru ei saa. Müüge ja ostke autosid ja olge õnnelikud, makske igakuu kenasti makse( mis ei kaasa muidugi minu mobiiliarvet). Pole probleemi, võin siis lasta nr-i kinni ka panna ja kaon Euroopa avarustesse ära. Ja see mailiaadress, mis emale tegin..hm, kas sinna peaks mõni kiri hakkama laekuma? Oh ei, ma teeks end täiesti olematuks, sest nähtamatu olen ma nii või naa. Pilkealune niivõinaa. Tead..minge põrgu, mina elan oma elu nii kuidas tahan, see, et teie ei ole osanud seda teha..so..is it my fault? Nää....
Närvi ajab ka see, et kedagi ei kotikski kui ma kuhugi läheks...Kas keegi ei usu, et ma selleks võimeline olen või kedagi tõsimeeli ei huvita? ..Mõlemat vist. Mõtlesin, et kui on minek, siis ma ei ütle kellelegi..Vaatan kui kaua võtab aega, kuni keegi tähele paneb..ja kas üldse. Mäletan, et mul oli kunagi väga sitt tuju ja lasin akna kaudu jalga..Läks tunde, enne kui märgati mu kadumist..teeb kurvaks küll. Või kui ma ei söönud ja rääkinud mitu päeva, et end kuidagi märgatavaks teha, sest vastupidine metoodika küll ei töödanud..Siis läkski selleks nii kaua aega, et leidsin- olen tõesti tühine kübe siin materiaalses maailmas, kus ollakse teleka ees kinni..ning ei märgatagi, et kellelgi sama katuse all on midagi väga viltu. Kui lõpuks sain sõna, et teha selgeks, et viga on inimestes, kellega ma ühe katuse all elan..nende suhtumine minusse, üksteisesse..No siis hoidke piip ja prillid ja peitke end voodi alla..sest keegi teine ei tee kunagi midagi valesti. Ainult mina ise. Hakka või uskuma..
Närvi ajab see, et lõng, mis ma Tartust ostsin ( tervel viis tokki), on liiga paks mütsi või salli tegemiseks, hakkasin hoopis kotti tegema..kuid ei ole kindel, kas ma midagi sellist kannaksin. Närvi ajab see, et ma olen kuidagi üliemotsionaalne..ja võin lampi nutma hakata..Sest mul on hirm, hirm selle ees, mis tuleb..või kas üldse tuleb. Hirm tuleviku ees..võin öelda, et ei ole..kuid kõigil on mingil määral. Seda ei saa kontrollida. Tundub, et ma vajan seda blogi oma masenduse väljaelamiseks, mis nädalate jooksul mingitest kindlatest asjadest minusse imbuvad..
No..on ka toredaid asju..Näiteks, et kui Tartus läpakat ostmas käisime, sain Ruumist ilusat kõrvarõngad ainult 10 krooniga. Jei... Tore on see..et..Njh.
Ülitore on see, et mul on kaaslane sellel kivisel teel, kaaslane, keda ma tihti hinnata ei oska, kelle pingutusi ma hinnata ei oska...Kelle pingutusi ma ehk ei väärigi. Aga ta armastab mind ja mina teda ja muu ei loegi. Me oleme koos..ja muu on lihtsalt boonus. Ja muu ei loegi. Ta on..ta on olemas ja ta ise ehk ei teagi kui oluline see minu jaoks on kui ta on olemas, sest minu jaoks on harva keegi olemas. Pere..sõbrad... kus..kes..mis?
Kes teaks minu silmavärvi, kuidas mulle hommikul saiad meeldivad, kui palju suhkrut ma kohvi sisse panen, mida ma söön, mida mitte..mille vastu mul allergia on..mis mu lemmiksari on..lemmikloom..( tema teab ja tantsib mulle selle looma moodi vahest..tõsiselt armas).
Kes tahab, et ma teeksin igasuguseid asju, mille vastu ma kohe protestin, sest ma olen tõsiselt umbusklik ja arg..tegelikult.
Kes teab, kas ma kardan vett või koeri..On palju asju, mida võiks minu kohta teada, sest see teeb minuga suhtlemise tükkmaad lihtsamaks.
Kes elaks üle minu tujutsemised ja närvihood ja tusatsemised ja pisarad ja lõpuks lihtsalt kallistaks ja hoiaks mind ja ütleks, et kartmine on loomulik, et me ju teame, et kõik ei lähe koguaeg lihtsalt..
Leian, et kõigi jaoks peab kusagil selline inimene olema, koos on palju lihtsam, sest jagatud mure on pool..Või isegi vähem, sest teine tarib vahest suurematki koormat, kui sa ise...Kes tuleks minuga kaasa keeleneeti tegema ja lihtsalt naeraks..Aga tegelikult oli ka naljakas.
No on lihtsalt nii palju asju tegelikult. Blogi sissekanne tuleb alati lõpetada positiivselt..muidu jääb selline vastik kriipiv traathari kurku, you know what I mean..Or not. Noh..nutusemad inimesed teavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar