102 / Nüüd siis Remarque

Silmad, mõtles Ravic. Justkui sähviksid neid välgud. Õrnad, punakad välgud küünlaleekide hubinast. "Joan," ütles ta. "Ma ei taha sulle midagi sisendada. Aga ma tahan sulle rääkida loo lainest ja kaljust. See on igivana lugu. Vanem kui meie. Kuula. Oli kord laine, kes armastas kaljut kusagil meres, ütleme Capri lahes. Ta kohises ja vahutas kalju ümber, suudles teda päeval ja ööl, embas teda oma valgete kätega. Ta halas ja itkes ja anus, et kalju tema juurde tuleks; ta armastas ja hellitas teda ja õõnestas seejuures teda aegamisi, kuni see ühel heal päeval enam vastu ei pidanud, kokku varises ja laine embusesse vajus." Ravic võttis lonksu. "Ja siis?" küsis Joan. "Ja ühtäkki ei olnud enam kaljut, kellega mängelda, keda armastada, kellel kurta. Oli vaid kivikamakas merepõhjas, voogudesse uppunud lelu. Ja laine oli pettunud, tundis, et teda on petetud, ja otsis endale uue kalju."