341/

Istun tööl. Veidi igav on. Uuendaksin teatud reisipakkumiste hindu, kuid üks broneerimissüsteem on maas, kust hindu tahaks vaadata..
Hommikused uudised läbi loetud, postkast läbi vaadatud. Pole klientidele midagi hetkel kirjutada ega saata - süsteem ju maas.
Hetkel reisitakse nii palju (puhkuste kõrghooaeg ilmselgelt), et hotellid on ülebroneeritud. Mistõttu sina võid omalt poolt broneerida kuid hotellipoolset kinnitust ei pruugi tulla. Siis hakka otsima teist varianti enamvähem sama hinnaga - äärmisel juhul peab klient aga ka juurde maksma. Ja sinna ei saa midagi parata. Isegi hotell, milles kohtasid näitab, ei pruugi su kohti kinnitada. Päris jama muidugi..

Teeksin postituse ralli ja Scooteri kontserdi kohta (nagu ma juba päevi olen mõelnud teha) kuid pole tööarvutis pilte..Kuigi ma võiksin need ju hiljem kodus lisada..Hmm. Idee!

Tahaksin veidi kurta ja vinguda. Mul mees ütleb, et ma vingun ja torisen jube palju aga noh, meil erinevad mured ka ja naised ja mehed ongi erinevad. Mis mind häirib, teda mitte ja vastupidi. Anna mehele seksi ja süüa - on õnnelik. Naistega juba nii lihtne pole.

Naistega (tajun seda ka enda pealt) on tõepoolest nii:
"Mida me tahame?"
"Me ei tea!"
"Millal me seda tahame?"
"KOHE!"

Jap, võib öelda, et suhteliselt nii tõepoolest ongi. Koguaeg tahaks midagi ja mitte kunagi pole see SEE, mis juba olemas on. Seda võib tajuda igapäevaseid toiminguidki tehes.
Nt sööd - hmm, tahaks nagu midagi muud..
Riietud - äkki hoopis paneks selle kleidi..
Ei suuda otsustada, mida telekast vaadata.
Nimekiri võib jätkuda enamvähem kuni lõpmatuseni.

Igatahes.

Mida ma siis kurdan ja vingun.


Noh.. Minu jaoks on endiselt suurim mure, et pole nö oma nurka. Suvi on selles suhtes huvitav aeg, mina ei puhka, vaid olen töölainel. Teised aga puhkavad, ehk siis on maal. Kokku teeb see sellise kompoti, kus ma väsinuna koju kooserdan ja hakkan vaikset nurka uinakuks otsima. Mida ei leia - seda nurka. Hakka või arvama, et maja on seest ümmargune!

Teine mure on see, et ma ei tunne hetkel, et ma tööl oma potentsiaali realiseerida saan. Ma justkui päevast päeva teen midagi kuid siis tuleb pikk pikk paus, kus ma midagi juurde ei õpi. Pean tunnistama, et ma pole ka just vaimustuses sellest, et ma kodus öötundide arvelt end harima hakkan. Antud on töö on niigi selline, et tööd tuleb paratamatult koju kaasa ja ma ei taha, et mu elu 100% tööst koosneks.

Muidu käisin igal aastal maasikaid korjamas ja teenisin kena lisakopika - sel suvel aga ei saa. Kui oled E-R tööl ja nädalavahetusel tahaks
a)magada
 b)mingil üritusel käia
 c) vanaemal külas käia
d) all the above või muud variandid
siis väga ei hakka ju laupäeva hommikul end kell neli hommikul üles peksma, või mis?
Pean aga tunnistama, et seetõttu on minu seesuvised sissetulekud tükkmaad väiksemad aga suurema töökoormuse eest..
Hetkel on ka see mure, et kuna kõik puhkavad kordamööda, on raske võtta "töötan kodus" päevi (mis on suhteliselt mõttetu nagunii, see ei ole sellises rahvamassis võimalik..) või niisama puhkepäevi. Kahjuks või õnneks andis nädalalõpus mu organism nagunii alla. Pühapäeval tõusis mul öösel palavik 39ni ja jõin hommikul kella 4 aeg köögis Coldrexi ja värisesin. Hommikuks sain palaviku 37 peale ja läksin tööle. Pean tunnistama, et olin kontoris võrdlemisi kasutu - olin pigem töökaaslasele seltsiliseks.
Kuigi, mis seltsiline ma ikka sain olla, kui adekvaatseid lauseid ma moodustada ei suutnud ja ilmselt oli tal ka hirm, et ma teda mingi Ebola sarnase asjaga nakaran. See selleks. Keha vist vajaski natukene puhkust. Üleeile oli siis nö puhkusepäev, kus magasin ja ravisin oma palavikku/pea-ja kõhuvalu. Käisin ka apteegis ja hakkasin sööma probiootikume, sest kogu see haigus lõi mul kogu sisikonna tagurpidi, mida süüa ega juua ei saanud ilma meeletute kõhuvaludeta..Mõtlesin, et suren või hakkan sünnitama. Esimene variant oleks küll usutavam olnud.
Tundub, et puhkepäev mõjus, sest eile olin tööl tagasi ja võrdlemisi krapsakas ka.

Arvan, et kui sõidaksin tööle bussiga, oleksin haige tükkmaad tihedamini - bussiga liigub igasuguseid pidalitõbiseid...

Minu üks mure on veel totaalne motivatsiooni ja tahte puudus. Kõige jaoks.
Kui ma nüüd ükspäev võtaks kätte ja võimleks hommikul, saaks mu keha šoki, sest ma pole seda mitu päeva teinud. Esiti haiguse pärast, viimased päevad aga ka seetõttu, et astun reaalselt voodist autosse ja sõidan tööle. Ma ütlen, kogu mu režiim on katki ja ära rikutud. Ja see ei meeldi mu kehale ka.
Tööl teen siis endale hommikuputru ja kohvi ja vestleme maailmaasjadest ja siis hakkame usinasti tööle..
Kardan aga seda pimedat sügist, mis juba ligi hiilib - siis ju ülesaamine veel raskem. Ja minu missioon suvel ilusaks ja peeniseks saada läks ka suht vett vedama. Olen ikka paks ja lodev. Raisk.
Tegin küll igahommikuselt harjutusi ja vahel lisaks. Toitumine aga ikka 100% paigas polnud ja hommikuti nii palju trenni ju ka ei tee, et higi ja rasv igalt poolt voolama hakkaks. Jah, liigestel oli parem ja enda tunne ka - nii et vast ikka peab jätkama seda rada, millele nüüd vahepeal paus on tulnud.

Eks ma hiljem halan edasi...Või kirjutan lõpuks midagi asjalikku.