Ma ei teagi mida teha ja kuidas edasi minna.
Tundub, et olen jõudnud oma elus ja suhtes sellisesse faasi, kus ..ei oska edasi minna.
Minu jaoks nii palju olulisi asju on "teise poole" jaoks nii tühised, et mul pole vahepeal vist mõtet eksisteeridagi.
Ma ei tea, millal tundsin end siiralt ülevoolavalt õnneliku, vajaliku ja armastatuna. Kas üldse?
Tunnistan, et viimasel ajal nutan tükkmaad rohkem kui naeran..
Ma ei jaksa olla õnnelik ja rõõmus, sest see on mingi üldine standard. Ma tahaks reaalselt ka olla see inimene..
Mehed on ignorantsed sead, kes ei tee kunagi midagi valesti.
Nad ei tunnistakski seda.
Samamoodi nagu nad ei ütle, et nad sind armastavad..
Ja siis oledki õnnetu..
Ja üksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar