75 / täna on minu ülejäänud elu esimene päev

Tänane päev on olnud kuidagi veidra energiaga, vähemalt hommikul oli. Kuidagi väga veider oli. Iga üksus, objekt ..elas eraldi. Mitte ei toiminud ümbritsevaga koos. Joodikud eraldi, jonnivad lapsed eraldi, varesed samuti täiesti eraldi klass..Liik. Midagi sellist. Segaseks see jutt kisub aga selline veider mulje jääb linnast, kui hommikul seal üksinda kõndida ja vaikselt jälgida, mis toimub. Kuidas teised elavad. Kuidas elavad tänavad, varesed ja jonnivad lapsed, kuidas elavad šokolaadid kaubahalli riiulitel.
Hommikul ootasin päris kaua bussijaamas, ei teagi miks nii vara välja läksin, ilma üle siiski kurta ei saanud. Samas, kudagi igav, kas pole..Oodata üksinda bussi..Selline tunne nagu ootaks üksinda surma või midagi, kuigi surma ei oota ju keegi. ( on ka erandeid haigete ja..teistmoodi "haigete" näol). Seal ma siis ootasin..Lugesin huvitavat infot, mida bussijaama stendile pidevalt koguneb..Telefoninumbrid ja vihjed, et kes on villane, kes niisama karvane, kes vallatu ja kes ...Ma ei teagi kes. Igastahes, seal ma siis ootasin, helesinist vedurit, et ma saaks sinna sisse minna ja laulda "Sinist vagunit". ( Nagu see kunagi juhtuks..). Vedur (ülekantud tähenduses loomulikult) tuligi ja sõit sai alata. Ikka tsuhh-tsuhh-tsuhh ja tuut-tuut. Ainult vahe oli selles, et tsuhh-tsuhhide asemel oli vestlus klassivennaga, rääkisime laupäeval toimunud kirjandist. Mnjaa. Tore ta ju oli..sellest veidikene hiljem.
Linnas tatsasin mõnda aega ringi, kuna kõik olulised kohad avatakse alles kella üheksast, siis vähemalt nii kauaks pidin endale tegevust leidma. See oli väga sisukas, silmaring kohe avardus, juhaidii. Loomulikult. Mida ma siis tänase hommiku jooksul nägin :
1) alustaks siis tegelikult bussist.
igas erinevas peatuses tuli peale joodik, erinev muidugi, mitte üks ja see sama. Millegipärast tunglesid nad just tahapoole istuma, kenasti lõi hinge kinni kui nad moodusid. Üks veel mõtles ümber ja kõndis tagasi kaa..aitäh talle selle eest.
2) Kõndides turu poole näeb samuti nii mõndagi. Üks väike tüdruk oli mingi vanema naisega, tundus, et vanaema, ei ole kindel. Igastahes, see tüdruk oli päris jonnakas, viskus keset sebrat maha, karjus, nuttis..hea, et veel maad ei kraapinud. Ja siis see naine tõstis teda jopest ja sikutas käest ja oli suhteliselt kimpus. Veider oli kuidagi. Tüdruku nimi oli vist Emili..ja ta oli üleni roosas.
3) Pank. Pangast pole midagi rääkida. U-neti kaardi sain ja..ahjaa, üks asi on küll. Ma ei võta pangas kunagi järjekorranumbrit ja lähen alati sama tüdruku juurde. Heh.
4) Varesed olid täna naljakad. Nagu siis kui nad kraaksusid oli mujal vaikne. Oleks mul crow-translator ajju kinnitatud, oleks ma nende jutust isegi aru saanud. Oh seda rõõmu.
5) Töömehed kinnitasid liumäe..välja..ee..kuhugi, uusi kiike. Kindlasti tuleb need ära proovida.

Igastahes. Ma jälgisin hommikul erilise huviga inimesi ja pisidetaile..Kuidas kellaseierid käivad..Õufakk. See tuli meelde.. Turu vastas on see..tööturuamet..või ma ei teagi, mis ta õieti on. Igastahes..Kaugelt nägin, et mingi noorem naine..neiu, pahvis seal ees suitsu. Ligemalt vaadates : ullalaa, kas ta ootab last? Šokk minu jaoks. Ma mõnes mõttes ootan, et mul oleks laps, tahaks olla parim ema üldse aga samas..ma ei salli väikseid lapsi. What's wrong with me? Laste tegemine oleks iseenesest ju lõbus. Or not? ( muie)

Kool oli täna kuidagi teistmoodi. See on vist tingitud sellest, et lõpp on ligidal. Eiei, surema ma ei hakka! Ma mõtlen, et kooli lõpp. Kuigi kasuisa arvas, et ma hakkan surema, ma nimelt köhisin üks päev. Tavaliselt arvatakse, et ma olen rase..aga suremine, hey..smth new. Mnjaa.

Kirjandus. Õpetaja ikka rääkis kirjanditest, üllatus üllatus, kas pole. Neist, mida tal õnnestus sirvida ja niisama. Tegin sellel ajal "Piiririigi" tööd, kui ta rääkis. Millegipärast ma hakkan vist isegi Baida tundidest puudust tundma. Ta oli meile rohkem klassijuhataja eest kui Uuland-Disneyland. Nii. Kirjutasin seda tööd. Ja samal ajal kuulasin kah. Huvitav tundus. Baida siis hakkab rääkima, et siis kui need eksamitööd hakkasid lõpuks ühel ajal lauale kuhjuma, tundus talle üks käekiri nii võõras. Nõmmgi oli vaadanud, et milline haruldane ja ilus käekiri. Selgus, et see oli minu töö olnud. Baida naeris ja ütles, et ma olin vist teda lihtsalt kolm aastat oma jubeda käekirjaga kiusanud ja nüüd lõputöö kirjutasin nii ilusti, et neil vajusid suud lahti. Loodan, et saan head punktid..Kuigi valisin sama teema, mille paljudki. "Kas olla nagu kõik või jääda iseendaks". Peaksin siia üles kirjutama, millest ma kirjutasin, töid me ju tagasi ei saa, arvatavasti muidu ununeb. Hiljem..kuhugi, kui meeles. Üritasin isegi selle raamatutöö ülikorralikult teha, viimane tund ju siiski. Kuna Baidat meie tutipäeval ei ole, läheb haiglasse või midagi.. Ei teagi miks..Siis andis ta meile kõigile väikse šokolaadi, see oli temast nii armas, sest tema on hullult meie klassi hoidnud.

Ajaloos sai jälle tühja panna. Naaritsale ütlesime, et tema kutsume tutipäeval meie klassi eest kõnet pidama. Eks näis..eks näis..

Füüsikas ma joonistasin Mäxile jänese, ma üldse terve füüsika tunni nii naersin, see oli nii naljakas, no ma ei tea. Mäx ütles, et me kirjutaks paberile füüsika tundide positiivsed ja negatiivsed küljed. Aga noh..loodame, et ta nutma ei hakka. Ma kirjutasin, et ta vehib nii palju kätega, nagu ta toidaks tuvisid, ja siis joonistasin tuvi ja saiapuru ka. Seda kah, et ta räägib nii kiiresti, et konspekteerida on võimatu. Ja seda, et ta võiks oma laused korralikult ära lõpetada ..Alustab "Universum on...".Lõpetab..siiamaani. See selleks. Nüüd ta ainult teab, milline minu leht oli. Selle jänese pärast, ta näitas seda ju tervele klassile kah. Aga ma kirjutasin alla, et ta oleks positiivne ja muudki.

Saksa keele õpetaja andis mulle kah täna šokolaadi, selle eest, et ma tema eest inglise keelt ühel reedel andsin. Jee.


Kirjandist kah siis nüüd.
Laupäev oli siis see õnnetu päev, kus ma palvetasin, et ei tuleks gayd teemad. ( vist tulid, sest Moonika kirjutas küll pededest..). Istusin seal rahulikult ja kirjutasin. Mustand oli juba enne ühtteist valmis, mõtlesin, et wtf..Ehk oleks pidanud kuidagi teistmoodi kirjutama, teise teematõlgenduse või muud..Aga see on tegelikult igaühe oma asi, kuidas ta aru saab ja nii edasi. Tegelikult oli mustandiks ju aega kaks tundi, kui aega niimoodi jagada. Ma oleks kahe ja poole tunniga kah valmis saanud, isegi rutem, sest ümber kirjutamine läks ehk 20 minutit. Teemaks oli siis see, mis ma eespool mainisin. Vahepeal istusin jumala rahulikult. Sõin šokolaadi ja...Väheseks jäi isegi. Midagi paremat oleks võinud süüa olla.
Mnjaa..Minu teematõlgendus oli siis enamvähem selline:

Olla nagu kõik või jääda iseendaks

Bla..blabla bla..bla bla..Blabla. Bla bla bla bla..bla bla?Kas iseendaks jäämine on kasulik või osutub hoopis kahjulikuks? Iseendaks jäämine on kõndimine õhukesel jääl. Kunagi ei tea kuidas aksepteeritakse inimese tõelist olemust. Samamoodi on soov teistega sarnadeda, ei tea ette, millist mõju avaldab see seltskond, kus viibitakse. Kas need inimesed annavad positiivse lükke edasi või vastupidi. Bla bla..Üritasin välja tuua, et ongi halbu ja häid külgi, iseendaks jäämine on riskimine..samamoodi siis ühildumine sinna halli halli massi, kust tagasiteed ei ole, muhahahaa.. Negatiivseks näiteks tõin Dostojevski "Kuritöö ja karistuse", kus peatüüp Raskolnikov üritas parandada seda, mis Moskvas toimus. Peale talurahvareformi vohas Venemaal selline värk, et jube. Raskolnikov otsustas ju tappa vanamoori, et saadud rahaga aidata oma peret.. ja üldse. Tema arvates oli maailmas kahte liiki inimesi, tavalised, kellest ei sõltu midagi..ja geeniused, kes suudaksid midagi muuda. Ka tema sümboolne nimi ( raskol- lõhenemine) viitab sellele, et inimesi ei saagi ühte suurde patta panna, kõik on erinevad. Juba iseloomu, välimuse, päritolu poolest. See, et Raskolnikov üritas erineda ja head teha, osutus hukatuslikuks, sest ta lõpetas sunnitöölaagris. Ai ai. Positiivseks näiteks tõin aga Zola "Daamide õnne". Noor neiu, kes ei lasknud end heidutada kiusamisest ja mõnitamisest, säilitas oma lihtsuse ja..Võlus sellega lõpuks juhataja. Bla bla..nad armusid ja Denise saigi rikka mehe naiseks ja firma bossiks..Bossitariks. Lõpuks tõin veel mõtte "Sinilinnust", et igaüks peab oma õnne ise leidma..See võib olla ligidal..või kaugel. Et ma ei saa öelda, et kõik peaksid iseendaks jääma, see täiesti oleneb...Paljudest asjadest. Kuna me elame lihtsalt info- ja tarbimisühiskonnas, siis on popp omada sama palju mateeriat kui teised. See on aga moodne õnn. Ja see ongi see, et tahetakse samasugused olla.Kuhu see aga viib..beats me.

Ma oleks võinud hoopis kirjutada ju sellistest asjadest nagu narkootikumid ja alkohol..ja nö halbadest kampadest. Aga ma arvan, et päris paljud tegid seda. Aga ma tõesti loodan, et mul läks hästi, vormistus oli küll tip-top. Oeh, ma tõesti loodan.

Aga okei, ma ei jõua rohkem praegu kirjutada, tahtsin lihtsalt mõned asjad kirja saada, sest mul pole ideaalne mälu. Aga see selleks.


Kallliis .Igatsen. Suudlen.

74 / ohohoo...

Pole päris pikalt jälle kirjutanud. Tegelikult polegi see aeg nii pikk, vaid viis päeva, aga siiski..süümekad. Süümekad, et ei pane omi mõtteid ja tegemisi kirja? Süümekad, et kui ma seda kohe ei tee, siis hiljem ei mäletagi...
Ega midagi erilist polegi olnud, kuidagi mingis sinises uduvines on päevad möödunud, kuidagi uimaselt, kuidagi...lihtsalt. Olen viimasel ajal nii unine olnud, et jään vara magama, isegi huvitavate filmide ajal, isegi kui korraks puudutab pea patja, mina kohe magan..Seetõttu tulebki kõik toimetused päeva ajal ära teha, ei ole mina enam särtsakas öökull. Ei teagi miks..Kevadväsimus? Väga valel ajal..Kevadmasendus? Heh, ei ütleks küll.
Alustaks siis sealt, kust millalgi pooleli jäi või mille kohta ma veel midagi öelda pole jõudnud. Näiteks..eelmisest nädalavahetusest.
Reedel jäin ma koju, sest minu teadmist mööda pidime minema õhtupoole mõisaparki koristama, pühapäevaseks ürituseks. Ülla ülla, see koristus jäi ära..ma oleks võinud ju selle õhtu hoopis Kuremaal veeta ja hommikuks sealt tagasi tulla..Aga noh, mis seal siis ikka.
Laupäev oli aga tõsine töö- ja koristuspäev. Tundub, et vana spordisaali juures pole keegi aastaid reha kätte võtnud. Sai kõvasti rehitsetud, saetud, põletatud, mulda loobitud, majades kollatud, mida iganes, tegevust oli roppu moodi. Lõpuks ootasime veel Anniga mitu tundi ühte kuradi paberit, et saaks ülekutse plakati teha..Njah, suht pointless. Õhtul pidin tegelikult minema Pügi sünnipäevale, mõtlesin aga suht lõpus ümber, sünnipäeval oleks ma nagunii ainult Rixi ja Annikaga tõtt vahtinud ( Rikkul oli muidu 23.ndal sünnipäev, saatsin isegi sõnumi, see selleks...) ja mõtlesin, et mis seal ikka..Lähen hoopis Anniga Kaspari juurde. Kui töölt lahti saime siis ruttasime pessu ja end sättima, et õhtul peole minna. (Mitte, et ma mingi eriline peoloom oleks..). Autot ootasime kah päris kaua, ootamine ootamine..Suht närvi ajas selline asi. Lõpuks jõudsime ka Kassu juurde, peale Selveritrippi ja seiklemist pärapõrgus. Seltskond oli seal imelik, ei meeldinud mulle sealt eriti keegi, iseloomu poolest ma mõtlen. Kuidagi mõttetud inimesed...Ma ei oskagi öelda miks..No võib-olla oskaks kah. Juua oleks saanud, palju süda oleks lustinud. Osade meessoost isikutega on juba nii, et kui end sõbralikult tutvustad, hakkavad nad kohe säärt vaatama või mida iganes. Mida iganese all mõtlen seda, et tuuakse liitrite kaupa siidrit poest näiteks. Kurat...Nagu ma oleks mingi joodik. Tõsiselt rõve oli vaadata neid joobes tüdrukuid ja poisse..Mehi..keda iganes. Oksele ajavad sellised inimesed!Tõsiselt tülgastav... Lõpuks mulle öeldi, et ma olengi liiga kaine, et peaksingi ära minema.. Heh, see pidi solvang olema? Mida iganes...See selleks, millalgi öösel saime koju ja oma voodi on ikka parem kui mingi läbu. Ja muidugi oli ka päris hea mõelda, et endal on toredamaist toredaim ja parim poiss, ülejäänud tunduvad kohe eriti mõttetud. Mitte, et nad niigi ei oleks tundunud..need tüübid seal said enda narriks tegemisega ka ise päris hästi hakkama..Aga minu mehe kõrval kahvatuvad küll kõik ülejäänud:) See on see armastuse vägi.
Pühapäev oli siis see kurjakuulutav üritus, "Kõnni terviseks!", ehk siis meie kepikõnniüritus. Meil polnud absoluutselt aimugi, kuidas see välja kukub ja mida rahvas sellest arvab. Pinevad minutid registreerimislauas panid mu närvid natuke proovile, aga ei olnud hullu. Suurem sagin sai ju ruttu otsa, siis kui inimesed rajal olid, oli pingelangus suur. Vahepeal oli tegelemist lastega, sai ka ise lapsikusi teha. Süüa sai ja ...Jahm, nii ta umbes oligi. Hiljem oli autasustamine ja siis hakkasime kogu seda kaadervärki seal koristama kah. Ja nii ta läkski. Võiks öelda, et läks korda ja loodetavasti on järgmisel sellisel üritusel veelgi rohkem inimesi. Loota ju võib.
Esmaspäev oli selline huvitav koolipäev..et nagu ei olnudki eriti koolipäeva. Ei viitsinud seal suurt ollagi ja poole päeva pealt lasime Kuremaale. Hiljem läksime sealt linna ja õhtuse bussiga sõitsin koju. Teisipäeval samamoodi..poole päeva pealt lasime minema. Mõttetu on koolis passida, kui pooli õpetajaid pole ja pooli tunde ei toimu. Mis mõttega ma sõidan selle maa maha, et tühja panna? Kolmapäev ei viitsinud me kooli minnagi..Läksime viiendaks tunniks, siis kui mul ajaloo konsultatsioon ja Jako tegi ajaloo tööd järgi. Eriti mõttetu konsultatsioon, sest Maril polnud vihikut kaasas..Prrh..Nagu halloo, ma oleks võinud ju kodus magada or what? Neljapäeval tulin lõunase bussiga koju, see päev oli üldse koolist vaba, ei pidanudki poppi tegema. Kuremaal olles tegime vahepeal grillimist ja niisama..olime. Vaatasime filmi, enne mida või mille ajal ma magama jäin. Suhteliselt lootusetu unekott olin. Sorry selle eest.
Täna..Täna on eksamieelne reede. Väike närv on sees aga ei ole väga hullu. Riisusin ennem õues lehti ja..saun ka köeb. Koristasin tube ja kirjutasin igasuguseid materjale, mis aidata võiksid. Olen alateadlikult üritanud oma mõtteid eksamilt eemale viia. Tegelikult on see ka õnnestunud. Varsti on mul uneaeg kah. Aga olgu, nüüd ma lõpetan.

Seda kah, et kallis, igatsen sind :) Musi.

73 / oplaaa

Oijah. Tahaks siia pikalt kirjutada, aga mul on sitaks unine ja paha olla...Kuum on ...nagu palavik oleks aga ei ole kah..Vist, ma ei tea, nohu on tappev ja ma ei jõua kirjutada. Millalgi teen seda tagantjärgi, annan siin iseendale ülevaate nädalavahetusest ja igasugustest tegemistest. Päikest.

72/ in sickness and in health..

Oijah, nii sitt on olla, et jah.. tore. Pea valutab otsas...Ja üldse, masendav on. Tuju on kah seal samuses, arvatavasti sellepärast olen üksi..Tunnen end üksikuna, veetsin mõttetu päeva kodus, kuigi oleks võinud ju olla kuskil mujal. Aga noh, tore, kunagi ju ei tea, ega...Voodi ootab, raamat samuti. Homne varajane äratus kah. Perfect ending of a perfect day, hell yeah...

Igatsen, kallis..

71/ õnne õnne

Nii, esiteks on Teedul täna sünnipäev, palju õnne siis, veeda välismaal kenasti aega!

Oeh, ja mis siis veel..tegelikult tahtsin koolist koju jõudes magama minna..aga leidsin, et see on ajaraiskamine. Selle asemel hakkasin rate's mingit järjejuttu lugema, mis on ju tükkmaad sisukam tegevus. Kindlasti kavatsen ka oma raamatut edasi lugeda, Remarque "Taeval ei ole soosikuid". Lisaks sellele ei ole mul meeles, mis päeval koosolek olema pidi, kas oli täna..või oli homme. Oh mind ja minu peakest.

Veidike aega tagasi sain ka telefonikõne Tartust, tegelen tööotsimisega varakult, et suveks ikka töö oleks. Saatsin CV kuhugi (kuhu mul ju mitte midagi tarka panna pole), et telefonikonsultandiks saada, möla peaks mul ju jaguma, kahjuks oli kahe silma vahele jäänud, et vajalik on hea soome keele oskus, minul pole aga sellest porode keelest halligi aimu. ( Va see, et hallitus tähendab valitsust). Tahaks küll paljusid keeli osata ja õppida..Kunagi hakkan sellega tegelema, kunagi..Kui mul on kümme last ja jalgades veenipõletikud, et ma liikuda ei saa, hurraaderii hurraaderaa. See selleks.

Koolipäev oli täna nagu ta oli. Tunde on täpselt nii palju kui endale ise teen, vot see on elu. Teisipäev ei läinud viimasesse tundi, kolmapäev ei läinud üldse kooli, neljapäev ei läinud ajaloo konsultatsiooni ja täna ei läinud esimesse tundi. Oeh. Poleks täna üldse viitsinud minna aga bioloogia töö oli ja pidin saksa keele õpetaja asemel tundi andma kah täna ( loll klass oli). Oeh..nädalavahetus saab tegus olema, Kuremaale seekord ei jõua, järgmine laupäev on juba eksam kah..Oeh, kohutav. Aga küll ma hakkama saan..Mida ma siin ikka halan, elu on ilus või miskit.

Lähen siis lugema..

70/ no meenutame

Sass, kuhu sa küll jäid, mis on sinust küll saanud?

Mõnda aega tagasi kui tsekkasin raamatu "Mina olin siin"kodukat, oli see kinni võlgnevuse tõttu. Ennem, kui kirjutasin sissekannet filmide kohta, tuli mul jälle see raamat meelde. Ja nüüd oli see lehekülg jälle lahti, juurde oli siginenud nii mõnigi kommentaargi. Arvasin, et Sass on orbiidilt kadunud, kuid alles oli ta käinud Kuressaares koolis rääkimas, oleks isegi soovinud temaga kohtuda, tema käik Jõgevale jäi aga ära. Vähemalt nii ta mulle ütles, äkki ta siiski salaja käis.

Eelmisel aastal, kui hakati selle raamatu põhjal filmi tegema, oli ju endalgi huvi suur, lugesin raamatut ja samal ajal kandideerisin õhinaga filmi. Tegelikult ei olnudki see mu enda idee, vaid hoopiski ema oma, tema teab kui napakas ma olen. Ja noh, mõni veel. See selleks.

Ise ma küll rolli ei saanud aga filmi ilmumist ootan ma siiski. Loodan, et on ka millalgi endal võimalus temaga kohtuda. Oeh, aga see selleks. Hoian siis end kursis või nagu sakslased "Ich möchte auf dem Laufenden sein". Sellega mul tuleb aga see meelde, et asendan homme inglise keele tundi, olen nagu õpetaja või muud sellist. Hurraa. Kõik praeguseks.

69/ kuidas on siis asjalood

Mis on siis praeguse hetke aktuaalsed teemad? Aga seda ma kohe ütlen.

Äkki tuleks ära keelata ka Ilmar Raagi film "Klass"? Lisaks sellele, et Eestis ei tohi linastuda Kerttu Rakke "Magnus", on probleeme ka ülalpool mainitud filmiga (vihje: Klass). Nimelt on meediast juba läbi käinud, et noortel poistel tuli mõte kopeerida filmis esinenud stseeni, kus üks peategelene pidi teiselt suhu võtma. Meedias nimetatakse seda aga viisakalt oraalseksiks, nagu ikka kombekas on. Häbiväärne juhtum küll, kuid kui seetõttu peaks ka see film kriipsu peale saama, on midagi väga mäda. Mitte, et see film nii suurepärast muljet oleks avaldanud. Aga see, et need 13-aastased nolgid, kes 7-aastast seksuaalselt ära kasutasid, toovad põhjenduseks selle, et nad olid seda filmis näinud, no tere tali, mõnel peaksid vanemad mõistuse pähe taguma. Lastetuba ja ei midagi muud. Tuleks ikka selgeks teha, mis on õige ja mis vale. Televisioonis näidatakse igasugust paska, jah, lapsed, kopeerige kõike. Kas teie vanemad on samasugused hälvarid, kes tegid teidki apsaka tõttu kuskil auto tagaistmel, sest olid seda kuskil teenagerite dirty movies näinud? Tunnen teile tõsiselt kaasa. Muidugi ka neile vanematele, kellel nii tropid lapsed.

"Magnus" on aga hoopis teine teema, mõneti mõistetavgi. Filmis ühte peategelast mängiv mees solvas oma rolliga endist abikaasat. Filmi sisuks on see, kuidas vanemate suhtumine ajab perepoja enesetapuni. Solvavaks kujunes siis see, et selle mehe, kes seal mängis ja eksabikaasa poeg oli kunagi enesetapu teinud. See juhtum ongi tegelikult nende elust kopeeritud. Mõneti siis arusaadav, miks see naist häiris. Kohtus saavutas ta võidu ja Kerttu Rakke hittteos on jäänud Eesti kinodes näitamata. Samas võiksime me igaüks end solvatuna tunda mingist sarjast, filmist. Me aga ei saaks millegagi kohtu ette minna, kuna too naine aga teadis, et see on nende elust, oli tal kaasus olemas. Imelik, kas ta siis enne filmi tegemist ei osanud mokka lahti teha? Selleks, et seda filmi näha, peaks aga välismaale sõitma. On võitnud palju auhindu ning ka Saksamaa võttis selle positiivselt vastu.

Filmi "Klass" kohta ütleks veel seda, et näiteks üks tegelastest Lauri Pedaja tunnistas, et tema saab nüüd tihti peksa. Klubides ja nii... Paljud arvatavasti pole aru saanud, et see oli film, mitte tema tõelise iseloomu peegeldus, mis filmis oli. Kes filmi pole näinud, nende jaoks panen siia pisikese kokkuvõtte, kohati oli filmis häid mõtteid, paljuski aga ülepakutud.



KLASS

Äsja Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil žürii eripreemia ja Europa Cinemas Labeli parima Euroopa filmi auhinnaga tunnustatud Ilmar Raagi noortefilm KLASS linastub taas Sõpruse kinos.

"Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au."

Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.

Klassi peksupoisiks on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest "Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?". Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.

Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat:
koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.

Film põhineb lugematutel tõestisündinud lugudel...

68/ ..

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Aeae, mis on selle asja sisu. Heh, kõik ei peagi ju tihti sügavamõtteline ja diip olema, ka lihtsus on hea.
.
.
Armastan, kallis :)
.
.
.
.
Lihtsuses peitub võlu.

67/ Midagi positiivset

Oeh..Ega eluke polegi nii hull, midagi head on kindlasti ju kaa. Näiteks nagu see, kui saad vahepeal end kooli kõrvalt lõdvaks lasta ja kalli inimesega kvaliteetaega veeta.

Viimased nädalavahetused on Sarah samuti Kuremaal olnud. Ta on tore...aga ta on noor. Selles vanuses, kui ma alles mässaja olin, igal pool ringi liikuda tahtsin ja poisse piilusin. Nojaa, minul selleks vajadust pole. Igastahes..Jako õde kupatab Sarki maale, sest tahab oma mehega omavahel olla ja mõtleb, et las vanavanemad kantseldavad. Aga halloo, kokkuvõttes oleme ju meie need, kes temaga tegelevad. Jällegi pean mainima, et ta on küll tore..Aga see mõjutab kõvasti minu ja Jako omavahelist suhtlemist, kui Sarki seal on. Pole üksteise jaoks nii palju aegagi või nii. Nädalavahetus kaotab niimoodi päris kõvasti oma väärtusest. Iga pisiasi ajab näägutama, selles ma olen lausa meister. Aga jah..Mõtlesin siis, et kurat..Kaua võib ja läksin eile sinna. Nädala sees on hoopis teine seal olla..Vanemad on kah tihti tööl ja siis saab omavahel olla...No eile pani ema meid õunapuude oksi lõikama/korjama aga saigi ilusa ilmaga väljas olla..Nii et isegi see oli positiivne. Üldse..Hoopis teine on niimoodi... Saab üksteise kaisus olla ja telekat vaadata, saab öösel suure suure teki alla pugeda. Hommikud on aga tihti sellised, kui ei viitsi kooli minna. Näiteks nagu täna..Kõik hommikused ettevalmistused olid tehtud..aga jah, ei viitsinud minna. Jako pidi nagunii kell 12 ARKi minema, mõtles, et läheb siis selleks ajaks..Siis kui ta ära käis, olin mina kodus..Istusin netis, kuulasin muusikat või vaatasin multikaid. Vot. Niimoodi on kah tore :)

66/ hala hala hala..seebikas kas pole

You try your hardest to perfect your explanations...
You lie until they've run out of questions

You can only move as fast as,
Who's in front of you,
And if you assume,
Just like them,
What good will it do,
So find out for yourself
So your ignorance,
Will stop bleeding through.

Ja enamvähem nii ongi. Me liigume just nii kiiresti, kui need, kes meie ees..Sõltume pidevalt kellestki, kellegi käikudest, sõnadest. Oleme nagu malenupud, kuid reageerime ka sõnadele ja...vahel ka sõnatusele. Vahel mõjutab meid kõige rohkem see, kui oleme tühjal laanel, keset kõrgeid mägesid, hüüame, kutsume kedagi..Kuid kaja ei ole. Miski ei vasta. Kuramuse üksildane tunne on siis, kas pole... On küll.

Mnjah, näete, juba ise küsin ja vastan. Ma ei teagi, miks nüüd selline mõtlemine. Veider, et just siis kui tuttav kutsus mind sünnipäevale, mida ta nädalavahetusel peab. Imelikul kombel tundub aga see aga nii võlts, ma ei teagi kas minna. Tore, et Martin mu kutsus, täitsa vahva ju, näekski neid, keda ammu pole näinud, aga kas mind üldse tahetakse näha? Vot, selles ma pole nii kindel. Võib-olla hakkasin sellele mõtlema aga seetõttu, et mul sõber oma blogis on taolisi olukordi lahanud, kus ise rabad end hingetuks aga jah..

Mäletan, et eelmisel aastal sai pidevalt koos pidusid ja sünnipäevasid korraldatud, praegu ma mõtlen just juba keska lõpetanuid. Annika juures sai istuda või siis Pügi juures. Midagi ikka toimus. Aga nüüd..Mnjh. Mitte, et ma end tõrjutuna tunneks. Hm, või võib-olla tunnen..Ma ei tea. Ehk olen ise endast kõik eemale lükanud. Polegi sõpru...Tean, et mul on nõme iseloom, aga kamoon, paljudel teistel samuti. Ehk ongi asi selles, et üritan kõigiga sõber olla. Nagu Rix ükskord ütles " Kas sinu elu mõte on kõigile meeldida?". Ja ka Silver on öelnud, et minuga ei saa ju mitte sõber olla. No ikka saab küll..Selles asi ongi, keegi ei oska mind tõsiselt võtta.

Ja ehk ei võta ka mina midagi tõsiselt. No ma ei tea...Kaio ütles, et miks ma peaksin sünnipäevale minemata jätma ( hoolimata sellest, et temagi ütles, et ta hüppab vaid korraks läbi..alguses muidugi lubas minuga koos minna..Nojah)..Miks ma peaksin minemata jätma? See oli kuidagi etteheitvalt öeldud. Hah, miks...Mul on tunne, et mind ei tahetagi sinna, kutsuti vaid seetõttu, et Rixiga hea sõber olin ( ja isegi tema ei taha enam minuga sõber olla!), ja siis küsitakse..Miks? Ma olen kolm korda rohkem nende gängi pidudele ja sünnipäevadele jõudnud kui ta ise, temal on alati tegemist olnud. Ja nüüd kui on üle pika aja üks sünnipäev, on tegelikult mul tegemist. Pühapäeval on üritus, kus ma pean kohal olema...Ja Juura kah ei andnud ju kindlat vastust, et kas ta läheb autoga või mitte. Positiivsus kuubis, mitte midagi ma ei tea.

See pilt, mis sissekande kohal, on mingi hieroglüüf, mis tähendab sõprust. Mäletan, et pidime kõik oma gängiga sellised tattood tegema. Algul olid kõik nii elevil ja..Vähemalt need, kes tahtsid. Kaio ütles mulle, et isegi kui teised ei tee, siis meie ikka teeme. Huiatki, see lugu vajus samasse kohta, kuhu see, et saame Tartus kokku ja teeme pannkooke. Ei ole ju tegelikult vaja mingit pilti, mis näitaks, nagu oleks sõpru..On lihtsalt vaja, et need sõbrad olemas oleks ja et ka ise nende jaoks olemas oleksid. Kõik.

Ja asi pole ainult neis...endistes abiturientides. Ka nendes, kes on lähemal ja keda ma ise hinnata ei oska. Või ma ei tea...Olen tihti mõtlematu ja terava ütlemisega, et võin midagi halvasti öelda. Ja seda suudan ma just neile, keda see morjendab...Aga jah, samas tunnen ka ise, et kõik mu ümber muutub, ei ole vanu istumisi eriti ja üldse sõpradega kuskil käimisi. Samas, kohati ei kurda...On need ära langenud, keda nagu polegi kunagi olnud. Öeldakse, et tõelised sõbrad jäävad..Või noh, kui neid ise ära ei viska. Kindlasti on see paljuski seotud ka minu nö paiksemaks jäämisega. Ma ei leegi enam ringi erinevates kohtades ja ei ole kohal igal peol...ei hängi ringi, ei sobita uusi tutvusi. Nooruse lollused on tehtud ja edasised on veel tegemata. Mul ei olegi enam tahtmist kuskil istuda ja juua. Ning träna kuulata..Hiljem öelda, et on pohmakas, kuigi tegelikult ajas jube muusika pea valutama. Oehjah.

Ja nagu mu sõber oma blogis on maininud, et tema enam ei võta oma sõpradega ise ühendust. Ootab, kuni keegi seda ise teeb, ise msnis juttu alustab. Mnjh, usu, olen proovinud. Üks või kaks inimest on, kes ise juttu alustaksid...Ülejäänute jaoks olen nähtamatu. Ise alustaksin paljudega juttu, aga selline tunne nagu räägiks seinaga. Minu sein kah vist räägiks rohkem...Aga noh, pole hullu.

Mulle meeldib tegelikult nii nagu on. Mulle meeldib mu marsruut, mida mööda ma käin, mulle meeldivad mu unistused ja lootused ja inimesed, kellega neid jagada. Mulle meeldib see, et on kellegi juurde, keda kallistada või kellega koos vinguda, et kõht valutab. Mulle meeldib vahepeal poppi teha ja meeldib lugeda. Mulle meeldib see.

65/

Ma vihkan kättesaamatu ihalemist,
ihkan päikese nihkumist,
nihkun valguse poole,
pooldun kõledal ristteel.

kaugustes on risttee, kus elud ristuvad...


Aeae, kevad, mil päike silmi ei tapa, kus oled sa kogu oma hiilgusega.

64/ Luule

Algul mõtlesin, et kirjutan siia nö oma suhtest luulega ja oma lemmikridu ja lemmikluuletusi ja nii edasi. Aga jah.. see võtaks palju aega.
Jõudsin järeldusele, et kirjutan siia Hando Runneli luuletuse "Ei meeldi", mis peaks päris selge sõnumi andma nendele muulastele, kes siin olla ei taha. Või ütlevad, et tahavad aga ei käitu vastavalt...

Ei meeldi

Kes meie maale tulnud on
ja kellel siin ei meeldi-
me rajad lahkelt lahti on,
las minna, kui ei meeldi.
Kes meie keelt ei kannata,
või meie meel ei meeldi-
mulk lahti on, las lennata
kõik koju, kui ei meeldi.
See maa siin meie kodu on,
kas meeldib või ei meeldi
see teistele, ükskõik see on,
sest niikuinii ei meeldi.

Ma arvan, et sellega sai suhteliselt palju öeldud. Kui tuletada meelde eelmise aprilli sündmusi, tants kuuma pudru ümber, ehk siis Pronkssõdur. Oeh. See selleks. Nii kaua kuni neil on mokk maas ja nad minu nina alla ei satu, on kõik okei. Mitte, et mul midagi venelaste vastu oleks, oh ei. On nende vastu, kes ei hinda seda riiki, kus nad elavad. Mitte, et siin paljud asjad viltu poleks, aga ära sae oksa, millel ise istud.

63/ vahemärkus

Lisaksin siia veel ka selle, et sain eile ühe ilusa kingituse. Nimelt Priit kinkis mulle lepatriinukarbis kuldkäeketti, mingite mummukestega. Armas. Kuigi ma kulda ei kanna..või noh, pole lihtsalt rohkem kuldasju. Aga tore.

62/ nagu super-atakk silmaauku

Täna sain jälle tükkmaad targemaks. Mitmeti kohe. Lugesin filosoofia materjale, homme töö, ja tegin avastuse. Õigemini, kõigepealt selgitaks, et ma olen siin maailmakeses juba üle 18 aasta elanud ja hinganud aga täna sain teada alles ühe põhitõe. Ühe raudse reegli..sain aru, mida see tähendab.
Nimelt.."Mida Juku ei õpi seda Juhan ei tea"
Ma ei saanud varem absoluutselt aru, et mida see tähendama peaks. Et kas see on umbes nii, et mida mina ei õpi, seda minu pinginaaber ei tea. No ikka absoluutselt ei jaganud matsu välja. Nii armas trikiga vanasõna.

Filosoof Hume on päris tabavalt pannud kirja paar head mõtet. Mida ma jagaksin ka teiega. (mitte, et keegi seda loeks)

1) kes ma olen? kes on see mina, kes ütleb: minu mõtted, minu käed?
2) kas mina praegusel hetkel olen seesama, mis mina hetk/päev/kuu/aasta tagasi?

Öeldakse, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Kas Juku ja Juhan on ikka päris üks ja seesama isik? Mingis mõttes nagu on, kuid millises?
Kui öelda, et kõik muutub pidevalt ja isiksuse identideet on vaid fiktsioon, siis poleks ju võimalik karistada kurjategijaid, sest see, kes sooritas kuriteo, pole enam see, kes seisab kohtusaalis, vaid hoopis keegi muu. Kas hing on asi? Hume'i arvates pole alust meil seda väita, sest mida me tajume kui me tajume iseennast? See, mida me nimetame mõistuseks/hingeks, on ju vaid kimp erinevaid tajumusi. Me ei suuda kunagi märgata midagi peale tajumuste ja sestap ei suuda me tajuda ka oma mina. Ainus, mida me suudame mina kohta selgeks teha, on see, et tajume oma tajumusi mina kohta.
Ka teiste inimeste kohta ei saa Hume'i meelest midagi enamat ütelda, kui et nad on vaid kimp või kogum erinevaid tajumusi, mis järgnevad üksteisele tabamatu kiirusega, olles pidevas liikumises. Hume'i arvates on isiksuse identiteet teatud mõttes fiktsioon. Isiksust võib võrrelda laevaga, millest suur osa on välja vahetatud remondi tõttu, kuid mida ikkagi peetakse samaks remondieelseks laevaks. Ka lapsest saab täiskasvanu, kuid ta ei kaota seejuures identsust. Indiviidi jaoks lahendab ajalise küsimuse mälu: Juhan loob kujutluse oma identiteedist kunagise Jukuga tänu mälule.

Jah.. see oli siis tänane hariv blogi. Ja see pealkiri..see atakiga.Jah, täna lendas super-attaki mulle silma ja nüüd on silmalaug silmamuna küljes kinni. Kõik on kontrolli all!

Lisan siia veel ühe lause, mille just sain :

"Suitsetamist maha jätta on imelihtne, olen teinud seda tuhandeid kordi"M.Twain.

Ilusat kevadet.

61/ sihid ja nende poole püüdlemine

Välja tõtata vabana,

öelda lahti kõigest muust.

Puruks kiskuda ahelad,

püüda helesinist unistust.

Uskuda uskumatuid hetki,

loota tuleviku paremusse.

Minna kaugemale kui varem,ehkki

ei usu sihtide olemusse.

Mõelda tiivuliseks end

ning sirutada kõrgustes tiibu.

Jah,see on vaba hinge lend,

kuigi kestab ehk vaid viivu.

Võidelda selle hetke eest,

kuni enam ei jõua.

Jõua jõuetunagi,mitte alla anda.

Vaid neid hetki juurde nõua.

Pane piirid kaugemale kui silmapiir,

mõtted sügavamaks tee kui sügavik,

siis vabadus, mis varem kestis ainult viiv,

on kestvuselt nüüd igavik.

Pingviinid õpivad lendama. Kindel see. Kui nad seda vaid usuvad.

60/ on sombune taevas ja udune maa...

Oijah, kas pole see jänkujuts armas. Justkui plaksutaks käsi, sest käevad on käes..Ja siis naerab õelalt pihku ja ütleb : "Tüng, värdjad!"
Mingist kevadest pole ju haisugi. On sombune ja märg, ainukesed lõhnad, mida on tunda on kah ebameeldivad.
Aga jänku on armas, jänesed on mulle alati meeldinud. Juba siis kui ma jänkupoegadega staadionil jalutamas käisin. Pisikesed ja visad nagu nad olid. Kaugust 3.70 ja 60 meetri aeg 8,8. Tublid loomad..olid küll. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida kui tublid ja visad on loomad, vaid...Kuramus, aga millest ma siis tahtsin rääkida. Aga jah, peaks vist mõtlema, et väikesed lapsed on ka armsad. Kaio kirjutas näiteks kuhugi töövihikusse:
"Mulle meldib tiker."
Miks.
"Sest ta oskab lomi murta".
Sellised need lapsed on.
Mitte, et endal neid niipea oleks plaanis saada. Aga nagu Ameerika ütlesl, tuleb teha palju lapsi. Umbes nagu Hando Runnel "Maa tuleb täita lastega". Nojah, Saksamaal või kus see nüüd oli, kus üks naine tappis 9 vastsündinud last, enda omad, erinevatel aegadel, et tema abielu püsima jääks. Mis muidugi ei jäänud..aga see selleks. Aga noh..ta vist tegi kõik omalt poolt, et rahvaarvu stabiilsena hoida. Hurraa.
Tegelikult saadaks kõik sellised võlla või seina äärde. Ta sai 15 aastat vangistust. Samas, aastaid tagasi aset leidnud juhtum, kus üks naine kägistas teise ja lõikas tal kõhust välja veel sündimata lapse, sai surmanuhtluse. Paras värdjale...Oeh, teemad lähevad süngeks. Peaks nüüd miskit rõõmsat siia kirjutama. Nagu näiteks...

läbi märja kasteheina
mu poole sa astud
su näos väreleb aovalgus
nii kelmikalt vastu
ja vallatult naeratad
naeravad su silmad ja suu
tõstad jalgu sa vaevata
justkui polekski muud
mu ees seisma sa jääd
kuid ei tee märkamagi
jäävad taskutesse su käed
tervitad sõna lausumatagi
vahetame viisakusi omavahel
tere, kuidas läheb ja ilmast
räägime mis uut meil kahel
raamatutest, suvest ja külmast
kuid varsti sa uuesti lähed
sinna kust praegugi tulid
lähed sinna kus kuu ja tähed
sest taevast sina ju tulid...

Ohjummel, see küll positiivne polnud. Aga see selleks. Praeguseks kõik.

59 / Riiiiiistikhein

Alustaks tänast kirjatööd Maxi kuldsete sõnadega :"Need paugud, mis teie elus toimuvad, ei ole Suure Pauguga võrreldavad". No kes ütles, et füüsikas nalja ei saa. Oijah, ma võiksin arvatavasti panna ka igasuguseid tarkuseid oma hommikustest multikavaatamistest. KassKoer on vägagi hariv ja mitmekülgne, täna oli samuti päris hea osa. Polegi vist oma blogiga kunagi hommikust peale alustanud( a la ärkasin, tegin seda ja toda). Kas peaksin seda nüüd ehk tegema...EI. Või siiski..EI. Esitan hoopiski küsimuse: Mis siis tänases päevas. Aga ma vastan sellele ise. Üldjoontes oli tänane päev nagu päev ikka, õppimist, veidike nalja, väikeste laste salatiletid ja muudki. Ehk olin täna veidike mossiski, just nende inimestega, või selle inimesega, kellega mossitada ei tohiks..või ei oleks vajadust. Aga jah, vajasin vist kohati veidike üksindust. Aegajalt mõjub see mulle hästi, võin pärast hoopis rõõmsameelsem olla. Nii palju siis sellest..Kuidagi jubedad koolinädalad on, jubedalt jäetakse õppida, mul isegi üks raamatutöö tegemata, teen ehk homme. Igav raamat oli..Kuigi oleks selle kiiresti läbi saanud, vaid mingi 200 lehekülge ju.. Varsti saab see koolivärk üldse läbi..Sellepärast neid töid nii jubedalt väänataksegi praegu. Elab üle..viimased pingutused, lõpuspurt. Ilm on siin parem kui linnas, see on positiivne. Ma ei oska praegu midagi muud lisada...ehk õhtu jooksul.

58/ Mondays are blue, always.

Hoolimata sellest, et kogu tänase päeva vältel jõlkus minuga kaasas Garfieldi tumedate esmaspäevade vihkamine, on igas päevas ka killuke päikest.

Tänases füüsikatunnis, kus Mäx meid ikka ja jälle tulutult harida püüab, oli arutelu selle üle, et kuidas tekkisid planeedid, universum ja Maa. Hm, jõudsin järeldusele, et Jumalat pole olemas. Sest Maa tekkimine on loogiliselt äraseletatav ja mingi härmas vanakesega pole siin mingit pistmist. Mnjaa, nagu Silver ütles, olen ma kogu oma elu valedes elanud. Selles suhtes, et olen alati uskunud, et keegi valvab meie üle, kohati on ta purjus või unine, seetõttu ei suuda ta ära jätta autoõnnetusi ja katastroofe ja riigiametnike palkade tõusu, aga üldiselt.. ta ikkagi pingutab. Kuid..kes usub, kes mitte. Voltaire on kunagi õigesti öelnud : "Kui Jumalat poleks olemas, siis inimesed mõtleksid ta välja."Leian, et see on täiesti paikapidav tsitaat. Miks üldse uskuda kellessegi, kes väidetavalt lõi Maa ja Taeva, kui teaduslikult on paika pandud, et pole sellist asja nagu seitsme päevaga kogu kupatuse loomine olemaski. Ebaloogiline. Seda enam tuleks imetleda neid, kes endale tulihingeliselt sisendavad, et on olemas ülim jõud. Ja ma ei räägi vaid kristlastest..vaid ka budistidest, moslemitest. No okei, budistidega on üldse teine lugu. Enesetaputerroristidest kah ei hakka rääkima, nemad usuvad vaid seda, et peale surma saavad nad kätte oma 72 neitsit ( Kuid nagu ütles Jeff Dunham oma vestluses Achmediga (jah, c-ga), ei pruugi need neitsid kõik naised olla). Arvatavasti on enesetaputerroristid just need, kes näevad asja ilu eesmärgi poole püüdlemises, see ei anna neile aga midagi, kui see juba saavutatud. "Saavutatud eesmärk toob meile harva rahuldust. Meie parim tasu leidub eesmärgi taotlemises." Just nii on öelnud F.Bodenstedt. Polegi vist väga valesti öeldud.

57/ and the sun always shines on us...

Mõistlik mõistatus, et kui hea võib olla üks kallistus, üks suudlus...Üks ebamaine ingel minu kaisus, mõtetes ja unistustes. Nii hea, et lausa patuse mulje jätab. Iga päev justkui uuesti armuksin, tunneksin end nii noorena kui poisid veel punastama panid. Kuigi mina ei punasta ju...Iga päev justkui uuesti..kõik algab uuesti, liblikad...ärevus kõhus. See ei ole tavaline. See hoiabki minu armastust sinu vastu värskena, kallis. Ja see, et sa oled mulle alati toeks..Me oleme üskteisele toeks, 50:50, tead ju küll. Kallis oled, suslik.

56/ mis linnud ..kiimas rebasekutsid.

Mis siis tänases päevas..Mis siis tänases ilusas kevadises päevas. No..esiteks, kool nagu kool ikka. Saksa keeles tegime kirjaliku eksami osasid. Kurat..Tuli meelde, et pidin selle teise kirja homseks ümber kirjutama..Appi, ma ei jõuaaa...Mul veel ajaloo tööks õppimata ja raamat lugemata, kell saab kohe kohe 00.00 ja ma olen unine. Mis siis koolis veel..Teksadega kehalises hoota kauguse hüppamine. See oli tore. Kirjandus oli muuseumis, magasin tooli peal..Siis ajaloo konsultatsioon, mida nagu polnudki..Ütles lihtsalt, millest me alustame. Kodus oli uimane ja imelik olla, külmavärinad ka. Tegelikult oli kehatemperatuur aga 36, mis on minu kohta väga madal. Anniga läksime aga õue kõndima, nö "tallama", suveks saledaks ja nii edasi meeleolus. Ilm oli ju ilus ja soe, lõpuks tulid tähedki taeva meid tervitama. Kuskil põllupeal huilgasid mingid linnud või siis väga kiimas ja mingite häiretega rebasepojad. Lahe oli..Värske oli olla. Aga õppimata on ikka....See siis tänases päevas.

55/ Ohjah..

