Dane Cook! Kurat, ta oli seal filmis nii kena. Ausalt. Need naised oleks võinud tal niisama kah järel joosta, poleks seda nn luckycharm'i tiitlit vaja olnudki.
Mõtlema ei pannud mind see, et ta seal nii kompu oli, või et ta oleks saanud ükskõik mis naist pa...Vahet pole, see ei ole üldse oluline. See film oli lihtsalt cute. Ja ma ei mõtle neid seksistseene ja muid jaburaid kohti. Vaid kuidagi see sisu...põhi. Aga ta oli tõesti kena. Igastahes. Lisaks sellele, et see film kõvasti naerumaterjali pakkus ( ausalt, pakkus küll), pakkus ta midagi veel. Ma arvan, et nii mõnigi jääks seda filmi vaadates mõtlema, et kas ta on jõudnud lõpp-punkti või tuleks edasi liikuda. Et kui praegu on hea, et kas saab veel paremaks minna? Mnjaa.
Eks iga tüdruku ja ka noormehe unistus on leida enda kõrvale "see õige". See keegi, kes paneks südame põksuma, jalad värisema... See oleks keegi, kellele sa mõtleks, hommikul ärgates, õhtul uinudes. ( Kõige parem muidugi "selle õige" kõrval).
Antud filmis kehastas Dane Cook hambaarsti, kellel ei vedanud armastuses. Aga imekombel hakkas tänu temale teistel vedama...
Kõik algas juba siis, kui ta alles noor koolipoiss oli ja peeti sünnipäevapidu, mis oli veidike nilbe. Pudelikeerutamisemäng ning paaride kappi saatmine. Seitse minutit kapis...Arr. No igaühe fantaasia on selline nagu ta on. Ja loomulikult olid osadel omad eelised, kellega kurikuulsasse kappi ronida ning seal..ee..aliast mängida. Ja peategelane Charlie ( Dane) sattus kokku hoopis mingi hirmuäratava gooti tsikiga, kes ei olnud tegelikult üldse kole, ainult see söekarva huulepulk ajas hirmu nahka..Ja tumedad suured silmad. Aga armas oli ikkagi. Ja siis oli tüüpiline värk. "Show me your penis.." Bla bla. Natuke fight'i, riieterebimist. Tüdruk armastab poissi, poiss tüdrukut mitte ja lõpuks needis gootitar veel Charlie ära ka, täisvärk eksole. Oeh. Aga see ei ole üldse oluline, seda filmi peab nägema, et aru saada. Ja kui te veel loete artiklit sellest, kui palju pantomiimiseksi pidi Dane harjutama selleks, et filmis stseenid välja tuleks, siis oioioi. Mõni ei saa elu jooksul kah nii palju ke... Aga see ei ole kah oluline.
Teema hakkas arenema hoopis sellest, et kõik naised, kellega Charlie magas, leidsid järgmise mehe näol, kellega nad kohtusid, oma unelmate mehe. Varsti oli sõrmus sõrmes ja happylieverafrter võis alata, tundub ju fantastiline! Noh, kellele oli, kellele mitte...
Charlie kurikuulus maine, et ta on justkui õnnetoov amulett, levis valguskiirusel, mis on siis 300 000 km/s. Ja see on päris kiire. Varsti soovisid kõik naised Charliega voodisse hüpata( voodisse, laua peale, autosse, kuhu iganes), et leida oma unelmate kaasa. Nuuks, naised kasutasid Charliet lihtsalt ära, nii kurb. Aga tüüp aitas neid tegelikult, nii et õilis eesmärk. Mehed polegi sead?
Charlie armus... ja armus päris kõvasti. Teda hakkas kimbutama aga hirm, et kas neiu, kes talle meeldib, ikka temaga jääb? Ta tegi kõik, et Camile( see neiu) näidata, kui väga ta temast hoolib. Kokkuvõttes oli see väga naeruväärne ja ajas Cami kimbatusse. No see oli ikka tõsiselt spooky ka. Charlie soovis olla "the next guy", ta ei tahtnud, et Cam leiaks kellegi teise, kellega ta oleks kokku loodud. Esimest korda elus armastas Charlie kedagi, ning omas lõpuks ka piisavalt julgust ja tahet, et öelda "the L-word".
Ja kes noormeestest ei soovikski olla see järgmine? Olla see ainuke ja ideaalne, olla kellegi jaoks loodud, vot see on alles olemine...Ja ma saan sellest täiesti aru. Ega minagi ei sooviks olla mingi madrats, et minu juurest järgmise juurde liikuda. Sellise asjaga ma ei lepiks. Kas ma peaksin olema tänulik nendele auväärsetele noormeestele minu minevikus, kes tundusid sellised sead ja vä..khm, et ma olen nüüdseks leidnud kellegi, keda ei anna nendega isegi võrrelda? Kas ma peaksin olema tõesti tänulik, et nemad olid mulle nn hüppelauaks? No minu puhul ei ole muidugi sellist asja olnud, et magan ühega ja siis võtan järgmise ja siis sellega ja nii edasi. Sellist asja pole kunagi olnud. Aga ma oleks samuti nagu filmis, ja oleks nagu üks neist naistest. Sest enda arvates olen ma oma perfect matchi leidnud, aga mina ei ole selle eest kellelegi võlgu. Ma ei pea inimest, kellega ma viimati koos olin, õnneamuletiks, õnnetoovaks kellekski.. Ei pea. Aga tänulik olen siiski. Sest Tema, kellega ma praegu koos olen, ja nii õnnelik kui olla saab, ületab mitmekordselt kõik kõik, keda ma tean. Ta lihtsalt on nii hea, ta ei ole hüppelauaks, tema ongi SEE.
Tegelikult ma tahtsin öelda, et vahest ongi vaja otsida ja rännata, et leida see, kellega kokku jääda. Aga see on vahest. Minul lihtsalt juhtus nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar