Eile oli siis minu sünnipäev, hurraderii..Või midagi sellist. Üldiselt tore..jah, vist küll. Kaks inimest ilmus kohale, no tegelikult kolm kui Kompus kah arvestada. Kõhu sai täis..aga siiski jääb mulle nüüd selline tunne, et ma kuhugi ei kuulu. Kus on minu koht?
Veider aga vahest tundub, et sõpru jääb koguaeg vähemaks ja mina mõtlesin, et need kes on, need jäävad.. jääb aga mõni üksik. Ja asi ei ole selles sünnipäevas, et keegi ei suvatsenud, ei saanud või ei viitsinud tulla..vaid üldse. Kui tihti keegi mult küsib kuidas mul läheb või kas ma midagi teha tahaksin, kui tihti aga küsin seda mina? Et ennast kuidagi nähtavaks teha, peaksin ma end üleni neoonroosaks värvima ja ennast rämedalt täis jooma.. sest kes ma ikka olen kui ma ei pidutse, ei hängi ringi, ei joo eriti või ei lähe kooli..Kes ma olen?Või mis minust saab.. Vahel on mul tunne, et mul pole halli aimugi ja kahtlen iseendas..
Kuidagi nõme on olla tõesti, sest ma ei tea kuhu ma kuulun. Ma ei teagi, et kas minu väidetavalt parim sõber üldse soovis mulle sünnipäeva puhul õnne või mitte..Kui lihtne on aga orkutis üks rida teele saata või reidis. Ojaa, selline tunne nagu oleks massiliselt sõpru. "Palju õnne ja bla bla..." Mis ma selle õnnega peale hakkan kui ei ole sõpru, kellega seda jagada. Jube pläss tunne ikka küll. Mul pole sõpru ja teiste sõbrad pole minu sõbrad. Mingil hetkel kaotavad enamus tutvusi, mis sõlmitud, tähtsuse ja ongi nii.... Polegi nii lihtne olla sõpradest ümbritsetud ja mida kõike veel..Jah..kooli ajal küll aga kes ikka suvatseb suvel huvi tunda kuidas keegi elab.. Harjunud sellega, et on alati inimesi minu ümber, on nüüd kuramuse üksik tunne.
Siinkohal edastan aga suured suured tänud Silverile ja Annile, kes minu jaoks aega leidsid ja leiavad.
Ei viitsi praegu rohkem halada..tuleb midagi ka hilisemaks jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar