297/

Mul on millegipärast selline masendus, deprekas, et ise ka ei usu.. võin end kahe sekundiga nutma ajada. Olen viimased päevad kurb, elutu ja ma ei tea, ei oska midagi ette võtta.. tegemist on palju..aga mis mulle rõõmu pakuks ja energiat annaks, ei tea. Meelis on ka väsinud ja mis iganes veel, nii et sealt ma ka mingit energiat ei saa.. tühi tunne on, kooli ei taha üldse, lund ei taha üldse.. Nüüd istun siin üksinda diivani peal ja blogitsen, sest voodis on täielik vaikus, vestlus, et miks ma mossitan, lõppes nüüd sellega, et üks meist magab ja see pole ilmselgelt mina.. mind häirib, kui teistel inimestel on uni aga mul ei ole.. või kui ma ei saa, mida tahan.. oeh.