You try your hardest to perfect your explanations...
You lie until they've run out of questions
You can only move as fast as,
Who's in front of you,
And if you assume,
Just like them,
What good will it do,
So find out for yourself
So your ignorance,
Will stop bleeding through.
Ja enamvähem nii ongi. Me liigume just nii kiiresti, kui need, kes meie ees..Sõltume pidevalt kellestki, kellegi käikudest, sõnadest. Oleme nagu malenupud, kuid reageerime ka sõnadele ja...vahel ka sõnatusele. Vahel mõjutab meid kõige rohkem see, kui oleme tühjal laanel, keset kõrgeid mägesid, hüüame, kutsume kedagi..Kuid kaja ei ole. Miski ei vasta. Kuramuse üksildane tunne on siis, kas pole... On küll.
Mnjah, näete, juba ise küsin ja vastan. Ma ei teagi, miks nüüd selline mõtlemine. Veider, et just siis kui tuttav kutsus mind sünnipäevale, mida ta nädalavahetusel peab. Imelikul kombel tundub aga see aga nii võlts, ma ei teagi kas minna. Tore, et Martin mu kutsus, täitsa vahva ju, näekski neid, keda ammu pole näinud, aga kas mind üldse tahetakse näha? Vot, selles ma pole nii kindel. Võib-olla hakkasin sellele mõtlema aga seetõttu, et mul sõber oma blogis on taolisi olukordi lahanud, kus ise rabad end hingetuks aga jah..
Mäletan, et eelmisel aastal sai pidevalt koos pidusid ja sünnipäevasid korraldatud, praegu ma mõtlen just juba keska lõpetanuid. Annika juures sai istuda või siis Pügi juures. Midagi ikka toimus. Aga nüüd..Mnjh. Mitte, et ma end tõrjutuna tunneks. Hm, või võib-olla tunnen..Ma ei tea. Ehk olen ise endast kõik eemale lükanud. Polegi sõpru...Tean, et mul on nõme iseloom, aga kamoon, paljudel teistel samuti. Ehk ongi asi selles, et üritan kõigiga sõber olla. Nagu Rix ükskord ütles " Kas sinu elu mõte on kõigile meeldida?". Ja ka Silver on öelnud, et minuga ei saa ju mitte sõber olla. No ikka saab küll..Selles asi ongi, keegi ei oska mind tõsiselt võtta.
Ja ehk ei võta ka mina midagi tõsiselt. No ma ei tea...Kaio ütles, et miks ma peaksin sünnipäevale minemata jätma ( hoolimata sellest, et temagi ütles, et ta hüppab vaid korraks läbi..alguses muidugi lubas minuga koos minna..Nojah)..Miks ma peaksin minemata jätma? See oli kuidagi etteheitvalt öeldud. Hah, miks...Mul on tunne, et mind ei tahetagi sinna, kutsuti vaid seetõttu, et Rixiga hea sõber olin ( ja isegi tema ei taha enam minuga sõber olla!), ja siis küsitakse..Miks? Ma olen kolm korda rohkem nende gängi pidudele ja sünnipäevadele jõudnud kui ta ise, temal on alati tegemist olnud. Ja nüüd kui on üle pika aja üks sünnipäev, on tegelikult mul tegemist. Pühapäeval on üritus, kus ma pean kohal olema...Ja Juura kah ei andnud ju kindlat vastust, et kas ta läheb autoga või mitte. Positiivsus kuubis, mitte midagi ma ei tea.
See pilt, mis sissekande kohal, on mingi hieroglüüf, mis tähendab sõprust. Mäletan, et pidime kõik oma gängiga sellised tattood tegema. Algul olid kõik nii elevil ja..Vähemalt need, kes tahtsid. Kaio ütles mulle, et isegi kui teised ei tee, siis meie ikka teeme. Huiatki, see lugu vajus samasse kohta, kuhu see, et saame Tartus kokku ja teeme pannkooke. Ei ole ju tegelikult vaja mingit pilti, mis näitaks, nagu oleks sõpru..On lihtsalt vaja, et need sõbrad olemas oleks ja et ka ise nende jaoks olemas oleksid. Kõik.
Ja asi pole ainult neis...endistes abiturientides. Ka nendes, kes on lähemal ja keda ma ise hinnata ei oska. Või ma ei tea...Olen tihti mõtlematu ja terava ütlemisega, et võin midagi halvasti öelda. Ja seda suudan ma just neile, keda see morjendab...Aga jah, samas tunnen ka ise, et kõik mu ümber muutub, ei ole vanu istumisi eriti ja üldse sõpradega kuskil käimisi. Samas, kohati ei kurda...On need ära langenud, keda nagu polegi kunagi olnud. Öeldakse, et tõelised sõbrad jäävad..Või noh, kui neid ise ära ei viska. Kindlasti on see paljuski seotud ka minu nö paiksemaks jäämisega. Ma ei leegi enam ringi erinevates kohtades ja ei ole kohal igal peol...ei hängi ringi, ei sobita uusi tutvusi. Nooruse lollused on tehtud ja edasised on veel tegemata. Mul ei olegi enam tahtmist kuskil istuda ja juua. Ning träna kuulata..Hiljem öelda, et on pohmakas, kuigi tegelikult ajas jube muusika pea valutama. Oehjah.
Ja nagu mu sõber oma blogis on maininud, et tema enam ei võta oma sõpradega ise ühendust. Ootab, kuni keegi seda ise teeb, ise msnis juttu alustab. Mnjh, usu, olen proovinud. Üks või kaks inimest on, kes ise juttu alustaksid...Ülejäänute jaoks olen nähtamatu. Ise alustaksin paljudega juttu, aga selline tunne nagu räägiks seinaga. Minu sein kah vist räägiks rohkem...Aga noh, pole hullu.
Mulle meeldib tegelikult nii nagu on. Mulle meeldib mu marsruut, mida mööda ma käin, mulle meeldivad mu unistused ja lootused ja inimesed, kellega neid jagada. Mulle meeldib see, et on kellegi juurde, keda kallistada või kellega koos vinguda, et kõht valutab. Mulle meeldib vahepeal poppi teha ja meeldib lugeda. Mulle meeldib see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar