19

Mõtteid oleks kindlasti tohutult ja pidevalt, puuduvad aga võimalused need õigel hetkel kirja saada.

Olen vist kohati täiesti võimatu inimene. Võtan endale mingi asja pähe ja mõtlen ja mõtlen, kui miski hakkab viltu kiskuma, siis paraku tundub, et olen ilma asjata lootnud ja pead vaevanud. Tuleb otsast alustada, uued plaanid välja nuputada.

Aga ma ei ole allaandja, ausalt ka ei ole. Leian, usun ja arvan, et unistamine ei ole mõttetu ja kui hästi tahta, saab kõik oma plaanid täide viia. On vaja eneseusku ja..ehk ka kedagi teist oma kõrvale. ( Mis on ka lisaks kõigele suur suur boonus).

Mis siis tänases päevas...

Lõikav külmus, tuul... Need tuletasid mulle meelde, miks ma talve ei salli. Aga samas, kui on keegi, kellega läbi sellise tuisu ja külmagi minna, ei ole see pooltki nii hull.

Tuleb meelde pildikesi eilsest päevast, millest ma ei jõudnudki suurt midagi kirja panna. Nüüd, kui kell hakkab keskööle lähenema, on selleks aega küll ja küll.

Nimelt. Eile. Reede on teadupärast koolipäev, aga erand kinnitab reeglit, nagu ka seekord. Reeglipäraseks on kujunenud aga see, et kui ma ööbin koolinädala sees oma päikesekiire juures, kes on muidu igati asjalik ja armastusväärne ( mina tean), juhtub alati midagi veidrat, mis kokkuvõttes pärsib meie kooli jõudmist. Vähemalt siiamaani on see suhteliselt iga kord nii läinud. Kas oleme bussist maha jäänud, pole üldse viitsinud minnagi, buss on liiga täis olnud, on tulnud häälega minna, ja muid veidraid pisiasju. Aga ei kurda.
Reede ei olnud selles suhtes mingi erand. Hommikul tundus halva endena juba hetkeline voolukatkestus, ja voilaa´, mis küll sellele järgnes?

Õues oli esiteks väga külm, talv ju siiski. Ja tee bussijaamani oli libe ja ettearvamatu. Tundus isegi veidike koomiline see ettevaatlik kõndimine. Teiseks oli hämar. Aga sipelgad ei sibanud ringi...

Bussist, oh üllatust, jäime maha. Autod sõitsid nagunii valele poole, häälega ei viitsinud õnne katsuda eriti...Kõndisime kodu poole tagasi. Aga ringiga. Lumistel teedel üksteise kõrval, tipa tapa. Mõtlesime niikaua end õues varjata, kuni kodused on lahkunud, siis aga tuppa minna, nagu meie poleks midagi halba teinud. Selle asemel tuli ette hoopis üks väike kunstlik voolukatkestus, millele hiljem järgnes pikk arutelu, et mis asi selle voolu nüüd välja lõi. Kooli ei viitsinud me minna ka järgmise bussiga, kahju küll.

Loomulikult ei tulnud välja midagi ka sellest, et ma oleks lõunaks linna bussi peale jõudnud. Ka siis ei sõitnud linna poole piisavalt autosid, usus ja lootuses olime aga päris mõnusa maa maha kõndinud. Kõndisime aga kenasti tagasi. Tibu veel ütles, et talle meeldib, et ma kõndimisest ei keeldu. Sellel päeval sai veel kõndida... Hiljem jälle uuesti bussi peale ja siis juba koju.

Õhtupoole sain kokku paari vanema tuttavaga, keda suhteliselt harva näeb. ( Ka sinnasaamine oli omaette kunst, sest buss sõitis minust alguses mööda, kui ühe bussiga nii läheb, siis peab ühel päeval ju kõikide bussidega mingi kamm olema). Msn on üks asi, laivis muljeid vahetada hoopis teine. Krõpsude, mandariinide hävitamine toimus täielikus jõulumeeleolus. Alaliseks külaliseks ka triibulises purgis vägijoogike, mida ma ei joonud isegi poolt purki. Palju paremini maitses hoopis tee sidruniga, sest tekkis mure minu koha pärast. Praegu on mul ka nii külm. Nina on jubedalt külm, kui ta oleks niiske ja mina oleks koer, oleks ma täitsa terve. Aga ma ei ole koer, külm on lihtsalt.

Täna oli aga selline "vahva" väikestviisi pidustus, nimelt vanaema sünnipäev. Minu mõte oli talle kinkida 24 aknakesest koosnev šokolaadidega jõulukalender, oleks saanud kohe tänasest maiustama hakata, aga selles suguvõsa pooles ei ole enam kinkide tegemise traditsiooni, ainult lapsed saavad raha. ( Kuigi osad ikka teevad kinke.. nt täna sai kasuisa ema särgi tekstiga "parim vanaema" (ilma jutumärkideta)). Üldiselt mulle sellised sünnipäevad ja peod ei meeldi, alati juhtub midagi...Sellest ma ei hakka aga pikemalt kirjutamagi.

Uurisin täna ka Tartu Ülikooli akadeemilisi teste ja muud huvitavat, pidin kreepsu saama. Koolide ja tuleviku teemat arutasin ka Temaga reedel pikalt. Ja ka seda mis tänavad ja poed Tartus on. Nimekiri oli pikk, ausalt.

Eile süstiti ka minusse veidi jõulumeeleolu. Kuigi see algas veidike varem. Nimelt... Sõber, kes käib Tallinnas koolis, osutus lubadustest kinnipidajaks vägagi veidras valdkonnas. (Mitte, et ma arvaks, et ta üldse lubadusi ei peaks.) Rääkisin temaga msnis ja tuli jutuks raffaello. Mainisin, et tahaks raffaellot..Pole ammu saanud ja mõnikord ikka on karp kapi peal. Aga väga harva. Siis rääkisime mandariinidest. Jõuluaeg= mandariinid. Ja lõpuks pelmeenid, need on toredad. Ta ütles, et ma annaks oma aadressi, et küll Jõuluvana minu soovid täidab. Mina aga ütlesin, et ennem sulavad liustikud, kui midagi sellist juhtub. Rääkisime sellest kolmapäeval.

Reedel, paar minutit enne minu kodust lahkumist, tuli meile üks tuttav naine, näen teda vahel kuskil. Olen ka võrkpallinaiskonnas teda silmanud. Tal oli käes raffaello pakk, mis pidi olema mulle. Vaatasin suurte silmadega, mul ei tulnud meeldegi jutuajamine sõbraga. Juures oli ka kaart, kus oli kirjas, et pelmeenid oleksid ära sulanud, mandariinid aga halvaks läinud, jäi alles raffaello. Ma olin tõsiselt liigutatud, väike süst jõulude happymood'i lendas kohe minu veenidesse. Ema ütles samuti, et väga vahva. (arvatavasti seetõttu, et nad kasuisaga hakkasid kohe seda pakki lammutama, ja 1/3 hävitati).

Külm on.. keegi võiks mind soendada. Mitte keegi, Ta ei ole ju minu jaoks lihtsalt keegi. Igatsen oma kallikest juba nii palju, ei saagi kaissu võtta..( Kuigi viimati põgeneti minu eest diivanile peitu..Mis oli mulle tõsiselt valus..ja loomulikult ma ei suutnud seda ka nii jätta. Tüüpiline viga. Mehed, armas küll, et tahate naisele parimat, aga see võib rohkem haiget teha kui öine madin teki pärast või unes saladuste välja rääkimine.)

Head ööd mulle, ja sullegi seal maade ja merede taga. Armastan.

Nüüd on südaöö!