293/ Karma´s a bitch!

Millest siis selline postitus? Jah, küsimus endalegi. Et siis kõigile, kes arvavad, et ma olen kuri ja õel, neid on viimasel ajal päris mitu tekkinud. Siis ka neile, kes arvavad, et ma ei tee midagi ja ma lihtsalt lebotan päevad läbi, lootes "eksamihooajal" absoluutselt kõiki konspekte aitähi eest kuskilt saada. Esimese punktiga seoses.. kui arvate, et olen õel ..siis jah. Viimasel ajal küll. Ja millest see on tingitud? Päris lihtne selgitus. Või siis ka mitte.

Minu elu on teinud päris lühikese aja jooksul mitmeid kannapöördeid. On häid ja on halbu pöördeid.. Ma ei oskagi seni paika panna, mida on rohkem..head või halba. Sest mõni juhtum, mis ei ole kuidagi minu poolt kontrollitav, on muutnud minu ja paljude teiste elusid jäädavalt. Sellest ma olen siin korduvalt rääkinud ja ma ei taha tuua sellist asja vabandusena. Aga ma olen stressis, päris tihti..mul on vahepeal tunne, et kõik seinad kukuvad mu ümber kokku ja ma ei saa sinna midagi parata. Õel olen ma sellepärast, et vaid mina tean, kuidas ma vaeva näen, kuidas ma pingutan ja ennast kohati pooleks rebin, et hoida kooli ja tööd ja pere tasakaalus ( või vähemalt, mis sellest praeguseks alles on jäänud). Ma ei suuda lihtsalt taluda äärmist taktitundetust teiste inimeste poolt. Jah, ma olen isekas, bla bla, mul on raske ja nii edasi ja ise rõhun siin mingitele sellistele asjaoludele, mis ei peaks kedagi kottima. Oeh.. no näiteks, mul on päris palju tuttavaid. Ja nii mõnigi kutsub mind välja, on sõpru, keda pole päris päris tükk aega näinud.. Kui ma aga ütlen, et ma olen väsinud, ma tõesti ei jõua, ei mõisteta mind. Ma ei ole enam 16, party hardy, wakey early. Võiks öelda, et minu prioriteedid on enamvähem paigas, teistele ei tundu aga minu jaotus üldse normaalne. Et miks ma ei taha pidu panna..lihtne, ma ei taha selle peale raha raisata. Just. Ma kasutan selle raha millegi kasuliku jaoks. Mida on tõesti vaja. Sõbrad, nii kallid kui te ka olete, minu esikohal on ja jääb sinna minu pere. Punkt. Kui mul on valida kas sõbrad või pere..pere võidab. Nii lihtne see ongi. Ma olen oma emal ainuke laps ja kui mina oma asjadega ise toime ei tule, ei tule ka keegi nendega toime minu eest. Kui ma ei suudaks ise tasuda oma arveid ja osta sööki, ei lõpetaks ma seda kooli. Ma olen lihtsalt jube pettunud inimestes, kes võtavad iseenesestmõistetavalt paljusid hüvesid ja eeliseid, mis neil on. Raske on samas ka inimesele selgeks teha.. Seetõttu võtangi ma tihti sisse hoiaku: kaitse ja salvamine. Ma võin öelda halvasti, kui ma tunnen, et inimene ei pinguta nii palju kui tema potentsiaal lubaks.. minu arvates on see raiskamine. Ja ma ei leia, et see vääriks premeerimist. Ma olen kuri kui ma pean vara ärkama ja tööle või kooli minema ja mul ei ole enda jaoks aega, sest ma õpin õhtuti pärast tööd ja pärast kooli..siiski jäävad mingid asjad ripakile, sest puhtinimlikult ei jõua. Kui oleks aga vaja seda väikest teenet, et saada konspekti või informatsiooni, on kõik uksed suletud ..eksole. Kuigi need, kes seal käivad, elavad ja hingavad kooli jaoks, vanemad plekivad kõike kinni ja olgem ausad, suurt sittagi teha ei ole ..tarka ma mõtlen.Ma saan aru, et nad pingutavad ja käivad hirmigavates loengutes kohal aga .. ma käiks ka, kui ma saaks. Kui mul oleks aega kõikide igavate ja huvitavate loengute jaoks. Kui mul oleks aega.. Ahh, ma ei viitsi vinguda, sest ma saan hakkama, olen alati saanud ja saan ka ilma kadetate inimesteta. Eriti nendeta. Ja egotsentrikuteta. Ja.. paljude asjadeta ja inimesteta.