Mida ma täna ära tegin ? Hm. Ma tegin täna mata kontrolltööd, mis on tavaline. Ma käisin MTÜ koosolekul, kus olime kolm ..kolm ja pool tundi, ja arutasime 20.aprillil toimuva ürituse üksikasju ja kaksikasju. Samuti tavaline. Jõudsin järeldusele, et ka mina ei teinud täna midagi ära, sest need tegevused olid täiesti tavalised. Jõgeval oli täna kevade lõhn, mis koosnes kärsakast. Telefoniga ajasin koeri taga, tahtsin intervjuud, nad olid kidakeelsed ja keeldusid. Selveri juures oligi see rõve kärsakas, mis juustele külge hakkas. Koeri seal ei olnud, nad olid mujal. Needsamad..kidakeelsed. Tormas oli sõnnikulõhn, Lullikatkul ka. Kevad ongi käes, aivalleraa. Ringtall oli rohkem C- tähe kujuline, ülla ülla, kuid mitte nii hullus seisus kui tundus. Raidma jõudis järeldusele, et mina tean tema pojast rohkem kui ta ise. Saksa keel ootab ülevaatamist ja Kross lugemist. Juhan Viiding alias Jüri Üdi oli erakordselt andekas mees. Jaagub Kreem on ta tädipoeg muide. Juhan Viidingu naise isa oli Kaljo Kiisk. Andekas perekond. Imelik. Viiding ütles kord, et ta ei andestaks endale kunagi aeglast enesetappu..Ja tegi 1995. aastal enesetapu..kuid nii, et keegi teda enam päästa ei saaks-lõikas mõlemal randmel veenid läbi. Kahju, ta oli noor ja andekas, mõnusa häälega...andekas mees. Kahju.

54/ üldiselt

Üldiselt on aga tavaline koolinädal. Loomulikult kuhjavad kõik õpetajad kontrolltööd just sellele nädalale ja mõnele järgmisele, ega seda kooliaega ju palju polegi enam antud. Peale head nädalavahetust pidin hakkama õppima töödeks, mille sisu oli minu jaoks täiesti null. Kohe näha, et pole tundides kohal käinud või muud sellist.. Füüsika töö eile oli igastahes paras naljanumber, kuid mitte nii suur kui tänane muusika töö. No täitsa nali. Homme on veel kenasti ka matemaatika töö..No ma ei saa aru, kas õpetajad teevad mingeid kokkuleppeid, et minu "lemmikainete tööd" järjestikele päevadele panna. Jube. Olgu..Koolist on piisavalt. Üldiselt hakkab kevad vaikselt ikkagi tulema, kõige kiuste. Kui nüüd veel millalgi lund tulema peaks, on siin maailmas midagi väga sassis, nagunii on...Kevad kevadeks. Tulevad meelde eelmise aasta rulapargis istumised ja geograafia tunnist popitamine ( mille pärast ma hiljem geograafia kolme sain..) ja veel palju ilusat ja mitte nii ilusat. Oeh, kevad on tegelikult minu lemmikaastaaeg. Võiks ju olla talv, et tuleb lumi ja katab kõik halva. Ehk on see minu jaoks liiga läbinähtav. Saan aru, et see on võlts ja ei vaevu sellest rõõmu tundma. Ehk just sellepärast on minu lemmik kevad, sest siis võetakse katteloor ära, kõik on nähtav nii nagu ta on. See, mida me näeme, ei pruugi hea olla..Kuid see on reaalsus. Olen oma elus piisavalt REAALSUST näinud, et olen hakanud seda lausa vihkama. Ei hakkagi üldse pikemalt seletama...Üks sõber küsis minu käest hiljuti, et millest ma unistan..Kas mul on unistusi. Ma ütlesin, et ei ole...see oli enesele ja ka talle valetamine. Ma ehk unistan rohkem kui kõik mu lähedased tuttavad kokku. Miks küll..Kas ma olen tõesti nii nõudlik, et ei ole rahul sellega, mis mul on.. Seda kindlasti mitte..Kuid kas on palju palutud, et oleks perekond, kus ainukesed vestlused ei keerleks ümber lahkarvamuste ja mida ei viidaks läbi karjumise. No ebanormaalne aga täna ähvardati mind rusikaga. Veider mõelda, kuid aastad on teinud mind tugevamaks. Nagu ma eespool mainisin, olen ma oma elus piisavalt reaalsust näinud. Ei teagi, millal lööb ette silt : LIIGA PALJU REAALSUST. Ma ei ole mingi suhkruvati ja helesiniste unistuste sees kasvatatud laps..Ma olen, ma ei teagi...Unistuste juurde tagasi pöördudes sooviks ma, et mul oleks igal hetkel kindel tunne, et mu perekond mind alati toetab...Või et mul on sõber, kellele keset ööd võin helistada ja nutta kasvõi sellepärast, et ma pidin seeni sööma...Ma ei tea, ükskõik mida. Ma tean, et kui ma küsiks sõprade käest, et kas ma võin neile öösel helistada, ütleksid nad jah..Aga tegelikult on neil telefon hääletu peal...Ma olen õnnelik küll sellepärast, et minul on kindlasti igal hetkel olemas keegi, kellele kõigest rääkida..Kuid oma poiss-sõber on midagi muud kui sõber. Ma ei ütle, et sõber on parem kui poiss-sõber, eraldi kategooriad täiesti..Kuid vahest ei taha täiesti absurdsete muredega oma poisi poole pöörduda...Midagi, mis võiks mind või peret halba valgusesse seada..Või tont teab mida. Oeh, kuid jah..kergendatult ohates võin aga öelda, et ma armastan ja olen armastatud. See tunne on hea..Ning kui võtta seda eraldi argipäeva muredest, on see kõige puhtam ja siiram tunne, mis üldse olla saab. Praegu ma üritan aga probleemid ja selle sama tunde eraldi hoida. Patt oleks neil lasta seguneda..Halb-hea-halb-hea...Reaalsus on halb, mitte, et armastus ei oleks reaalne, kuid jällegi.. See on midagi muud. Ma ei oska ennast kuidagi väljendada..Kuid heh.. on lihtsalt selline tahtmine midagi kirja panna. Uskumatu, et on inimene, kes mind ja minu tujukusi on tegelikult juba päris kaua välja kannatanud. Tõesti uskumatu...

53 / Can't stand it ...

See nädal paistav venivat. Venib täiesti armutult kohe...Alles on teisipäev, tahan, et see nädal lihtsalt läbi saaks, see kuu.. see aasta. Mida iganes vaja, et midagi paremaks muutuks. Ma ei mõtle, et kõigis valdkondades midagi viltu oleks..oh ei, nii mõndagi on päris hästi. Kuid nii mõndagi on ka alla igasuguse arvestuse, ongi neutraalne. Kuid jah...võiks ju parem olla. Ma lihtsalt ei kannata välja kui üks teatud inimene on selline egotsentrik, nii ülbe, et ise ka aru ei saa, kui loll ta on. Maga kasvõi lihunikunuga või püstol padja all, kui see vaid miskit muudaks. Kaua ma ikka sinisilmselt usun, et AEG on see, mis parandab haavad, AEG on see.. Ah, persse...