270/

Võiksin teha eelmise posti copy-paste lihtsalt.
Ma ei oska üksinda olla..ma tahan, et öösel magaks keegi mu kõrval, et mul oleks kindel olla.. kasvõi seljaga.. aga ma tean, et ma ei ole üksi.
Hommikuti annaks pahurale voodikaaslasele põsele musi..
Aga jah, vaatasin peeglikappi, avastasin, et olen jälle üksinda..
Terve päev võib olla normaalne, kuid õhtul..enne magamaminekut vaatad peeglikappi ja alles on vaid üks hambahari ja hambapasta on ka läinud.
Tegin eile eesti murrete eksami, mis läks väga metsa, täna eesti keele ajaloo ja keelekorralduse eksami, mida ma ei oska kommenteerida. Lisaks sellele oleks vaja teha veel soome keel, vastata maailmakirjanduse küssid, teha esseed, kirjutada Lepajõele.. hakata mõtlema, kus ma sügisel elan. Lube peaks ka tegema hakkama, kaua võib..

Nii.. vahepeal oli öö..väga üksik öö. Ma vihkan selliseid üksikuid öid. Ausalt. Ma olen liiga mugav inimene, ma ei lähe isegi kooli, kui ma pean minema bussiga või rongiga ja ei saa oma riideid, meigiasju ja muud kaasa võtta.. Liiga mugav inimene..

Ohjah, täna avastasin jällegi, et olen inimene, kes on minevikus kinni..olgu see mu enda või kellegi teise minevik. Masendav.. Vaatasin vanu pilte ja .. ma ei tea, ma olen nii loll. Ma vaatan aastatetaguseid pilte ja selline tunne nagu ma vaataks pilte sellest, kuidas mind minu silme all petetakse.

Märkan ka seda, kuidas inimesed ikka aastate jooksul nii palju muutuvad... Näiteks nagu Meelis.. vaatasingi enne pilte, kus ta oli Neletiga.. ja see on ju aastatetagune asi.. ma ei tea üldse, miks peaks mulle mõjuma see, mis toimus nii ammu.. Teatud pildid mõjuvad mulle eriti, mingis seltskonnas tehtud pildid, kus kudrutatakse üksteise küljes nagu väga armunud inimesed.. Nüüd ütleb aga Meelis, et ta ei ole selline avalik õrnutseja ja see on tema jaoks veider. Okei, ajad on muutunud jah, ta on vanemaks saanud, kuid kas see ongi suureks saamise tunnus? Ei tea..aga seetõttu tunnengi ma end vahest halvasti, sest mul on tunne, et ma jään millestki ilma..või kas mind häbenetakse..?

Ma teen sellise haleda postituse vist iga kord kui ma üksinda jään... et kui tõsiselt mind võetakse? Kas minuga tahetakse kunagi pere luua? Naljakas, et niimoodi räägin.. ja kui ma seda kõva häälega lausun, arvatakse, et ma tahan kohe last saada.. või abielluda. Haa, see ei ole nii..igaks asjaks on oma aeg.. lihtsalt, naised tahavad vist kindlustunnet, et mees, kellega nad koos on, on nendeks asjadeks see õige. Kõigeks muuks võib seee õige olla aga abieluks..lasteks.. aiaks ja koeraks? Kas ta mõtleb, mis oleks saanud siis, kui ta oleks oma eksiga jäänud.. kui mina oleks jäänud oma eksiga? Nii palju lolle küsimusi.

Fakk, ma vist ikkagi tahan millalgi ilusaid pulmi. Miks kõik asjad nii kallid on?


Mis siis veel.

Tulin koju ennem. Meelise vanaema armsasti ütles, et ma ei pea ju ära minema kui Meelist pole. Kui niimoodi öeldakse, tekib just tunne, et peaks ära minema..või ei ole nii?

Ja ema tal ütles, et ma helistaks kui tagasi tahan, armsakesed nad mul.

Ma ei oska praegu rohkem kirjutada.