Olen töötanud turismisektoris küll aastaid (kui sinna hulka lugeda majutus-toitlustusalased töökohad ka), kuid sügavuti sattusin selle ala peale tööle alles selle aasta alguses. Õpin hetkel kutsekoolis ka turismikorraldust ning huvi oli juba enne seda. Algsest Eestimaa patriotismist ja soovist Eesti turismi arendada on saanud sügav huvi välisriikide, kultuuride ja keelte vastu. Eks see huvi on minus juba pikalt pesitsenud, rahalised võimalused pole mul aga kunagi võimaldanud välisreisil käia. Keeltehuvi lõi ka minus väga varakult välja, mistõttu põhi- ja keskkoolis õpetavatele keeltele (saksa ja inglise) otsustasin minna õppima soome-ugri keeleteadusi, kus õppisin juurde veel soome, rootsi ja ladina keelt. Pean küll ausalt ütlema, et pole ma sorav üheski, eriti ladina keeles.. Inglise keel on alati olnud südamelähedaseim. Olen seetõttu ka rahul sellega, et seoses minu praeguste tööülesannetega tuleb mul ette ka inglise keelsete artiklite tõlkmisi - siis ei lähe päris rooste.
Hakkasin usinasti turismikorraldust õppima, ning pean ütlema, eriala on huvitav ja meeldib väga. Samuti on väga värskendav pärast kõrghariduse omandamist kutseharidust omandada - õppemeetodid on teised, õppekavad teised, inimesed teistsugused.
Eelmisest töökohast lahkudes oli mul umbes poole aastane paus eelmise ja uue töökoha vahel. Seda mitmel põhjusel - hakkasin tegema autojuhilube, käisin EASi ärioolitusel ja koolis ka. Kõik need tegevused nõudsid tol ajal minu jäägitut tähelepanu. Kui aga hakkasin end uuesti tööturule suruma, avastasin, et see ei olegi nii lihtne. Igal pool on kas onupojapoliitika, olematu palgasüsteem või muud probleemid. Käisin mööda vestlusi ja saatsin CV-isid valimatult igale poole - ilutulestikumüüjast advokaadibüroo sekretärini. Tulemusi polnud. Sain palju pettumust valmistavaid vastuseid: "Tänan, et kandideerisite, kuid valisime kellegi teise!", "Tänan, kuid see ametikoht on juba täidetud!"..Ja nii edasi. Mitmel korral pääsesin näiteks nelja või kolme parima hulka ja muidugi ei naeratanud õnn mulle. Sel ajal olin ka kirjas töötuna töötukassas (minu jaoks see ei ole häbiasi) ja pidin kord-kaks kuus käima põhjendamas, et pole kuskilt normaalset tööd leida. Mul, 25 aastasel noorel neiul, kel käed, jalad ja isegi pea otsas. Äärmiselt masendav.
Siis sattusin praeguse töökoha "otsa". Käisin vestlusel ja katsetel kaks korda. Ma ei saanudki alguses aru, kelleks ma kandideerisin, sest mu tööülesanded on jooksvalt väga palju muutunud. Töö on aga kõik seotud reisibürooga - uuendan kodulehel pakkumisi, otsin reisiuudiseid, saadan uudiskirja ja palju palju muud. Sellele lisaks olen hakanud tegelema vaikselt ka reisikonsultandi tööülesanntega, mis on küll hästi põnevad kuid väga koormavad - nii füüsiliselt kui vaimselt.
Olin samuti nelja ja kolme parima hulgas ja ootasin otsust päris pikalt. Ei teagi, kas kaasa aitas mu turismialane haridus (kuna algselt polnud seda nõutud) või see, et käisin ise vahepeal ukse taga uurimas :"Ou, mis seis on? Saab tööd või ei saa?". Kuidagi ma selle töökoha endale napsasin ja nüüd olen siis turismi"põrgus" olnud pea 8 kuud. Kui oleks kandideerides rasedaks jäänud, saaks varsti esiklast imetleda (halb nali, ma tean).
(naeran siiski üksinda oma kehva nalja peale..)
Töö on olnud nii huvitav kui igav, väsitav ja inspireeriv, närvesööv kui ka tuju tõstev. Kuna mul tööülesandeid on palju ja erinevaid, ei ole üksi päev eelmisega sarnane. Jah, kaks järjestikust päeva võivad olla igavad või huvitavad - alati aga erinevad. Samamoodi nagu armudes, mitte kunagi pole see tunne täpselt sama eelmise korraga.
Kui hakkasin lisaks õppima ka reisikonsultandi tööülesandeid, hakkasin igapäevaselt puutuma kokku klientidega. Kas telefonitsi, meilitsi, personaalselt..Lisaks ka igasuguste partneritega.
Mul on enamjaolt on olnud head või keskmised kliendid. Halbu juhtumeid on vähe, kuid neid on.
Mis võib teha "juhtumi" halvaks?
1) Klient ei suuda otsustada kuhu ja millal ja kellega ta soovib minna. Teeb sulle 465993 erinevat päringut lühikese aja jooksul. On äärmiselt pettunud, kui mingi tema päring jääb kahe silma vahele, sest see just oli see kõige olulisem. Enamus mõttetööd pead siiski tema eest ise ära tegema - see on ju minu töö ja ma saan selle eest SITAKS palka. Well, ei saa kui aus olla.
Pärast ränkrasket tööd, et leida kliendile reis, ei tule enam isegi kuskilt sõna "aitäh" kuigi enne oli postkast umbes kolmesõnalistest "päringutest".
2) Klient avastab reisil olles, et hotell, kus ta peatub, ei vasta tema ootustele.
No, eks meil kõigil on igasuguste asjade suhtes ootused. Tellime restoranis süüa, ostame uue auto, leiame uue kallima, saame lapse. Peast käivad läbi igasugused mõtted ja ootused...Ja alati ootame ja loodame parimat. Mina kui reisikonsultant pole süüdi, kui hotell ei vasta 100% ootustele, sest me tõesti reaalselt kõiki hotelle ei tea. Mina ei teadnud enne seda aastat ühtegi Türgi hotelli! Polnud nimesid ka kuulnud. Kuidas mina nüüd plaksti saan olla see geenius, kes kõike teab. Uskuge või ei, selliseid asju meil koolis ei õpetata.
Kuhu ma jäingi?
Ahjaa.
Hotell ei vasta ootustele. Klient tahab hotellivahetust. Kuna klient on kuningas, tõstetakse karjuv klient parema klassi hotelli, et vältida hilisemaid komplikatsioone ja kaebusi. Milleks? Isegi kui se klient uue hotelliga rahul on, ei võta ta enam teenuseid meie käest, sest arvab, et saatsime ta meelega peldikusse. Nii ikka päris ei ole. Ikka võib juhtuda, et ei ole nii hea hotell, kui lootsid. Aga tead mis, Türgi 3* hotellid ei ole esmaklassilised ja samaväärsed kui 4* ja 5*- teadsite juba seda?
Selline juhtum kahjuks juhtus. Kes aga kannab kahjud? Meie. Mitte keegi teine. Ja kui tõesti arvatakse, et me uhame reisihinnale otsa sadades ja sadades eurodes, siis see ei ole üldse nii. Meil ei ole sadade eurode väärtuses reservi, et äkki klient soovib poole reisi peal 3* hotelli 5* vastu vahetada. Ma sooviks ka. Tasuta. Aitäh. Kui tahad paremat hotelli, paremat teenust, siis tuleb arvestada, et see ka maksab rohkem.
Nüüd aga järgneb see osa, millest postituse pealkiri oli inspireeritud. Eelnev oli tühi hülgemöla, mida te polekski pidanud lugema.
3) Kolmanda juhtumina toon välja sellise olukorra, kus ei oskagi kedagi süüdistada - ei ennast ega klienti. Lihtsalt halvad juhused...
Nimelt juhtus selline situatsioon, kus kliendile sai tehtud individuaalreisi pakkumine. Ei võtnud kuskilt valmisolevat pakettreisi vaid panin ise pakkumise kokku - eraldi lend, majutus ja transfeer. Mainin veel, et klient soovis reisipakkumist töövälisel ajal ning helistas mulle laupäeval ja pühapäeval koju. Tulin kliendile vastu, kuna ta on staažikas püsiklient ja on korra juba minugi teenuseid kasutanud. Reaalselt otsisin laupäevasel ja pühapäevasel päeval hotelle ning broneerisin lendu. Rippusin telefoni otsas ja pidin koguaeg valmis olema kliendi kõneks-kirjaks.
Kuna hinnad on ka praegu kõrged, üritasin kliendile teha võimalikult mõistlikku pakkumist.. Lõpuks valisid nad hotelli välja (lugesid ise netist iseloomustusi ja vaatasid pilte) ja esmaspäeval ootasin töökaaslase poolset kinnitust, et see hotell oleks sobilik. Sain kinnituse, et hotell on väga hea ja broneerisin ära. Täna, kui klient tegi täismahus makse reisi eest, tuli aga Türgi partnerilt kiri, et hotelli ei saadud kinnitatud. Olin paanikas, mis nüüd saab? Tuli otsida varuvariante. Kaasasin probleemi ka oma töökaaslase, kellega kahasse otsisime samaväärseid asendusi - neid väga palju polnud. Edastasin need ka kliendile meili teel ja seejärel võtsin julguse rindu ja helistasin kliendile, kellega meil muidu alati väga soojad suhted olnud. On tema mulle helistanud töövälisel ajal ja mina talle, et panna kokku reisiplaani. Nii et see polnud tegelikult esimene kord, kui ma niivõrd vastu tulin.
Lootsin, et klient on mõistev ja jõuame koos kompromissini..
Eksisin.
Teiselt poolt toru kostus vihane vahutamine, kus iga kolmas sõna oli vandesõna. Olin äärmiselt haavunud, sest kahtluse alla pandi kogu minu niigi vähene kompetents antud alal ja ka eneseväärikus. Jalutasin kontoris edasi tagasi nagu sünnituspalati ukse taga ootav mees (no selline, keda sünnitusele ei tahetud..) ja kuulasin seda sõimu. Nutt oli endal kurgus, justkui oleks eksamil saanud halva hinde. Mulle poleks see pooltki nii halvasti mõjunud, kui see klient poleks olnud mulle "oma", aga ei..oli täitsa "homie" juba. Pärast tänast kahtlen, kas tema tahab enam minuga rääkida, sest selleks, et ma oleks nõus temaga uuesti asju ajama, peaks ta leidma endas julguse minu ees vabandada. Ma olen konsultant, mitte spetsialist. Jah, ma saan sind abistada lennu otsimisega, majutuse ja transfeeriga, teen sulle check-ini ja maksan ka pagasi eest. Seal minu kompetents lõppeb. Ma ei oska vastata su sadadale küsimustele ja sajatustele, et "kuidas see ikka kõik võimalik on?" ja "me oleme sellega ju arvestanud!!!". Jah. Armas inimene. Ma mõistan sind 100% ja ma teen kõik, mis on minu võimuses, et sind abistada. Ausalt. Ma ei istu käed rüpes, ei lürbi lattet ja ei mõtle, et mul on jumala suva. Päriselt ka.
Aga mul on teisi kliente ka. Ja sinu reisi selline apsakas pole maailmalõpp vaid leiame asenduse, kompromissi. Kõik saab korda. Ära räuska. Kogu selle jama juures, mida ma täna üle elasin, ähvardasin ma korduvalt, et mina enam seda tööd ei tee ja mulle aitab. Ma olen väsinud. Tänulikud on vähesed ja nendele olen mina omakorda tänulik!
Pean aga mainima, et tänane olukord lahenes hästi 15 minutit enne tööpäeva lõppu, kus saime siiski kinnitada täpselt selle sama hotelli, mida klient algselt soovis. Kogu see jama - reisipakkumise tegemisest kuni tänase õhtuni võttis aega 4 päeva. Teate, ma avaldan teile nalja. Selle reisi pealt teenisin mina 5 eurot. Mul oleks rohkem raha rahakotis, kui ma poleks täna tööle läinudki! Vot.
Kogu selle tänase närvidemängu peale ütleski mu töökaaslane..Selline on turism. Welcome to hell!
Ma loodan, et need vähesed inimesed, kes minu blogisse satuvad, mõistavad mind ja ei mõista hukka. Leian, et on hea, kui saate aru veidike telgitagustest - kõik pole glamuur ja sära.
Päikest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar