Jõulud on imede aeg ja muidu imeline aeg. Kõik su soovid täituvad, kõik on nii tore ja ilus. Inimesed on ilusad ja head. Jõuluvana toob kingiks täpselt seda, mida soovid. Sööd piparkooke ja kõike muud maitsvat ..Kõik on nii nii imeline, et süda läheb pahaks. Yeah, not for me.
Mina tunnen jõulude ajal hoopis midagi muud. Olen mõelnud, et see on pigem erand kui reegel, on aga selgunud, et on pigem reegel..
Minul on jõulude ajal must must masendus. Ma ei kujuta ette miks aga kontrollida ma seda ei saa.
Isegi siis kui olen endale sisendanud, et kõik on okei ja mul pole põhjust kurb olla, nutan ma ikka patja. Õhh..vastik.
Jõulud käivad mulle veidi närvidele. Poed on täis inimesi, kes krabavad mingit mõttetut jama, sest on ju JÕULUD. Söögiks tuleb teha verivorste, liha, kartulit ja piparkooke, sest on ju JÕULUD. Tuppa tuleb tuua kuusk, kasvõi rääbakas, sest on ju JÕULUD.
Köök on ülerahvastatud "kokkadest" ja tundub, et jõulud ongi ülesöömine, mõttetud jõulutuled ja veel mõttetumad kingid.
Õnneks suutsin mina nendel jõuludel vältida ülesöömist, mõttetuid kinke ei saanud kuna olid kingivabad jõulud. Need kingid, mis siiski sain, olid head (küpsetiste raamat emalt). Trennigi tegin samamoodi nagu igal muul päeval (kui isegi mitte rohkem) - seetõttu vaadati mind veidi imelikult ka. No mis teha, ma lihtsalt ei suuda tõsta jõulusid mingisse müstilisse imega võrdsesse seisusesse, et ma peaks koguaeg olema jõulumeeleolus ja jõulusööke näost sisse ajama.
Äkki kui mul endal lapsed on, näen ka mina jõulusaginal ja kõigel, mis selle juurde kuulub, mingit mõtet. Hetkel on veidi ülepingutatud kogu see jama minu jaoks..
Lapsepõlvetraumad, mis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar