Eile jõudsin töölt koju enne kuut ja vegeteerisin umbes kella seitsmeni. Sest ma ausalt ei suutnud otsustada, mida teha. Kas peaks tegema midagi asjalikku? Näiteks pesema pesu, tegema süüa ja koristama. Või mitte nii asjalikku - minema randa, lugema raamatut, võtma päikest või ..jooma veini?
Mõte ei liikunud üldse ja polnud kelleltki nõu ka küsida. Tegelikult oli eilne plaan randa minna. Kuna aga Helenit ega Taavit polnud kodus, võtsin enne hoopis rattasõidu. Ma enne vist sõidan rattaga, kui passin kodus aheldatult nelja seina vahel - eriti suvel. Ma tunnen lihtsalt, et ma ei taha kodus olla..Tunnen, et lausa raske on seda koduks nimetatagi, sest ma ei lõõgastu seal eriti. See on üks staap, kus magada, pesta pesu, käia duši all ja kuulata ämma kriitikat kõige kohta - kuidas kõik on halvasti ja valesti ja liiga palju jne. Ja mul ei teki kaastunne ja kohene tunne, et ma vist peaks rämedalt aitama ja ringi jooksma - rohima, korjama marju ja tõmblema.
Jah, ma tõenäoliselt peaks aga sel aastal on kadunud igasugune tahtmine ja viitsimine. Eriti just seetõttu, et ma pean nagunii koguaeg tööl olema, et polegi aega suve nautida. Ja millal veel puhkan, kui mitte suvel. Sügisest algab mul kool, töö, praktika ja kindlasti veel sada muud asja. Ära peaks tegema lõpp-astme libedakoolituse ja ökonoomsussõidu - sinna läheb jälle omajagu aega ja raha. Lisaks sellele on juba paigas üks lähetus Tallinnas, mis KINDLASTI kattub minu koolinädalaga.
Ma ei näe, mul oleks mingit rõõmustavat puhkust ees ootamas, mistõttu peangi kasutama nüüd igat võimalust. Meelis seda aga ei näe. Tema arvates ongi õige puhkus kodus teleka ees nelja seina vahel lebomine. Ei aitäh, mina sellega ei nõustu. Minu jaoks ei ole puhkus lebomine majas, mida peaks ilmselt koristama ja kraamima - minu puhkus on pigem aktiivne puhkus kodust väljas. Tahaks avastada uusi ilusaid kohti Eestimaal, telkida kuskil rannas ja männimetsas, korjata ja marju ja seeni. Ja nii edasi...saate ju aru küll.
Kurb kui oma kaaslase näol, kelle te optimistlikult ju valite kogu eluks, pole teie jaoks selline kaaslane, nagu te soovite.. Sooviks ju koos käia reisimas, matkamas..Koos soetada asju ühiseks eluks. Koos teha ühiseid plaane. Kurb, kui igas oma plaanis eksisteerin mina üksinda, sest teine pool peab seda kõike jampsiks. Ka tema plaanides kindlasti figureerib ta üksinda - põhilised plaanid koosnevad jäärajasõidust ja kõigest, mis sellega seondub. Kui mehed ei pea oma elukaaslasega konsulteerima, kas tasuks endale hobi korras soetada mitme tuhande eurone raibe, miks peaks mina üldse kommenteerima, mida ma OMA aja OMA rahaga teen? Tekitab küsimusi, eks?
Mõtlesin, et ma siis sel suvel elan endale. Mul pole lapsi, ma pole abielus. Mul pole Meelisega ühist varagi - ehk siis..mul pole mitte mingit vajadust ja vastutust passida 24/7 kodus ja kedagi/midagi valvata. Mitte mingil juhul.
Mind ajab lausa närvi ja tunnen end alaväärsena, kui mulle öeldakse, et :"Jah, nädalavahetusel kodus..nii hea ju puhata!" No, kurat..kelle jaoks. Pese ise oma tööriideid, tee ise omale süüa, anna oma lemmikloomale süüa ja vaheta voodipesu. Tee kõiki asju, mida mina sinu jaoks teen ja siis vaatame. Lase mul jalad lauale visata ja NAUTIDA nädalavahetust. Nahhui ma pean passima kuuma pliidi ääres süüa tehes. Suvel? Miks kuradi pärast. Vabandust, aga nii on. Ma ei jõua neid kordi kokku lugeda, kui palju ma olen üritanud selgeks teha, et mina ju tahan ka poputamist ja head kohtlemist. Kas ma pole siis seda ära teeninud? Samamoodi nagu pole ma ära teeninud meelespidamist sünnipäeval, jõuludel ..? Nojah..
Ma täiega driftisin nüüd teemast kõrvale ja mul on sellepärast äärmiselt kahju, või siis mitte. Pingeid on vaja kuidagi maandada. Läks juba isegi meelest, mis selle postituse mõte oli..
Ahjaa. Võtsin siis eile kella seitsme aeg oma ustava suksu ja telefoni kõrvaklappidega (kui kõrvaklappe poleks, siis rattaga vist sõitmas ei käiks kah).
Hakkasin Mustvee poole sõitma ja mõtlesin, et keeran seal otsa ringi ja tulen tagasi. Kõnnus tegin väikese peatuse ja chekkisin navi. Et äkki teeks pikema ringi.. Keerasingi siis Mustvee ringilt vasakule Tartu peale, sõitsin nii kaua (ILGELT KAUA!), kuni jõudsin Voore/Palamuse sildini ja hakkasin sealt Voore poole kulgema. Kulgesin ja kulgesin, puhkasin ja nautisin loodust..vahepeal põgenesin ühe üliusina koerapeni eest. Voore ristis helistas mulle Meelis ja tuli umbes 10 minutiline "tööseisak". Vaikselt hakkas juba jahedaks ka minema. Lõpuks, läbi suure surma, jõudsin koju. Olin päris päris väsinud. Käisin tiiru duši all, sõin kõhu täis ja olin nõus kohe sealsamas diivani peal otsi andma.
Keda huvitab, siis marsruut tuli selline:
MARSRUUT
Kokku 45 km. Eile kahjuks sisestasin midagi valesti ja vaatasin ennatlikult, et olen 47 km sõitnud. Aga noh, paar kilomeetrit siia sinna..
Rattaga sõita on nii mõnus, eriti üksinda. Mulle ei meeldi sõidu ajal rääkida. Mulle meeldib kuulata head muusikat (õnneks olen teinud endale meeldiva playlisti) ja nautida loodust ja niisama OLLA.
Seetõttu nautisin nii eilset kui esmaspäevast rattasõitu väga:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar