Meid ootab öö, paar tundi ja terve igavik, kuni hommik aknale põristab. Inimesed armastavad teineteist, see on kõik! See on ime ja ühtlasi kõige iseenesestmõistetavam asi siin maailmas, ma tundsin seda täna...kui öö lillepõõsas sulas ja tuul maasikate lõhna tõi; armastuseta oled naghu laip puhkusel, muud midagi, kui vaid paar daatumit ja juhuslik nimi, ja samahästi võiksid ka surra....
"Ei. Meie ei sure. Ainult aeg. Neetud aeg. See sureb alati. Meie elame. Meie elame alati. Kui sa kord ärkad, on kevad, ja kui sa uinud, on sügis, ja vahepeal on tuhat korda tali ja suvi, ja kui me teineteist tõesti armastame, oleme igavesed ning surematud nagu südametuksed ja vihm ja tuul, ja see on väga palju. Me võidame päevi, kallim, ja kaotame aastaid, kuid kes sellest hoolib ja keda see häirib? Tund on elu. Silmapilk igavikule kõige lähemal...sinu silmad säravad, tähetolm nõrgub läbi lõpmatuse, jumalad raugastuvad, kuid sinu huuled on noored, meie vahel väreleb mõistatus, Sina ja Mina, Kutse ja Vastus; õhtutest, hämarustest, kõikide armastajate joobumustest; iidsetest linnakisadest kuldseks palanguks kääritatud, lõputa rada amööbist Ruthini ja Estrini ja Helenani ja Aspasiani, paatinasiniste madonnadeni teeäärsetes kabelites, roomajatest ja elajatest sinuni ja minuni..."
Remarque "Arc de Triomphe" lk 177
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar