18 juba täis..

Ma eriti ei jõuagi midagi kirjutada, aga vähemalt paar ridagi ( märkus: kiire..)
Oeh, mis siis viimasel ajal..St täna. Bussile me hommikul ei jõudnud ja tänane koolipäev jäi ära.. Kurb. Aga noh, koolis oligi mingi 10 inimest meie klassis olnud, minu kadumist ei pandud tähelegi.. Vist. Loodan. Hakkan nüüd riidesse panema ja siis ruttan bussile, pole sõpru ammu näinud.

Üldiselt on juba igatsus, musu .

<3

seitseteist, tuul ja torm.. su hinge kauaks jäävad.

Oijah. Täna oli siis Tallinnas see hull messipäev. Tähendab- nendel, kes astusid üle kooli keeldudest ja täna vaba päeva võtsid. See selleks. No sinna saamine võttis ikka kõvasti vaeva ja aega. Ime, et üldse kohale jõudsime ja ei pidanud oma elusid vahepeal kindlustama või muud sellist. No kuidas siis nägi välja tänane päev..
Hommikul oli äratus poole kuueks, sest täna pidin linna bussiga minema, Annil samamoodi.
Buss aga on selline vahva atribuut, et sinna ei pruugi kõik inimesed ära mahtuda. No mina mahun, sest minu peatus on suht esimeste seas, aga näiteks Kuremaa? Hm...Suht huvitv. Seetõttu ei saanud ka tibule kohta hoida, tuli mingi mutike ja ma ei saand teda ju seisma jätta. See selleks.. see oli ka esimene hommik üle pika aja, kui ma üldse Teda nägin. Ja nagu jällegi, on kõik sõnelused ja asjad justkui tuulega pühitud, ei ole neist enam jälgegi. Tagantjärele on veidike koomiline ja veider selliseid asju üldse meenutada...Niisiis. Jõudsime me õnnelikult linna. Kell oli kõvasti enne kaheksat..Ja nagu ma arvasingi, ei jõudnud meie autojuht kohe kindlasti mitte õigeks ajaks. Aga see ei olnud meie suurim mure, õigemini, see ei olnudki mure. Probleemid hakkasid veidike hiljem, kui me olime juba autosse istuda saanud, nimelt oli C autoga väikse kokkupuute mingi äärekiviga teinud, mis oli veljele ja rehvile veits häda teinud. Sellest olenes aga see, kas me üldse jõuame Tallinna või mitte. 50:50.
Ega autojuht isegi oli närvis, ja meiegi ei viitsinud oodata ja üldse, aga suuresti tänu ühele tuttavale sai autoga asjad suhteliselt ruttu korda ja saime teele asuda. Plaanitust suurema seltskonnaga, seda lõbusam aga tee peal. Lauldi laule, viibati autojuhtidele, tehti igasugust kino.
Linnas oli veel vaja teada, kus kurat see mess üldse toimub. Edasi oli tegelikult suhteliselt lihtne. Messil olime väga vähe ja selle ajaga lihtsalt jõudsid krabada igalt poolt midagi. Kui õnnestus. Tagasoisõit oli igavam aga noh, pole hullu. Ja niimoodi see päev oligi, nägin paari tuttavat ka seal ja seegi hea. Ja kui ma neid asju uurima hakkan, mida kokku kuhjatud sai, saan targemaks ka.
Ei oskagi tänase kohta muud kirjutada....
Täna saan tibu kaissu vähemalt.

16 / oh kuldne teismeliseaeg.

Et niimoodi siis, ei oskagi tänast päeva kommenteerida. Ehk homne on tänasestki targem.

there are nine million bicycles in Beijing
that's a fact
it's a thing we can't deny
like the fact that I will love you till I die

we are twelve billion light years from the edge
that's a guess
no-one can ever say it's true
but I know that I will always be with you

i'm warmed by the fire of your love everyday
so don't call me a liar
Just believe everything that I say

there are 6 billion people in the world
more or less
and it makes me feel quite small
but you're the one I love the most of all

we're high on the wire
with the world on our sight
and I'll never tire
of the love that you give me every night

there are nine million bicycles in Beijing
that's a fact
it's a thing we can't deny
like the fact that I will love you till I die

and there are nine million bicycles in Beijing
and you know that I will love you till I die

Viis teist..kuus kolmandat. / õnnelik..õnnetu?

Sissekanne numbriga 15.
Jah, ma tean, et 13 sattus kaks korda... (Selles ma süüdistan tehnikat.. Ja ennast, sest paraku olen ma ju paljudes asjades ise süüdi.) Samas ongi aga parajad kuraditosina reeded olnud.. Tühjad, hallid ja kurvad päevad. Ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen viimastel päevadel üliemotsionaalne, ehk hoopis emotsioonitu, olnud. Pisiasjad panevad kas naeratama või viivad tuju pikaks ajaks alla, selline ma juba kord olen. Ja ma lihtsalt ei talu seda olukorda, milles ma praegu olen sunnitud olema. Kõik on nii sassis..puudub tegevusplaan ja kõik läheb nii viltu. Ma isegi ei oskaks kuskilt alustada, et seda kirja panna...Ja pealegi, minus on nii palju erinevaid tundeid koguaeg segi, et see tuleks vist paras sigrimigri, millest ma isegi aru ei saaks. Ja enamus..valdav enamik..või siis isegi kõik juhtudest on tingitud möödarääkimisest ja lihtsalt... Ei omagi nii suurt kaalu.

Tegelikult, sorry, mööduv nähtus.
Ma ei tahagi sellest enam kirjutada.

Mis mulle tänases päevas üldse nalja tegi?Näiteks see, et bioloogia töös küsiti, mis on genofond...Kodus kuulsin uud Cool D laulu, kus räägiti alkoholist ja käis läbi sõna "genofond". Veidike naljakas.


everything's gonna be alright

13 [ jah, just nagu reede 13]

Esiteks pean vabandama oma hiiglaslikult olematu lugejaskonna ees, et eilne sissekanne jäi kahjuks tulemata. Te küsite miks? Ma vastan, et eilne veekeetja poolt tekistatud voolukatkestus teatud tubades lülitas välja minu kompuutri, kus mul blogitsemine parasjagu pooleli oli. See selleks..
Ega eilses päevas ei olnudki midagi erilist. Jällegi üks hall ja üksik päev.
Aga jah, nagu tänanegi. Kool.. Üksi...Kodus...Üksi. Igatsus tapab vaikselt ning poob mu kaela ümber oma kassitapust rohetavaid umbrohuvanikuid.
Ma ei kannata seda...Ma igatsen sind, tunnen ja tean, et pikemas plaanis ma ilma sinuta olla ei saaks. Kui siis veel rohkem koos.. veel rohkem, koguaeg, ainult sinuga.
Tahan olla sinu soojade käte vahel, mis kaitseksid mind sombuste ilmade ja reetlike päikesekiirte eest, sa kaitseksid mind kogu kurjuse ja halva eest.
Tahaks sinuga kasvõi jaburatel teemadel vaielda, sest see on parem kui olla sinuta.
Tahan pugeda öösel sinu kõrvale teki alla, sest minu varbad on nii külmad ja tahavad sooja saada..
Tahan, et sa mind hommikul ärataks ja mõnusalt tusatseks, sest mina olen nii vastik ja keeldun esimese äratuse peale tõusmast..
Tahan öelda, et sul on enamjaolt kõiges õigus ja sa lihtsalt oskad mind õnnelikuks teha.
Tibu, ma armastan sind... aga veel rohkem kui sa praegu minuga oleks. You're my nr 1.
Ma ei suuda õppida ja oma muid mõtteid asjatoimetusigi korralikult teha, teades, et olenemata sellest, kui hoolega ma neid teen, ei näe ma sind hommikul ikkagi. Ma tahan, et kui ma lähen hommikul kooli, siis sina seisad seal garderoobi juures, sa oled nagu killuke hommikupäikest...Ma tahan sind näha. I miss you so badly..

Kolmteist { selles vanuses oli kõik palju lihtsam...}

Vanusega tuleb ka probleeme juurde. Kui ma noor olin, tundus kõik palju lihtsam. Ei pidanudki millepärast õieti muret tundma. Nüüd aga... Jah, nüüd on teistmoodi.
Mida see tänane päev mulle üldse andnud on? Hm..
Tupsu on tõbine, kahju... ei saa põetama kah minna, miks ta ni kaugel peab olema? Unfair.
Ja pluss veel kohustused. Kõne kirjutamine, mõttetud inglise keele ülesanded, saksa keel.. Pff. Ma ei viitsi lihtsalt. Ei viitsi aga peab. Ma ei viitsi isegi kirjutada.. Sest ei oska praegu. Mõtted on mossis ja sinised ( kuigi sinine on tore värv...). Ehk on homne päev tänasest targem. Võib-olla olen ise ka targem, sest üha jälle saan lollustega hakkama, olen kuri ja paha ja üldse.. Vabandust noh...

kaksteist / mõtlemapanev filmielamus.

Dane Cook! Kurat, ta oli seal filmis nii kena. Ausalt. Need naised oleks võinud tal niisama kah järel joosta, poleks seda nn luckycharm'i tiitlit vaja olnudki.

Mõtlema ei pannud mind see, et ta seal nii kompu oli, või et ta oleks saanud ükskõik mis naist pa...Vahet pole, see ei ole üldse oluline. See film oli lihtsalt cute. Ja ma ei mõtle neid seksistseene ja muid jaburaid kohti. Vaid kuidagi see sisu...põhi. Aga ta oli tõesti kena. Igastahes. Lisaks sellele, et see film kõvasti naerumaterjali pakkus ( ausalt, pakkus küll), pakkus ta midagi veel. Ma arvan, et nii mõnigi jääks seda filmi vaadates mõtlema, et kas ta on jõudnud lõpp-punkti või tuleks edasi liikuda. Et kui praegu on hea, et kas saab veel paremaks minna? Mnjaa.

Eks iga tüdruku ja ka noormehe unistus on leida enda kõrvale "see õige". See keegi, kes paneks südame põksuma, jalad värisema... See oleks keegi, kellele sa mõtleks, hommikul ärgates, õhtul uinudes. ( Kõige parem muidugi "selle õige" kõrval).

Antud filmis kehastas Dane Cook hambaarsti, kellel ei vedanud armastuses. Aga imekombel hakkas tänu temale teistel vedama...

Kõik algas juba siis, kui ta alles noor koolipoiss oli ja peeti sünnipäevapidu, mis oli veidike nilbe. Pudelikeerutamisemäng ning paaride kappi saatmine. Seitse minutit kapis...Arr. No igaühe fantaasia on selline nagu ta on. Ja loomulikult olid osadel omad eelised, kellega kurikuulsasse kappi ronida ning seal..ee..aliast mängida. Ja peategelane Charlie ( Dane) sattus kokku hoopis mingi hirmuäratava gooti tsikiga, kes ei olnud tegelikult üldse kole, ainult see söekarva huulepulk ajas hirmu nahka..Ja tumedad suured silmad. Aga armas oli ikkagi. Ja siis oli tüüpiline värk. "Show me your penis.." Bla bla. Natuke fight'i, riieterebimist. Tüdruk armastab poissi, poiss tüdrukut mitte ja lõpuks needis gootitar veel Charlie ära ka, täisvärk eksole. Oeh. Aga see ei ole üldse oluline, seda filmi peab nägema, et aru saada. Ja kui te veel loete artiklit sellest, kui palju pantomiimiseksi pidi Dane harjutama selleks, et filmis stseenid välja tuleks, siis oioioi. Mõni ei saa elu jooksul kah nii palju ke... Aga see ei ole kah oluline.

Teema hakkas arenema hoopis sellest, et kõik naised, kellega Charlie magas, leidsid järgmise mehe näol, kellega nad kohtusid, oma unelmate mehe. Varsti oli sõrmus sõrmes ja happylieverafrter võis alata, tundub ju fantastiline! Noh, kellele oli, kellele mitte...

Charlie kurikuulus maine, et ta on justkui õnnetoov amulett, levis valguskiirusel, mis on siis 300 000 km/s. Ja see on päris kiire. Varsti soovisid kõik naised Charliega voodisse hüpata( voodisse, laua peale, autosse, kuhu iganes), et leida oma unelmate kaasa. Nuuks, naised kasutasid Charliet lihtsalt ära, nii kurb. Aga tüüp aitas neid tegelikult, nii et õilis eesmärk. Mehed polegi sead?

Charlie armus... ja armus päris kõvasti. Teda hakkas kimbutama aga hirm, et kas neiu, kes talle meeldib, ikka temaga jääb? Ta tegi kõik, et Camile( see neiu) näidata, kui väga ta temast hoolib. Kokkuvõttes oli see väga naeruväärne ja ajas Cami kimbatusse. No see oli ikka tõsiselt spooky ka. Charlie soovis olla "the next guy", ta ei tahtnud, et Cam leiaks kellegi teise, kellega ta oleks kokku loodud. Esimest korda elus armastas Charlie kedagi, ning omas lõpuks ka piisavalt julgust ja tahet, et öelda "the L-word".

Ja kes noormeestest ei soovikski olla see järgmine? Olla see ainuke ja ideaalne, olla kellegi jaoks loodud, vot see on alles olemine...Ja ma saan sellest täiesti aru. Ega minagi ei sooviks olla mingi madrats, et minu juurest järgmise juurde liikuda. Sellise asjaga ma ei lepiks. Kas ma peaksin olema tänulik nendele auväärsetele noormeestele minu minevikus, kes tundusid sellised sead ja vä..khm, et ma olen nüüdseks leidnud kellegi, keda ei anna nendega isegi võrrelda? Kas ma peaksin olema tõesti tänulik, et nemad olid mulle nn hüppelauaks? No minu puhul ei ole muidugi sellist asja olnud, et magan ühega ja siis võtan järgmise ja siis sellega ja nii edasi. Sellist asja pole kunagi olnud. Aga ma oleks samuti nagu filmis, ja oleks nagu üks neist naistest. Sest enda arvates olen ma oma perfect matchi leidnud, aga mina ei ole selle eest kellelegi võlgu. Ma ei pea inimest, kellega ma viimati koos olin, õnneamuletiks, õnnetoovaks kellekski.. Ei pea. Aga tänulik olen siiski. Sest Tema, kellega ma praegu koos olen, ja nii õnnelik kui olla saab, ületab mitmekordselt kõik kõik, keda ma tean. Ta lihtsalt on nii hea, ta ei ole hüppelauaks, tema ongi SEE.

Tegelikult ma tahtsin öelda, et vahest ongi vaja otsida ja rännata, et leida see, kellega kokku jääda. Aga see on vahest. Minul lihtsalt juhtus nii.

11 / Varsti...

Siis, kui sa ei mõista mind
ja ma tahan vaikida,
las lihtsad asjad siis
meie eest taas räägivad...
/Laura/



Ja vahel ongi nii, et sõnad tunduvad üleliigsed. Tihti jääb selline mulje, et sõnad suudavad teha rohkem kahju, kui kasu. Aga on ju nii...Üks sõna või lause ja peab mõtlema hakkama, kuidas nende sõnade tagamaid selgitada või ükskõik mida. Mis on iseenesest nõme või vastik. Aga samas, ma ei saa öelda, et see oleks nii halb.. meil kõigil peab olema mingi õigust ennast kaitsta, sest paljud teod ja sõnad on öeldud või tehtud ilma ajendi ja eesmärgita. Nii kogemata. Võin ennast tuua näiteks, olen täiesti spets ütlema mõtlematuid sõnu ja oskan käituda sama nõmedalt. See ei ole üldse tore, tekitab tihti abitu tunde. Lisaks sellele on siis peas tühi tantsupõrand, kus jookseb ringi üks arutu ahvipärdik, kes kõristab marakaid või jookseb niisama sihitult ringi. Ja sama sihitult jooksevad siis minu mõttedki.
Tavaliselt suudan midagi mõtlematut öelda just kellelegi, kellest ma väga väga hoolin, seda suuremat piina see teeb, eksole. Ja siis on nii raske leida õigeid sõnu, mis kõik jälle heaks teeks... Ja kui on käegalöömistunne ja tahaks alla anda, siis kuskilt paistab ikka üks pisike päikesekiir...ja teeb kõik taas heaks. Aga selline kahevahel olek, see on lihtsalt talumatu.

Las paistab päikene...

Kärsitus...närvilisus, need ei aita üldse elus kaasa. Milleks olla närvis ja mossis ja tusane, kui on nii palju asju, mille pärast õnnelik olla? Olgu need siis inimesed sinu ümber, ilus ilm või ükskõik mis. Jah, vahel on raske... Kuid kõigil on. Milleks peaks keegi koguaeg rõhutama, et tema elu on nii pagana raske ja ta ei suuda ja ei saa ja ei taha ja bla bla ja siis veel bla bla bla. Kas ta mõtleb, et ka teistel on raske ja valus. Igaüks näitab seda aga erinevalt välja, kui üldse. Ma ei lähe kõigile kurtma, et ma olen nii õnnetu, sest mul oli sitt lapsepõlv või mingit muud imeprobleemi. Miks ma peaks laskma minevikutaakadel oma olevikku segada? Ma ei saakski niimoodi õnnelik olla. Ma ei ütle, et kõik oma mured tuleks alla suruda või alla neelata, seegi ei oleks õige, sest kui kõik koguneb ja koguneb.. No eks me teame, mis siis saab. Aga milleks siduda probleeme eluvaldkondadega, kuhu antud probleem üldse ei puutu? Lased koolil segada armastust või vastupidi. Tuleks vist osata asju lahus hoida, kuid see.. vot see on jällegi eraldi kunst.

Lihtsad asjad

Kõik suured asjad algavad väiksematest ja lihtsamatest. Jah, ongi vist kõik.

Siis, kui sa ei mõista mind.

Vahepeal on tunne, et sa ei mõista mind ja mina ei mõista sind. Kuid see lihtsalt tundub nii. Distants meie vahel ja teadmatus- need panevad emotsioonid sees trummeldama ja tekitab segase ning häguse oleku. Mulle ei meeldi see olek, kuid ma ei saa midagi teha...
On hetki, kui me räägime üksteisest mööda. Järgneb väike sõnelus või nurgas mossitamine, me ei taha seda aga me ei saa sinna ka midagi parata.
Kui ma sinust ei hooliks, kui ma sind ei armastaks, ei avaldaks see vaheseis mulle mingit mõju what so ever.. Aga kõik on vastupidi. Ma hoolin sinust nii tohutult palju ja armastan sind nii otsatult ja ääretult, et see kõik ...See mõjub laastavalt. Hämmastav on aga see, et me suudame igakord kõik ära klaarida ja avastame, et tegelikult tegime me sääsest elevandi. Hiljem kahandame selle elevandi aga sääseks tagasi, et ta rohkem kahju ei saaks teha. Ja siis on jälle kõik hästi. (Kuigi sääsk on vastik elukas, on ta vahel vägagi teretulnud)

10 ( sest kümme on väiksem kui üksteist)

Kuidas sa saad olla nii lihtne ja samas nii keeruline? Kogu oma olemusega oled sa kokku fantastiline ja ebamaine olend, nii lähedane ja kohati nii võõras. Ma võiks öelda tuhandeid sõnu ja kirjutada tuhandeid ridu, kuhu ma üritaks kirja panna, mida ma õieti sinu vastu tunnen ja miks. Kuid vahel, vahel ma oskagi seda seletada. Sa oled lihtsalt nii sügaval minu südames, ma tunnen, et ma ei peakski kellelegi aru andma, miks see nii on. Ja ma ei peagi.. Vaid sina ja mina. Kallis, ma armastan sind ja arvatavasti ma ei väsigi seda kordamast. Kõik tundub nii õige. Nii peabki olema.

9 ..( 9 kuud ja kolmekesi)

Number 9, mida see meile ütleb...9 kuud kantakse last ( on ka erandeid), 9. kuu on september, tarkuse kuu või muud sellist. Mis siis veel? Tegelikult ei ole see üldse oluline, sest number on number ja suures pildis see number minu elu ei mõjuta.. jah, tore oleks, kui minu palganumber algaks selle numbriga ja sellele järgneks neli nulli, aga milleks...Nagu olen ma ka varem öelnud ning ka kirjapanduna väitnud- mateeria ei ole see kõige olulisem.
Armastada ja olla armastatud, mis saaks olla parem, eksole. Ma leian, et see on lausa hämmastav ja meeliülendav, kui sul on keegi, kellele igas olukorras toetuda, tõesti heas kui ka halvas. Ükskõik millal....Inimene, kellega olles ei ole muul maailmal tähtsust või muutub kohati vägagi tühiseks.
Ma kuidagi väga hakkan keerutama ja ümmargust juttu ajama, kuid samas.. vahel ei olegi sõnu vaja. Üks pilk ja kõik saab öeldud. Tema suudab seda <3.

Kaheksa (8.. külili on lõpmatus)

Täna on siis koolist vaba päev, sest Jõgeval on Betti päevad, käisin ka eile tema muuseumis. Seal räägiti uuest raamatust, mis temast ilmus. Pakuti välja ka idee, et taoline teos võiks ilmuda Heiti Talviku kohta, kuid samas, tema kohta ei ole ju nii palju informatsiooni. Armujad ja Arbujad, kõik.
Nii. Varsti lähen sõitu, aga homme olen tagasi. Kodus vaja tööd teha, et end heas valguses näidata. Või muud sellist.
Tulles tagasi selle juurde, et mul on täna vaba päev. Mul oli karm ärkamine, tähendab...Võimatu ärkamine, ma kohe üldse ei saa hommikuti üles, täitsa jama kohe ma ütleks. Hommikuse äratuse vajutab mu käsi kohe kinni ja ma magan edasi, nagu poleks midagi vahepeal olnud. Ja niimoodi iga kümne minuti tagant, kuni ta ei teegi enam kordusäratust. Vot selline jama. Ja ma näen iga selle kümne minuti jooksul uut unenägu. Suht sürrid.
Järgmine nädal on siis Teeviit, eks mingi suure kambaga minek ole. Mul on vähemalt tasuta pääse, mille ma koha pealt kätte saan. On ka autasustamine, ma ei kujuta ette mis ma sealt saan. Läpakast ei oleks ma küll ära öelnud. Kohapeal annan võitjale kerepeale ja panen arvutiga jooksu. See oleks vahva. Samas ma ei tea, et mis päeval teised minna tahavad, minul oleks vaja minna neljapäeval, sest siis on autasustamine. No ei ole küll eriti suur asi, et 30-ne parima hulka või muud sellist, oleks et esikolmikus, aga minu jaoks see ikka midagi tähendab ka. Eriti veel seetõttu, et mulle meeldis seda juttu kirjutada. Ootan tegelikult huviga mingit uut konkurssi. Oeh. Aga mis ma siin ikka vatran, hakkan parem riideid otsima.

Seitsmes / lucky number seven...

Mitte just mu parim mõttekäik, kuid vähemalt sain priipääsme Teeviidale. Hurraa.

Mis on õnn?

See oli paar aastat tagasi kui see sündmus aset leidis. Ma mäletan seda vestlust nagu see oleks olnud alles eile. Ma võiks öelda, et mu elu sai mingi nähtamatu lükke paremuse poole. Mu väärtushinnangud pöördusid pea-peale, mu silmad avanesid, kui nii võib öelda.

Oli vihmane septembrikuuõhtu. Jalutasin mööda pealinnatänavaid ja mõtlesin elu üle. Kuigi õues oli külm ja vihmapiisad trummeldasid vastu mu nägu, ei tundnud ma külma. Ma olin veidike kurb. Ma ei läinud koju. Naine oli minu käest küsinud :“Mis on õnn?“ Tol hetkel ei osanud ma talle vastata. Samal õhtul aga laulsin talle nagu linnuke ette jutu, mida sel semptembrikuuõhtul kuulsin.

Ma ei mõistnud, miks mu naine, kellega ma olen olnud koos seitse aastat, viis sellest abielus, üldse minult sellise küsimuse küsis. Tal oli kõik olemas, mida ta eales mult palunud oli. Elasime neljatoalises korteris. Ma võin käsi südamel vanduda, et meil ei olnud millestki puudust. Minu palk oli ja on siiamaani piisav, et hoida toad soojad, riided seljas ja söök laual. Meil on ka tütar. Siis oli ta alles kahe aastane. Ta on siiamaani nii väike ja abitu. Ma armastan neid mõlemat. Kuid ehk ütlesin ma seda liiga harva.

Jalutasin ja jalutasin, olin jõudnud kodust päris kaugele ja väljas hakkas hämarduma. Otsustasin, et istun bussijaama. Sellisel kellaajal enam busse ei sõitnud, seetõttu tunduski mulle veider, et nägin sealt istumas ühte meest. Ta ei tundunud minust vanem. Kõige rohkem oleks pakkunud kolmkümmend eluaastat. Sättisin end tema kõrvale, niiskele bussijaama pingile istuma. Korraks heitsin pilgu tema näkku. Täiesti võõras. Tundsin julgust temaga rääkima hakata. Salapärane võõras aga jõudis minust ette. Ta ulatas minu poole oma käe, tema näkku ilmus sõbralik naeratus ja sealt sai see kõik alguse.

„Tere. Minu nimi on Mikk,“ lausus noormees sõbralikult. Tema kindast väljavõetud käsi oli soe. Ei olnud võimalik võrreldagi minu jääkülma ja niiske käega.

„Mina olen Madis,“ naeratasin vaevaliselt ning surusin oma uue tuttava kätt.

Mulle tundus veider, et meie jutt olekski vaid sellega piirdunud. Me oleks võinud ka võhivõõrastena sinna külmetama jääda. Kuid miski hakkas minu sees kripeldama.

„Te ei ole vist kohalik. Vähemalt ma ei ole teid siin varem näinud.“
Ma mõtlesin, et ta mühatab ja vaatab kaugusesse, peab mind teiste elus surkijaks või muud sellist. Kuid ei...

„Sa ei pea mind teietama. Sina peal on mugavam. Sul on õigus, ma ei ole siin kohalik. Ma olin nädal aega siin linnas tööl. Pidin täna koju minema. Kahjuks ilmnes autol aga väike tehniline rike. Pidin siia jääma. Mõtlesin, et jalutan veidike väljas...Kuigi ilm on täitsa maru.“
Mikk pani rääkimise ajal kindaid kätte tagasi. Tundusid tõesti soojad kindad.

„Aga kuule, nagu ma aru saan, ei liigu sa praegu kuhugi. Läheks istuks kuhugi pubisse või kohvikusse ja võtaks mingid joogid. Sinu eelistuse järgi, ma teen välja. Mulle tundub, et meil on täna mõlemal jutukaaslast vaja.“

Mikk nõustus ja me tõusime mõlemad külmalt pingilt püsti ja jalutasime kesklinnas. Alles siis taipasin, et ma olin jalgsi. Tavaliselt ma jalgsi ei käi. Istusime väikesesse kohvikusse. Tellisin meile mõlemale kohvi ja istusime kõige pimedamasse nurka.

Paar minutit olime me täielikus vaikuses. Siis ma aga lõhkusin selle brutaalselt.

„Kas ma tohin sult midagi küsida?“

Ma tahtsin talt küsida sedasama, mida mu naine küsis.

„Sa võid mult ükskõik mida küsida,“ lausus Mikk naeratades ,“ ainult pangakontonumbreid ja paroole ära küsi, neid ma ei ütle.“

Heh, võõral noormehel oli huumorisoont.

„No, kui sa juba sellise võimaluse annad siis ma ei saa seda kasutamata jätta. Palun ütle mulle.. Mis on õnn?“

Viimase lause vuristasin võimalikult kiiresti ette, et ta ei arvaks, et ma õnnetu olen.

„Aga sellele on lihtne vastata. Kui sa mulle vaid aega annad.“

„Aega on meil mõlemal, võta nii palju kui vaja.“

Aega oli meil tõesti mõlemal, mul ei olnudki kavas enne koju minna, kui mul vastus käes on.

„Ma armastan oma naist ja lapsi ning ma armastan oma elu. Igal hommikul ma naeratan kasvõi seetõttu, et ma hingan ja näen oma kõrval inimest, keda ma südamest armastan. Saad minust aru?“

Ta rääkis nii siirust täis häälega, et ma mõtlesin omaette, et tema naine on temaga kindlasti õnnelik.

„Eee, jah, eks ikka. Jätka.“

Kogu juttu kuulasin ma justkui udus olles. Ma kuulsin vaid tema häält ja mulle hakkas kohale jõudma, mida ma valesti olin teinud. Kus ma olin valesti mõelnud.

„Vaata...Kui paljudele ei anta võimalust elada täisväärtuslikku elu. Kas sa tead kui suurele hulgale inimestele loobitakse kaikaid niimoodi kodaratesse, et neil on pidevalt käegaloomistunne? Kas sa tead, mis tunne on olla ühiskonnast välja heidetud? Sa ei tea, ole õnnelik.“

Ma tõesti ei teadnud. veidike rutakalt laususin: „Ma ei saa sinust aru. Ma peaksin olema õnnelik, et ma ei ole hulkur, ei ela tänaval ja ei varasta?“

Miku silmis võis samuti näha nö käegalöömisvarjundit. Tunnistan, ma ei ole eriti lihtne inimene, kellega rääkida. Otsustasin, et kuulan tema mõtte lõpuni.

„Samamoodi ei saa sina minust aru. Kas sa tõesti arvad, et niiöelda hulkurid sinu kõnepruugis on oma eluga rahul? Kas nemad ei tahaks öösel uinuda soojas voodis, omada kindlat elukohta ja sissetulekut? Nad...neil ei ole lihtsalt kedagi, kellele toetuda. Kui sinu kodu maha põleks, kas sul oleks kellegi juurde minna?“

„Jaa, eks ikka...Sõbrad, sugulased ja...“

Pean jällegi tunnistama, et selles osas oli ja on mul tõesti vedanud. Mul on suur pere ja palju sõpru. Üksinda ma kindlasti ei jääks.

„Sain juba aru. Aga kui ei oleks? Kui sa kaotaksid ühe hetkega kõik, mis sulle ealeski midagi tähendanud on. Mida sa teeksid?“

Ta tundus nukker. Kas ta oli kellegi kaotanud? Aga tõesti, mida ma teeksin?

„Ma ei oska sellele niimoodi...ma tõesti ei tea.“

Mikk ohkas ning jätkas.

„Nemad ka ei tea. Nad on alla andnud. Sa oled abielus? Lapsi on?“

„Juba viis aastat. Kahe aastane tütar.“

„Sa oled hea palga peal, eksole? Töö meeldib sulle?“

„Ei kurda. Maksud saab makstud ja jääb ülegi. Töö nagu töö ikka, teen seda, mida õppisin.“

„Nii. Aga kui sul oleks valida, kas külmutatakse su palk või viiakse naine ja tütar teise maailma otsa. Kumma valiksid?“

Selle küsimuse peale muutus mu nägu arvatavasti küsimärgikujuliseks.

„See on jabur küsimus. Loomulikult loobuksin palgast.“

Ei ole kahtlustki.

„Aga mõtle nii. Kui sa ei saa palka, mille eest sa ennast ja oma peret elataks? Mille eest sa makse maksaks? Ehk saaksid nad teises maailma otsas ilma sinuta ideaalselt hakkama? Sinuga jäädes vaevleksid nad aga kitsikuses, seda sa ju ka ei soovi?“

Tema jutus oli iva sees. Kuid mitte piisavalt suur. Veidi ärritunult ladusin letti, mida mina asjast arvan.

„Ei, loomulikult mitte. Aga minu naine armastab mind ja mina teda. Rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, nii nagu me vandes ütlesime. Kuni Jumal meid lahutab, mitte mingi nõme valik! Me saaksime hakkama, ma leiaks mingi võimaluse. Neist.. neist ma aga ei loobuks.“

Tundus, et Mikk oli oma jutuga jõudnud sinna, kuhu ta jõuda sooviski. Ta noogutas nõusolevalt ning võttis viimase sõõmu oma kohvist.

„Näed. Ka teie jaoks ei oma ju raha nii suurt tähtsust kui armastav pere. Te ei tahaks neist ilma jääda. Hinnake juba praegu seda, mis teil on.“

Piinlik, et ma tema peale häält tõstnud olin...Tõesti piinlik.

„Ma saan aru, te...vabandust, et sinu peale ärritusin. See oli nagu eksperiment? Ma mõistan. Sa oled tark mees.“

„Ma ei ole tark. Ma räägin sellest, mis mind õnnelikuks teeb. Minu tütar... jah, tema tahab praegu nukkusid ja mänguklotse, pehmeid mänguasju ja patsikumme. Ma jätan endale uued kingad ostmata ja ostan tütrele nuku. Tema on alles väike... ja mulle tähendab nii palju näha tema näol seda naeratust, mida üks roosa lehviga nukk võib teha. Ka tema saab aastate pärast aru, et raha on väärtusetu. Ma ei ütle, et raha ei ole vaja, on küll. Me elame juba kord sellises ühiskonnas, kus midagi tasuta ei saa, isegi peksa mitte. Ma ei leia absoluutselt mingit võlu mateerias aga tunnistan, et mulle meeldib, kui elu on mugav ja...“

Tema lause poolitas mobiilihelin. Minu uus tuttav võttis jopetaskust välja väikese telefoni ning jättis mu hetkeks oma mõtetega üksinda. Kõne ei olnud pikk.

„Vabandust. Oli meeldiv vestelda aga mu naine helistas... Ta tuleb mulle kohe kohe järgi, ma nüüd tõesti pean lippama. Aga ma loodan, et minust oli abi. Nägemist.“

Ja läinud ta oligi. Ma tahaks talle öelda, et ta muutis mu elu.

Peale seda kohtumist salapärase Mikuga läksin ma koju. Mu naine luges meie pisitütrele parajasti unejuttu, sest jonnakas lapsuke ei jää tavaliselt ilma issi kallita magama. Astudes tuppa tundsin ma õnne lõhna. See oligi õnn. See ongi õnn! Oma kaasale ma ei rääkinud, mida ma see aeg linna peal tegin. Aga ma rääkisin talle õnnest. Ma ütlesin talle kui palju ma teda armastan. Nüüd on kõik hästi.

Kogu jutt põhineb väljamõeldud sündmustikul. Igaüks peaks ise mõtlema, mis on tema jaoks õnn...Millest või kellest loobumine oleks kõige valusam. Inimene vajab õnneks teist inimest, see on minu isiklik arvamus. Viha ja ükskõiksus teiste vastu ei vii kuhugi.

Kuus.

Ma leidsin sellise asja, tahtsin selle siia panna, kõik.
Koondab kuidagi kokku, kuidas ühised lapsepõlveteed.. või ükskõik mis teed võivad lahku kasvada.

Mu punased lakk-kingad on ammu väikseks jäänud
Sest mina olen kasvanud suuremaks, kas läinud
On miski ka suuremaks, mu sees, ehk süda, ehk miski
Muu, ma ei tea,ehk armastus, ehk sõprus, ma ei riski
Ning ei julge öelda,et tunnen sama kui siis, kui kingad
Ei pigistanud veel, et tunnen sama kui siis, sa hingad
Mu kõrval ning ütled,et mäletad samuti, et kõrvuti
Me kõndisime kui olime veel noored, varem õhtuti
Käis päike ju madalamalt, ning me tahtsime püüda
Seda enda pihku, sest see oli unistus, nüüd me suudaks
Kuldse ketta alla tuua, kui me vaid pingutaks nagu varem
Miks, kallis, sa enam ei ole nõus mind tõstma, kas parem
Oli siis kui punane lakk-king puuris sulle kätte nagu kild
Kui habras jalake, millel kingad, mille kontsad tihti sind
Lõikasid kätte sama valusasti kui nüüd lõikab mind see
Et möödaminnes ei vaata sa mulle otsa, sa enam välja ei tee
Miks ei kuula sa mu südame häält, mis kisendab meie järele
Ma tean,et kui tuleks ja oleks ma su kõrval,siiski ei paraneks
Sest samamoodi nagu väikseks jäid kingad ja haavad
Paranesid, ei oleks enam miski sama, pole põhjust naasta
Sa ei taha mind ju enam, sest aeg on teine, ning kingad
Jäid väikseks ja läksid moest välja,kuhugi kaugele minna
Ehk oleks parem, kuid üksi, miks üksi, ma ei taha ju veel
Sest liig pikk ning tühi tundub minna see tee, mida sa teed
Nüüd edasi, mina kannatan kuid sina ei kannata sedasi
Mina igatsen kuid sina ju minust ei hooli, sest koolis kaugeks
Me jäime ning künkad mis varem tundusid kõrged laugeks
Said ning samamoodi ka meie, me jäime liiga võõrasteks
Sest tegime me seda mis tundus õige, enam me lasteks
Iial tagasi ei saa, ning kingi ma jalga eal enam ei suru
Sind meenutab mulle punane värv, kuid mälestus puru
On läinud, ka sina oled kaugele läinud, oled kaugemal
Kui oskaks sind otsida, ma ei jõua, kuid tahaks loota
Et minnes veel poodi, ostes jalga uued kingad, naasta
Sinu hoovi, leida end veel kord seal sinu rüpes, sinu süles
Ning põlvel istumas, ma kingad siis jätaksin sinule
Et oleks mul põhjust ka naasta, kui lahkuma kord peame
Jälle, et oleks kodu kuhu tagasi kord pöörduda sest vähene
Armastus mis sul minu vastu kord olnud, või ei olnud
Võiks hoida mind aastaid veel teel, kasvõi minnes paljajalu
Teaksin ma, et kui ootad mind sa, tean alati,kus on kodutalu...

Viies

Heh. See on küll õige, et ma ennast armastan, kuid ma armastan teisi inimesi ka. Mitte küll paljusid. On neid, kellest ma hoolin, kuid on ka neid, keda ma mingil tasandil armastan. Kuid armastus on minu silmis mõeldud neile, kes on selle ära teeninud.. Nad on kuidagi minu südamesse pugenud või armastusega minu vastu selle minuski äratanud. Tont seda teab... Tegelikult. Alustaksin hoopis sellest, et minu tervis on täna tükkmaad parem kui eile. Hommikul ärgates ei lämbunud ma köha kätte ja isegi nohu on end tagasi tõmmanud. Eilne metsik tee ja piima joomine, mee söömine ja paratsetamooli söömine samuti, aitasid mu tervisel enamvähem taastuda. See on loomulikult väga hea. Ehk õpin isegi täna kõik asjad ära ja lähen homme kooli. Saksa keele töö on vaja ära teha ja muid pisiasju. Oeh.

Ma nägin öösel väga veidrat und millega kaasnes selline veider sisetunne, et kellegagi juhtub midagi. Mingi sõbraga. Vahel lähevad need minu veidrad unenäod täide, tekitab pisikese hirmu lausa. Tänane uni... see oli verine. Oli küll. Tasha ( kes teda ei tea- tegelane minu seebist "Kodus ja võõrsil") oli saanud kuskil vigastada, päris rängalt, oli vist tema, võin ka eksida. Ja ta oli unenäos minu sõbranna, ma olin ise ka seal unes sees ja nägin kõike. Ja me rääkisime eesti keeles ( ahaa, mis on veider : ma sain täna teada, et see tegelane ongi Eesti päritolu!), üritasin teda lohutada, et kõik saab korda ja nii edasi. Rohkem ma ei mäleta, sest mulle helistati hommikul...Ikkagi veider, ma ei tea. See selleks.

Varbad nii külmetavad, väljas hakkab hämarduma ja mul on ikka tuduriided seljas, eriline imelik olen vist. Aga vähe huvitab vist...

Sõbrad, hoidke end täna, palun! ( edaspidi ka <3)

Neli { four walls build a home}

Oijahm. Ja siin ma jälle istungi. Ma võiks millegi targemaga tegeleda.. aga noh. Tüüpiline mina, eksole.
Tegelikult ma tahtsin oma tervisehädasid kurta. Inimene, kes mind kuulama peaks, oleks perearst aga ma ei leia, et ta selleks üldse sobib.
Igastahes. Ma ei tea, mis mu tervisel sel aastal viga on? Tähendab- seda tervist ei olegi. Jõuludeks soovin uhiuut tervist, aitäh!
No kellel ei vea tervises, veab kaardimängus? Paras aeg käpp pokkerimaailma sisse lüüa?
Don't really think so. See selleks.
Nüüd ma siin istun, jälle palavikus. Nina on nagu tilkuv kraan ja kurk on punane nagu Nõukogude lipp, vajan kapitaalremonti. Pole kunagi sellist värki olnud, et olen haige.. siis haige, veel natukene haige ja kui vahepeal aega jääb, siis ma jään kindlasti haigeks! Mida on??!!
Millega ma siis selle ära teeninud? Ma saan aru, et kuna mul väga tihti varem tervisemuresid polnud ( piisavalt siiski), tulevad nüüd paljud korraga?Ma olen nõus 389683642352324 korda Issameiet lugema, palun võtke see nohu vaid ära !! Täna oli koolis jube olla, koguaeg nuuska, köhi ja siis on rindkeres ja hingetorus selline valu, et pisarad võtab silma, nii valus lihtsalt. Homme on saksa keele töö. Kui ma puudun, on õpetajal jälle kobisemist, et MINA panen poppi või muud sellist. MINA? Ja poppi? Kelleks ta mind õige peab...
Ilmad on soodsad, et haigeks jääda, eriti mulle. Külm ja sula vaheldumisi... Ma ei taha haige olla, tunnen kuidas pidevad külmetushaigused ja muud tõved mind lihtsalt seest närivad.Paha paha paha!
Over and out.

Kolmas. Vahel ma olen ka selline.

Oehjah.
Ma ei saa, ma muutun vahepeal vastikuks ja egoistlikuks, või ma ei teagi.
Ehk just vastupidi, hoolin liiga palju, kuid kas see on võimalik?
Alles kirjutasin pika kirjandi, kus mainisin ka seda, et mälestustes ja minevikus ei tohiks kinni olla.. Ja mida mina siis teen? Paraku olen seal kinni ja just sellistes hetkedes, mis mulle rõõmu ei toonud...
Igakord kui keegi mainib surma või midagi sellega seoses ( enesetapujutte vms ) tunnen ma end jõuetuna. Ei oska midagi kosta... Ma ei karda surma..aga see on vahel nii ebaõiglane.
Aasta ja natuke peale tagasi. Kuum kevadilm. Linnud laulavad, vist... ma ei mäleta. Kuum päike kõrvetas lagipähe, seda ma võin kindlalt öelda. Osasid hetki lihtsalt mäletan, nagu need oleks olnud nagu eile. Ta lebas seal kirstus, see oli tume. Tema nägu oli nii rahulik, enam ei liikunud mitte ükski lihas. Naeratus, mis alati oli tema nägu kaunistanud, oli kadunud. Tema peatsis olid valged küünlad ja pilt temast endast. Naeratav noormees. Tal oli müts peas, seal pildil, samamoodi ka kirstus. See õnnetus poleks pidanud temaga juhtuma. Tema poleks pidanud surma saama. . . Surnuaias kolme pihutäie liiva viskamine, see...ma purustasin niimoodi temaga viimased sidemed. Ma käin seal siiamaani nii tihti kui võimalik. Kui kedagi ei ole, siis ma räägin temaga.. Ma tean, et ta kuuleb mind, ma olen selles täiesti kindel.
Ma olen tema pärast nii palju pisaraid valanud, ka siis, kui ta veel elus oli. Ma hoolisin temast tõesti väga palju ja see jõudis mulle hiljem veel suurema löögina kohale. Ma tundsin end mingivõrd süüdigi.. Minu viimased sõnad talle nädal enne õnnetust olid umbes :"lase jalga, jäta mind rahule"... See oli Jüriöö ajal.
Ma võin ükskõik mida temaga seostada. Ükskõik millega mingi mälestuse oma ajusopis välja kraapida. Ma ei saa ju kõike seda unustada. Vahel on mälestused kõik mis mul on...
Ja ehk ongi see, miks ma kaotan kontrolli enese üle, kui keegi..keegi mulle kallitest inimestest ütleb, et tal on elust villand, et tal on raske...tal on probleemid. Aga kui palju valu ta teeks mulle ja teistele, kui teda enam ei oleks? Kui juba üks kaotus mulle nii...oeh...mida siis veel teine..või kolmas samasugune? See on see kõige hullem variant.. kuid ka lihtsalt sõpruse hääbumine.. kaugenemine, see torgib mind samamoodi, kaua ma ikka vastu pean. Minu jõuvarud ei ole ka lõputud. Mul on ka raskusi, hoolimata nendest ma armastan elu.. ma armastan oma sõpru ja lähedasi ning ma ei suudaks ilma nendeta. Palun, mõelge sellele...

Kas see on egoism..?

Teine

Sõber ütles, et elu imeb.. ma pean selle üle mõtlema.

Koos nohuga loomulikult.

Esimene

Jah, ma hakkasin kah nyyd blogitsema, ei tea kas ma olen nüüd lahedam või ei ole. Selleks ei olegi vist palju vaja, et "lahe olla".
Ma ei oskagi kohe nyyd kuskilt alustada... peaksin vist praegu kirja panema, mis mul lambist pähe kargab... ja see oleks? õõõ...
no hetkel on tyhjus, see selleks.. ma panin vist kõik oma mõtted tänasesse ajaloo töösse kirja, ma ei oskagi enam midagi öelda...Mnjaa.
Seda ütleks küll : palun võtke keegi mult see rõve nohu ära, ma suren ära!
Nädalavahetusel käisin kinos, omamoodi elamus. Saag IV vaatamas, kõvasti sai naerda ikka.
(asjatundmatutele: see polnud naljakas film, lissalt mina olen parajalt imelik).
John'i pead hakati ketaslõikuriga puruks lõikuma ja mina kõkutasin naerda...Sarah naeris ka.
No tema me pidime kõigepealt 3-4 aastat vanemaks valetama, et ta saaks filmi üldse vaatama tulla.
Enne filmi käisime söömas ka- Tsink Plekk Panges. Kallid inimesed, mul on teile kysimus ..KUHU KADUSID KÕIK HIINLASE MUNAD, ÜLLATUSMUNAD!
igakord tahame, ykski kord ei ole.
Ma ei tea, frustreeriv kohe.
Oijah, ma hetkel juurde ei kirjuta, nohu kutsub.