Sometimes I feel that... Sometimes I just don't give a damn..I walk away, towards silence. I have my own little world there, where no-one can enter without a permission.
"Ära hõiska enne õhtut," ütles kass hiirele ja püüdis ta pimeduses kinni. Jutt, et kassid täielikus pimeduses näevad, on lausvale. Ka neil on vaja mingitki valgust. Samamoodi nagu mina.. vajan ka kõige lootusetumates olukordades, mis mind tabavad nagu välgud, tulevad ei kuskilt, oma valguskiirt...Võib kass koba peale selle hiire kätte saada. Hiir, va lollike, oli kindel, et pimeduses jääb ta kõigest puutumatuks. Kuid... hääl ju jäi. Ehk leidis kass ta hääle järgi?
Ja et vältida seda, et mured minu randa sõuaksid, jään ma vait. Ma olen vait ning sõuan eemale. Muremeri- kellele see meeldiks? Kellele meeldiks haiget saada tänu armastatud inimese sõnadele, kellele meeldiks olla sõneluste keskel. Kuid uskuge- olla lihtsalt kõrvaltvaataja on sama valus, kui olla selle möllu keskel.
Vahest on tunne, et ma tahaks end tühjaks karjuda, nutta... tahaks võtta esimese ettejuhtuva asja ( soovitavalt klaasist) ning virutada selle vastu seina. Vajadusel teha tapeedi peale ka punane ring või täpp, millele peaks pihta saama. Ja kui ei saaks, siis võtaks mingi lillevaasi, lillepoti. lõhnaõlipudeli.. Ja prooviks aina uuesti. Omamoodi sihikindlus, eksole.
Mõnikord ma ei jõuagi vastu hakata sellele, mis mind vaikselt seest närib...Mulle tuleb veel praegugi meelde kurbus, mida tundsin alles eile. Kurbus, mida tegelikult poleks tohtinud olla. Kes kellest valesti aru sai.. kes keda valesti mõistis.
Selle kuradi valestimõistmise ja möödarääkimise pärast tulevadki enamus konflikte, mille tunnistajaks või osaliseks olen ma sattunud. Ja see on naeruväärne, jabur ja samas nii nii valus...
Milleks peaks nukralt kägarassetõmbunult vaiksetest pisaratest vappuma...ning endale sisendama, ei..ei.. ma ei löö lihtsalt jälle säravat naeratust ( mis mul puudub) ette.. see oleks nagu näitemäng. Kui ma olen kurb siis olen...Olgugi, et on tahtmine joosta kõige kallima inimese käte vahele ja teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud..hoolimata sellest, et minu arvates juhtus paljugi. Aga seda.. seda ma ei suutnud teha. Sest ma olin kurb.. ehk šokeeritud, et minu pale sellise otsekohese ütlemisega letti lüüakse.. jah, see hämmastas mind. Kuid ehk oli see vaid peegliefekt, mida ma tundsin.. Ehk tundsin selles kirjelduses tõesti ära iseenda..
Mina- egotsentriline kontrollifriik, kes peab juba esimese ütlemise peale saama, mida ta tahab.. Samas, teiste soove ei täida ta iialgi. Või kui täidab siis juhtub see alles pärast mitmeid mitmeid palumisi.
Ma ei ole tegelikult selline! Sügaval sisimas vist mitte..ma ei tahaks endale seda tunnistada, et mina olengi see...
Nõme tunnistada, kuid ma olen vahepeal nõrk. Ma ei leia, et see oleks halb.. vähemalt pole ma külm. Näen päevas päeva inimesi, kes ütlevad teineteisele mõtlematusi...ning hiljemgi ei tunne vähimatki kahetsust. Mina aga.. Ma tunnen end ülihalvasti, kui ma olen öelnud midagi, mis hiljem õige ei tundu.. Kuna tean, mis tunne see on...Kui keegi kallis...suudab sind viia pilvedesse, kuid sind vahepeal sealt samakiirelt alla tuua. Seetõttu ongi mul vahepeal lausa sisemine sund öelda vabandavaid sõnu või.. teha midagi muud. Olen lihtsalt aastaid olnud keskkonnas, kus ei tunta vähimatki huvi, millist kahju võib teha üks sõna..millist kaks...terved laused, sõnelused, sõim...Mina ei taha selliseks saada.
Ma tahan armastada ja olla armastatud, jah... seda ma tahan. Kui on keegi, kelle eest oled nõus andma oma elu, ei loegi lõpuks need pisarad, mis sa oled valanud, tunnete siseheitlused, mis vahepeal on lausa lämmatavad.. loeb koosveedetud aeg ning tunneteküllased sõnad.. "Ma armastan sind!" (yes I do ).
Miks on mul vahest tunne, et kogu maailm on minu vastu ja keerleb teistpidi, maha hüpata ei saa aga sisikond tahab koos kõige ülejäänuga kasvõi silmadest välja hüpata..Miks on see nii. Miks on käegalöömistunnet..Milleks milleks.. nagu mantrat puristades käib elukutselt trummarist ahvipärdik peas ringi. Kuid miks mitte?
Kas katsumused on selleks, et neid ületada ja kas neid peab nii kuramuse palju olema... Aga alla ei annaks. Kasvõi Sinu pärast mitte, kui mul poleks sind..Poleks mul kedagi.
Aitäh, et mul olemas oled !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar