103/ ja veel...

"Kelleks as mind pead, Joan?" ütles Ravic. " Vaata seda seal väljas. Seda punast kulda ja sinist. Küsib see selle järele, kas eile sadas? Või kas Hiinas või Hispaanias käib sõda? Või kas hetkel sünnib või sureb tuhat inimest? Päike tõuseb, ta paistab- ja ongi kõik. Sina tahad, et ma küsiksin? Su õlad on pronksist selles valguses, ja mina peaksin sinult midagi küsima? Su silmad on ses punases peegelduses nagu kreeklaste meri, violetsed ja veinikarva, ja mind peaks huvitama, mis juba möödas on? Sa oled siin, ja mina peaksin olema narr, kes tahab mineviku närtsinud lehestikus tuhnida? Kelleks sa mind pead, Joan?" Joani pisarad olid kuivanud. "Ma ei ole juba ammu sääraseid sõnu kuulnud," ütles ta. "Siis oled sa puupeadega koos olnud. Naisi tuleb jumaldada või nad maha jätta. Vahepealset võimalust ei ole."