54/ üldiselt

Üldiselt on aga tavaline koolinädal. Loomulikult kuhjavad kõik õpetajad kontrolltööd just sellele nädalale ja mõnele järgmisele, ega seda kooliaega ju palju polegi enam antud. Peale head nädalavahetust pidin hakkama õppima töödeks, mille sisu oli minu jaoks täiesti null. Kohe näha, et pole tundides kohal käinud või muud sellist.. Füüsika töö eile oli igastahes paras naljanumber, kuid mitte nii suur kui tänane muusika töö. No täitsa nali. Homme on veel kenasti ka matemaatika töö..No ma ei saa aru, kas õpetajad teevad mingeid kokkuleppeid, et minu "lemmikainete tööd" järjestikele päevadele panna. Jube. Olgu..Koolist on piisavalt. Üldiselt hakkab kevad vaikselt ikkagi tulema, kõige kiuste. Kui nüüd veel millalgi lund tulema peaks, on siin maailmas midagi väga sassis, nagunii on...Kevad kevadeks. Tulevad meelde eelmise aasta rulapargis istumised ja geograafia tunnist popitamine ( mille pärast ma hiljem geograafia kolme sain..) ja veel palju ilusat ja mitte nii ilusat. Oeh, kevad on tegelikult minu lemmikaastaaeg. Võiks ju olla talv, et tuleb lumi ja katab kõik halva. Ehk on see minu jaoks liiga läbinähtav. Saan aru, et see on võlts ja ei vaevu sellest rõõmu tundma. Ehk just sellepärast on minu lemmik kevad, sest siis võetakse katteloor ära, kõik on nähtav nii nagu ta on. See, mida me näeme, ei pruugi hea olla..Kuid see on reaalsus. Olen oma elus piisavalt REAALSUST näinud, et olen hakanud seda lausa vihkama. Ei hakkagi üldse pikemalt seletama...Üks sõber küsis minu käest hiljuti, et millest ma unistan..Kas mul on unistusi. Ma ütlesin, et ei ole...see oli enesele ja ka talle valetamine. Ma ehk unistan rohkem kui kõik mu lähedased tuttavad kokku. Miks küll..Kas ma olen tõesti nii nõudlik, et ei ole rahul sellega, mis mul on.. Seda kindlasti mitte..Kuid kas on palju palutud, et oleks perekond, kus ainukesed vestlused ei keerleks ümber lahkarvamuste ja mida ei viidaks läbi karjumise. No ebanormaalne aga täna ähvardati mind rusikaga. Veider mõelda, kuid aastad on teinud mind tugevamaks. Nagu ma eespool mainisin, olen ma oma elus piisavalt reaalsust näinud. Ei teagi, millal lööb ette silt : LIIGA PALJU REAALSUST. Ma ei ole mingi suhkruvati ja helesiniste unistuste sees kasvatatud laps..Ma olen, ma ei teagi...Unistuste juurde tagasi pöördudes sooviks ma, et mul oleks igal hetkel kindel tunne, et mu perekond mind alati toetab...Või et mul on sõber, kellele keset ööd võin helistada ja nutta kasvõi sellepärast, et ma pidin seeni sööma...Ma ei tea, ükskõik mida. Ma tean, et kui ma küsiks sõprade käest, et kas ma võin neile öösel helistada, ütleksid nad jah..Aga tegelikult on neil telefon hääletu peal...Ma olen õnnelik küll sellepärast, et minul on kindlasti igal hetkel olemas keegi, kellele kõigest rääkida..Kuid oma poiss-sõber on midagi muud kui sõber. Ma ei ütle, et sõber on parem kui poiss-sõber, eraldi kategooriad täiesti..Kuid vahest ei taha täiesti absurdsete muredega oma poisi poole pöörduda...Midagi, mis võiks mind või peret halba valgusesse seada..Või tont teab mida. Oeh, kuid jah..kergendatult ohates võin aga öelda, et ma armastan ja olen armastatud. See tunne on hea..Ning kui võtta seda eraldi argipäeva muredest, on see kõige puhtam ja siiram tunne, mis üldse olla saab. Praegu ma üritan aga probleemid ja selle sama tunde eraldi hoida. Patt oleks neil lasta seguneda..Halb-hea-halb-hea...Reaalsus on halb, mitte, et armastus ei oleks reaalne, kuid jällegi.. See on midagi muud. Ma ei oska ennast kuidagi väljendada..Kuid heh.. on lihtsalt selline tahtmine midagi kirja panna. Uskumatu, et on inimene, kes mind ja minu tujukusi on tegelikult juba päris kaua välja kannatanud. Tõesti uskumatu...